« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Festival 2002
Festival 2001
Festival 2000
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Ajakava
Esinejad, loengud, kontserdid
Pildialbum 14.05
Pildialbum 15.05
Pildialbum 16.05
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Üldist

Manu Scripta et Illuminata

Õie Tilga kalligraafilised lehed

NĂ€itusel «Manu Scripta et Illuminata» eksponeerin töid 1980. aastate lĂ”pust, 1990ndate algusest – kĂ€sitsi kirjutatud raamatuid ja uuemat loomingut: ladinakeelseid liturgilisi tekste (ĂŒlistuslaule, missatekste ja igapĂ€evaseid palveid). Seminaril kĂ€sitlen kirjakunsti ajalugu ja arengut varakeskajast barokini. Tutvustan eri kirjastiile, initsiaale, ornamenti, raamatumaali; lisaks sellele töövahendeid, materjale, tehnilisi vĂ”tteid. Praktilise tööna Ă”pime kirjutama ĂŒht lihtsaimat ja levinuimat gooti kirjastiili – tekstuuri.

Olen Ă”ppinud Tallinna KunstiĂŒlikoolis ruumikujundust ja disaini ning Villu Tootsi kirjakunstikoolis. Olen tegelnud graafilise disaini, linnakujunduse, sisekujunduse ja kunsti Ă”petamisega. Praegu töötan restauraatorina, pĂ”hitöö kĂ”rvalt olen pidevalt tegelnud vabaloominguga – maali, kalligraafia ja viimasel ajal ka skulptuuriga.

Õie Tilk



 

Via Sonora

1985. aastal asutatud Via Sonora pĂ”hiliseks huviobjektiks on jÀÀnud keskaja muusika, kuigi viimasel ajal on repertuaaris olnud ka renessanss- ja barokkmuusikat. Ansambli eesmĂ€rgiks on lĂ€heneda varajasele muusikale ajaloolise traditsiooni ja esituspraktika uurimise kaudu, jĂ€ttes endale aga ka vabaduse improvisatsioonilisteks otsinguteks vastavate stiilide raames. KĂ”ige rohkem on mĂ€ngitud-lauldud monoodilist muusikat gregooriuse koraalist instrumentaalsete estampiideni. Stiililiselt kĂ”ige iseloomulikumaks jooneks vĂ”ib nimetada mediteerivat, sĂŒvenevat lĂ€henemist muusikalisele algtekstile.

Via Sonora on teinud ka projekte, kus ĂŒhes kavas on kĂ”lanud kĂ”rvuti Euroopa keskaja instrumentaalmuusika ja jaapani traditsiooniline muusika («Kolme allika maa», 1996, kaastegev Roland Suits – shakuhachi) ning Euroopa keskaja muusika ja India traditsiooniline muusika («Muusikat pĂ€ikeseloojangul», 1997, Jyoti Shirodkar – sitar). Alates 1993. aastast on ansambel andnud pidevalt kontserte ja osalenud paljudel festivalidel Skandinaavias ja Saksamaal. Via Sonora on andnud vĂ€lja kolm kassetti ja ĂŒhe CD.

Musica Baltica

Saksamaal langes peaaegu kogu 17. sajandi muusikavaramu sĂ”dade, tulekahjude ja iga-aastaste kevadkoristuste ohvriks. Riia, Königsbergi, Danzigi ja Stettini raamatukogud hĂ€visid viimases sĂ”jas. Alles jĂ€i vaid see, mis oli kindla koha leidnud bibliofiilide kĂ€tes: Sebastien de Brossard’i kogu Pariisis, hertsog August von Braunschweigi kogu WolfenbĂŒttelis ja DĂŒbeni perekonna kollektsioon Stockholmis. 17. sajandi teise poole pĂ”hjasaksa vokaal- ja instrumentaalmuusika tĂ€iuslikem arhiiv on nn DĂŒben-Sammlung – Rootsi Ă”ukonnas teeninud saksa heliloojate perekonna DĂŒbenite 1660. aastal alustatud ja alates 1733. aastast Uppsalas hoitud kĂ€sikirjakollektsioon. See on haruldane nĂ€ide niihĂ€sti 17. sajandi Ă”ukonnakapelli repertuaaririkkusest kui ka muusikalisest mitmekesisusest saksakeelsetes LÀÀnemere maades, mis kuulusid pĂ€rast KolmekĂŒmneaastast sĂ”da ja Rootsile vĂ€ga soodsat Vestfaali rahu Rootsi riigi valdusse vĂ”i olid vĂ€hemalt selle vĂ”imu- ja mĂ”jusfÀÀris.

Siin leidub «Kaebelaulude» («Klag-GesĂ€nge») trĂŒkieksemplare Riia ja Stettini kantoritelt, mis on loodud sealseid valitsevaid perekondi tabanud surmajuhtumite puhuks, samuti fantaasiarikast instrumentaalmuusikat heliloojailt, kes polnudki Ă”ukonnaga seotud vĂ”i olid vaid pĂ”gusalt, ja muidugi ka hulganisti noote Veneetsiast ja Viinist, mille Ă€rakirjad jĂ”udsid siia ilmselt LĂŒbecki kaudu. Silmitsi Ă€sja langenud raudse eesriidega pole kerge harjuda musica baltica eksistentsiga. Ometi oli see olemas, nagu öeldud, LĂŒbecki patronaazi ja saksa kaupmeeste kĂ”ikjal valitseva patriitsluse toel. Iseseisva suure kunsti kujunemist ei vĂ”imaldanud ajad, mis ei muutunud kuigivĂ”rd rahulikumaks ka pĂ€rast KolmekĂŒmneaastast sĂ”da. Ometi Ă”nnestus siin Viinist, Veneetsiast ja Kesk-Saksamaalt imporditut rikastada nii edukalt oma keelepruugi ja kohaliku dialektivarjundiga, et hansaajastu lĂ”pul vĂ”is Dieterich Buxtehude nĂ€ol esile kerkida meister, kelle koguloomingus ĂŒhinesid kĂ”igi eelkĂ€ijate iseseisvumiskatsed ja isiklikud lisandused ĂŒheks terviklikuks pĂ”hjasaksa stiiliks. Sel viisil ĂŒhendatuna, tĂ”hustatuna ja ĂŒlendatuna lisas hansastiil palju olulist saksa hilisbaroki muusika, eriti Bachi ja HĂ€ndeli stiili kujunemisse.

Kauem veel kui inglastest mĂ”jutatud pavaan – siin on see esindatud anonĂŒĂŒmse Fantaasiaga seitsmele vioolale ning LĂŒbecki viiuldaja Baltzari teosega kolmele viiulile ja basso continuo’le – elas kĂŒlmas PĂ”hjas koraal: kui LĂŒtkeman kandis selle 1593. aastal vaid kobamisi vaimulikust muusikast ilmalikku ĂŒle, siis Meder tĂ”stis selle aastal 1700 julgelt etnilise vĂ€hemuse piltliku karakteripildina programmilisse muusikasse. Johann Fischer – Lully metsik Ă”pilane – kasutas seda seevastu tĂ”sise «paatosevormelina».

SĂŒit elas kodanliku ja tudengi-isetegevuse ehedaima zanrina mitte kĂŒll veel standardiseeritud vormis, ent kompositsioonilise ĂŒlevuse nimel oli ta oma «tantsitavusest» juba loobunud. Capriccio heterogeensete, kontrastsete vĂ€ikelĂ”ikude mĂ€ngulise jada arendas meisterlikult vĂ€lja Johann Vierdanck, Mantova viiulivirtuoosi Carlo Farina Ă”pilane. «TĂ”eline» sonaat jĂ€i selle kĂ”rval pigem varju: inventarinimistud nĂ€itavad, et selles osas hinnati teoseid Kesk-Saksamaalt, Dresdenist ja eriti Viinist, ise pandi aga harva «kĂ€si kĂŒlge».

VĂ€hesed sĂ€ilinud pĂ”hjapoolt pĂ€rit sonaadid moodustavad siiski kireva pildi: nĂ€iteks stilistiliselt vĂ€ga erinevad teosed Vincenco Albricilt, kes oli 1652–1654 kuninganna Kristiina kapellmeister ning sidus end temaga pĂ”gusalt ka tolle hilisemas pagenduses, vĂ”i Andreas Kirchoffilt, kes ei varja Schmelzeri mĂ”jutusi. Dietrich Beckeri sonaat neljale viiulile pakub seevastu kĂ”larikast raekoja-eeshalli-muusikat, milles on tehnilist sĂ€ra ja kĂ”lapeenust.

Musica Antiqua KĂƒÄŒln


Reinhard Goebel ja Musica Antiqua Köln

20. sajandi suhe vanamuusikaga on loovalt muutlik. Ainus kindel teadmine peitub tĂ”demuses, et keegi ei saa kindlalt vĂ€ita, kuidas peaks kaks-kolm sajandit tagasi kirjutatud muusikat esitama tĂ€napĂ€eval. EsmajĂ€rgulise tĂ€htsusega saavad olla vaid ajastu instrumendid, mis muusika meieni on toonud. Kahel viimasel aastakĂŒmnel on Reinhard Goebel ja tema ansambel Musica Antiqua Köln olnud vĂ”tmefiguurid ajalooliste muusikainstrumentide tĂ€htsuse suurenemise ja nende aktsepteerimise arenguteel.

Goebel on sĂŒndinud Siegenis 1952. aastal, Ă”ppinud kaasaegset ja barokkviiulit Kölnis Franzjosef Maieri ja hiljem Marie Leonhardti, Eduard Melkuse ja Saschko Gawriloffi juhendamisel. Goebel oli 21-aastane viiuldaja, kui asutas oma sĂ”pradest-kaastudengitest ansambli Musica Antiqua Köln. LĂŒhikese ajaga omandas ansambel laialdase repertuaari 17. ja 18. sajandi muusikast, esitades teoseid uudseis interpreteeringuis, mida publik lummatult vastu vĂ”ttis. Aastaid on Goebel oma isiksusega köitnud vĂ€ljapaistvaid instrumentaliste ning nad on jĂ€rginud tema kĂ”rgeid nĂ”udmisi pĂŒhendumusele ja virtuoossusele.

Ansambli mÔju suurenedes suurenes ka koosseis, repertuaar laienes vÀljapoole kammermuusika piire, esitusele tulid jÀrjest suuremad projektid, mis on tuntud virtuoossuse, fantaasiarikaste interpreteeringute ja rikkaliku ajaloolise kujutlusvÔime poolest.

Üle kahe aastakĂŒmne on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud lahutamatult seotud kĂ”igi tĂ€htsamate vanamuusika keskuste ja festivalidega.

Autentsusliikumise tĂ”rvikukandjatena on nad tĂ€itnud oma muusikalise tee tavatu repertuaari ja vĂ€ljapaistvate lindistustega. Enne kui Goebel uue teose repertuaari vĂ”tab, ta mitte ainult ei tutvu partituuriga, vaid tegeleb laiemalt teose konteksti, ajastu ja tavadega, kandes intuitiivsed tĂ”lgendused ning tĂ”ekspidamised teosesse tööprotsessis. Goebel on jĂ”udnud arusaamisele, et paljud oma ajastu suurmeeste, eriti Johann Sebastian Bachi mĂ”jusfÀÀri kuuluvad heliloojad ootavad senini, et neid avastataks. Nii on Goebel juhatanud kuulajad selliste silmapaistvate muusikaloojate juurde nagu Johann Adam Reincken, Johann RosenmĂŒller, Johannes Schenck, Johann Paul von Westhoff, Matthias Weckmann, Nicolaus Adam Strungk, Carlo Farina, Salomone Rossi, Jean-FĂ©ri Rebel, Michel Blavet, Michel Corrette ja teised.

Musica Antiqua Köln’i rahvusvaheline lĂ€bimurre toimus sensatsioonilisel debĂŒĂŒtkontserdil Londonis Queen Elisabeth Hall’is 1979. aastal. Samal aastal toimus ka esimene tormiliste kiiduavaldustega vastu vĂ”etud esinemine Hollandi festivalil, millele jĂ€rgnesid turneed enamikus Euroopa riikides, USA-s, Kanadas, Iisraelis, Jaapanis, Koreas, Indoneesias, Austraalias, Indias ja LĂ”una-Ameerikas.

Alates 1978. aastast on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud plaadikompanii Archiv Production exclusive artists. Novaatorlik roll tundmatu repertuaari avastamisel ja tutvustamisel on leidnud rahvusvahelist tunnustust, mis ilmneb arvukates auhindades: Deutsche Phonoakademie «Artist of the Year 1981», Deutscher Schallplattenpreis 1981 ja 1982, Grand Prix International du Disque 1984 ja 1987, Grammophone Award 1984 ja 1993, CD Compact Award 1990, 1994 ja 1995, Jahrespreis der Deutschen Schallplattenkritik 1993, Prix Caecilia 1993, Schallplattenpreis Echo-Klassik 1994.

Goebel tĂ”deb, et talle on tĂ€htsad teadmised ja arusaamad, mida muusika kannab ning mis peaksid jĂ”udma iga kuulajani. Tema eesmĂ€rgiks pole originaalsus originaalitsemise pĂ€rast, vaid vanamuusika esitused, mis on tĂ”eliselt uudsed, ajastutruud, nĂŒansirikkad avastused kĂ”rgbaroki muusikapĂ€randist.

Florian Deuter - viiul (J. Rogeri, Brescia 1713)
Reinhard Goebel - viiul (Jacobus Stainer, Absam 1665) ja vioola (Staineri jÀrgi, T. Muthesius 1994)
Isabel Schau - vioola (Staineri jÀrgi, Klier 1992)
Wolfgang von Kessinger - vioola anonym (Flandern 1650)
Volker Mölier - vioola (Leopold Widhalm, NĂŒrnberg 1742)
Anke Böttger - viola da gamba (R. Chéroni jÀrgi, Michel Groppe, 1992)
Markus Möllenbeck - cello (Simon Gilbert, Metz 1756)
Christian Rieger - klavessiin (Prantsuse/Saksa, anonĂŒĂŒmse meistri koopia, Joop Klinkhamer 1993)

PÃĩhja-India klassikaline muusika

PĂ”hja-india klassikaline muusika on ĂŒks rafineeritumaid kunste muusikamaailmas. Kuigi improvisatsioonil on selles muusikas oluline osa, raamistavad seda kindla struktuurina meloodiamudelid ehk raga’d ja rĂŒtmimudelid ehk tala’d. Neid raame arvestades peab muusik looma muusika esinemise hetkel.

Traditsiooniliselt ei esita muusikud kindlaksmÀÀratud kava, vaid pigem mÀngivad erinevaid ragasid, mis on inspireeritud hetkest. Ragade valik ei ole suvaline: sajanditepikkuste traditsioonide jÀrgi peetakse teatud ragasid sobivaks vastavale pÀevaosale, meeleseisundile ja/vÔi eetilistele tÔekspidamistele. Selles mÔttes vÔib ragasid mingil mÀÀral kÔrvutada vanakreeka filosoofiliste tÔekspidamistega laadidest.

Ragasid ei tohi segi ajada lÀÀneliku arusaamaga heliridadest. Ehkki igal ragal on oma iseloomulik helirida ja struktuur, hÔlmab see siiski palju enamat. Raga nootide tutvustamise jÀrjekord ja samuti viis, millega kogu raga vÀlja arendatakse, on ÀÀrmiselt oluline, nagu ka kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur.

Kuigi notatsioon on olemas, on traditsioon valdavalt suuline ja iga meister annab seda edasi oma Ă”pilastele. Publik hindab esinemistel suurel mÀÀral neidsamu kriteeriume, mida peetakse tĂ€htsaks dzĂ€s-siimprovisatsioonide puhul: esinejatelt oodatakse hea improvisatsioonioskuse kĂ”rval ka vĂ€ga head traditsioonide tundmist. MĂ”lemas traditsioonis imetletakse muusiku oskusi nĂ€idata harjumuspĂ€rast uues valguses: suurimat tunnustust leiab vĂ”ime austada vastava raga terviklikkust sĂŒgavalt isikupĂ€rase lĂ€henemise kaudu.

Raga traditsiooniline ĂŒlesehitus koosneb neljast osast:
ALAP. See on lĂŒhike sissejuhatus, kus muusik sĂŒveneb ragasse noothaaval, komponeerides alguses ĂŒsna lihtsaid fraase kahe vĂ”i kolme noodi ulatuses toonika ĂŒmber. Arendused muutuvad keerukamaks, kui ta jĂ”uab teemaarendusteni oktaavi piires – seejĂ€rel mĂ€ngitakse alap’i instrumendi kogu ulatuses ad libitum sarnaselt LÀÀne kadentsiga, kus impulss vĂ”etakse vastavalt fraasi olulistest kohtadest. Palju kasutatakse mikrotoonilisi kĂ”lavarjundeid, kaunistusi ning glissandot. Neid vĂ€ljendusvahendeid kasutades avab artist oma arusaama ja tunnetuse ragast, mida ta mĂ€ngib. TĂ”eliselt loov muusik pĂŒĂŒab oma improvisatsiooni kaudu leida ragast alati mĂ”nda seni avastamata tahku.

JOD/JOR. Kui muusik tunneb, et ta on alap’i kaudu ragat piisavalt tutvustanud, toob ta muusikasse rĂŒtmilise pulsi, alustades uuesti lĂŒhikeste fraaside mĂ€ngimisega, mida saadavad rĂŒtmilised löögid burdoonkeeltele. Muusikasse tuleb uus dimensioon. Improvisatsioon muutub jĂ€rjest ulatuslikumaks, jĂ”udes lĂ”puks vĂ€ga kiirete stacato-kĂ€ikudeni («tans»), mis on tĂ€is peeni rĂŒtminĂŒansse ja nĂ”uavad mĂ€rkimisvÀÀrset tehnilist meisterlikkust. Tempo tĂ”ustes jĂ”uab artist muusika jĂ€rgmisesse faasi.

JHALA. Siin mĂ€ngib muusik burdoonkeeltel kiireid trioole ja kvartoole, mille vasturĂŒtmile ta mĂ€ngib fraase enamasti sĂŒnkopeeritult meloodiakeeltel. JĂ€rkjĂ€rgult jĂ”uab ta kulminatsioonini, millega lĂ”peb esinemise esimene osa.

GAT. See osa on piltlikult rondovormis, mille pĂ”hiteemaks on eelnevalt komponeeritud motiiv (tavaliselt traditsiooniline), mida mĂ€ngitakse kindlale korduvale rĂŒtmistruktuurile («Tal»). TablamĂ€ngija, kelle peamine funktsioon on markeerida antud tala’t, saadab meloodiainstrumenti esinemise lĂ”puni. Nagu lÀÀne muusi-katraditsiooni rondovormis pöördutakse iga variatsiooni jĂ€rel tagasi teema juurde, nii pöördub ka india muusik pĂ€rast mĂ”nda improvi-satsioonitsĂŒklit tagasi kas teema vĂ”i jĂ€rgmise tsĂŒkli esimese löögi juurde. Teema ehk gat teenib ĂŒhtlasi ajalise tsĂŒkli hoidmise eesmĂ€rki, nii vĂ”ib viisipill mĂ€ngida mitu korda gat’i, samas kui tablamĂ€ngija improviseerib.

Tavaliselt koosneb see raga osa kahest gat’ist, ĂŒks aeglane ja teine kiire. LĂ”pule lĂ€henedes lĂ€heb meloodiainstrument taas jhala’sse, viies esinemise kulminatsioonini.

Anindo Chatterjee

Anindo Chatterjee on sĂŒndinud 1953. aastal Kalkutas ning kuulub koos Zakir Hussaini ning Swapan Chaudhuriga India tablamĂ€ngijate tippude hulka. Tema muusikaline haridustee algas juba viieaastaselt suure muusikapedagoogi Gyan Prakash Ghoshi juures. Anindo Chatterjee esineb kogu maailmas nii solistina kui ka tuntuimate india muusikute saatjana. Pikkade aastate jooksul on ta vĂ€lja kujun-danud tĂ€iesti isikupĂ€rase stiili. TĂ€nu oma suurele loomingulisusele, pehmele kĂ”lavĂ€rvile ja suurtele kogemustele sĂŒnnib igast tema kontserdist sĂŒgav sisemine tervik.

Ken Zuckermann

Ken Zuckerman on ĂŒks silmapaistvamaid rahvusvaheliselt tunnustatud sarodivirtuoose. Ta on Ă”ppinud kakskĂŒmmend viis aastat India legendaarse vanameistri Ustad Ali Akbar Khani kĂ€e all ning esinenud koos temaga paljudel kontsertidel Euroopas, Indias ja Ühendriikides. Lisaks tihedale kontserdigraafikule juhatab Ken Zuckerman Ali Akbari Muusika Kolledzit Baselis ja Ă”petab Baseli muusikaakadeemias ning Schola Cantorum Basiliensises nii india klassikalist muusikat kui ka euroopa keskaja muusikat.

Keskaja ÃƧhehÀÀlsed laulud – lÀhenemisvÃĩimalusi laulusaadete kujundamisel

Osalejatelt eeldatakse ettevalmistatud lugusid (lauljat ja saatjat (saatjaid)) ja meistriklassis arutatakse interpretatsioonivÔimalusi, kuidas sÀilitada laulusaates selle laadilised pÔhijooned, improviseerida jne.

Modaalimprovisatsioon

«Modaalimprovisatsioon» ĂŒhildub otseselt Ken Zuckermanni kontserdiga. VĂ”ttes aluseks mĂ”ningaid india monofoonilise muusika improvisatsioonis kasutatavaid esinemis- ja pedagoogilisi mudeleid, nĂ€itab ta keskaja muusika Ă”ppijatele, kuidas arendada ning harjutada improvisatsiooni. Meistriklass on praktilist laadi: osalejatele antakse hulk meloodia- ja rĂŒtmimudeleid, mille kaudu nad saavad aimu antud distsipliinist.

Laterna Magica

Taras Drak – lauto, rubab, viiul, plokkflöödid, kornamuus
Olga Komok – portatiivorel, ketaslĂŒĂŒra
Dmitri Shickardine – viiul, kornamuus, plokkflööt
Stanislav Zoubtsov – trumm-ja-vile, flöödid, tamburiin, shalmei

Ansambli Laterna Magica asutasid 1997. aastal endised ansambli Green Sleeves mĂ€ngijad, kes on lĂ”petanud St. Peterburgi konservatooriumi, Ă”pivad St. Peterburgi Ülikoolis ja Kunstide Akadeemias. Ansambel esitab peamiselt euroopa keskaja muusikat ja rahvamuusikat, kuid on mĂ€nginud ka barokk-, renessanss- ning ida muusikat. Ansambel astub aktiivselt ĂŒles Peterburi kontserdilavadel – esinetakse instituutides, muusikakoolides, muuseumides jne. Ansambel on esinenud ka Helsingis, Prahas ja Krakowis.

Deo gracias, Anglia

Inglise laulud, tantsud ning koraalid 13 - 15 saj.

  1. Te deum. English diskant, c. 1300
  2. Edi beo thu (anon., later 13th c.)
  3. Hail, Mary, full of grace (carol, 15th c.)
  4. Alleluia : newe work (carol, 15th c.)
  5. Motet (dance-song, 13th c.)
  6. Alma redemptoris mater (carol, 15th c.)
  7. Dance (anon., c. 1240)
  8. Hoc in anni januor (students' song, 13th c.)
  9. Ah, man, assay (carol, 15th c.)
10. Dance (13th c.)
11. An heavenly song (Carol, 15th c.)
12. Estampie (anon., c. 1325)
13. Deo gracias, Anglia (carol, 15th c.)
14. Dance (13th c.)
15. Lullay lullow (carol, 15th c.)
      ja kontserdi vĂ€ike hispaania osa:
16. O Virgo splendens (14th. c.)
17. Stella splendens (14th. c.)
18. Como podem per sas culpas (cantiga de Santa Maria)

Ziryabi elav pÀrand

AL TARAB:
Abdalaziz Samsaoui
canum, kemanja, darbuka
Otman Almerabet
ud, saz

Kontserdi kava:
Fatiha
Sufi
(esperitual melodia)
Taksim
Muashaha I
(uzubia)
Muashaha II (loma bada)
Laberinto
Parfume du gitane
Jezal
Lili

Al Tarab

Abdalaziz Samsaoui - canum, kemanja, darbuka
Otman Almerabet - ud, saz

Tarab tÀhendab araabia keeles muljeid vÔi tundeid, mida muusika hinges Àratab. Muhameedlikus Hispaanias oli see kunstiliik seotud kosmiliste protsesside ja inimhinge seisunditega. Andaluusias tekkis keerukas ja peenekoeline muusika, mis lÀhtus magribi, hispaania ja lÀhis-ida kultuuridest. Ziryabi pÀrsialik peenus, araabialik mÔÔdukus ja berberlik elurÔÔm segunesid lÀÀne-gooti ja juudi pÀrandiga, luues nii kalifaadis ja hilisemates Taifa kuningriikides sellele piirkonnale ainuomase kunstiliigi.

Otman Almerabet on lapsepĂ”lvest saadik esitanud kĂ”ige erinevamaid muusikasuundi: andaluusia, egiptuse, sĂŒĂŒria, pĂ€rsia, tĂŒrgi ja sufi muusikat. 1982 lĂ”i ta koos vennaga flamenco-mĂ”jutustega ansambli Al Maqam. 1984 asutas ta koos magribi ja andaluusia muusikutega ansambli Al Tarab («Kuulamiskunst»), mis on olnud vĂ€ga edukas etnomuusika festivalidel Hispaanias (Sevillas, Cadizis, Granadas, Madridis, Barcelonas jne) ja ka vĂ€ljaspool Hispaaniat (Californias jm). Ta on teinud koostööd vĂ€ga tuntud muusikutega, nagu nĂ€iteks Chano Dominguez (flamenco-jazz), Javier Rueval, El Lebrijano (araabia-andaluusia muusika), Jorge Pardo (jazz-flamenco). Samuti on ta mĂ€nginud koos kuulsate armeenia muusikute Haigi ja Soureniga.

Oma tegevuse lautomĂ€ngijana vĂ”ttis ta kokku 15 aastat tagasi uurimustööga pĂ”hja-aafrika, kesk-ida ja andaluusia etnomuusikast ja instrumentidest; ta on teinud ka dokumentaalsaateid televisioonis (Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Ühendriikides). Praegu juhatab Almarabet Dar Ziryabi kultuurikeskust ning tegeleb andaluusia vanamuusika sĂ€ilitamise ja Ă”petamisega ning uue platvormi loomisega kolme ĂŒhise ajalooga kultuuri kohtumiseks (Andaluusia elav pĂ€rand).

Abdalaziz Samsaoui sĂŒndis Marrackechis ja on Ă”ppinud Tetuani Andaluusia koolis Amin Al-Akrami kĂ€e all. MĂ€nginud Andaluusia Muusika Konservatooriumi noorteorkestris, millega koos on andnud ka soolokontserte riiklikel festivalidel. Osalenud mitmes klassikalise ja rahvamuusika kollektiivis (Alwan). Teinud kaasa hispaania keskaegset muusikat esitavate kollektiivide (nagu nĂ€iteks Cinco Siglos ja Alia Musica) lindistustel. MĂ€ngib solistina viiulit ja canum’i.

LÃƧhike udi ajalugu

Saib Khatir (683.a, Omaijaadide ajajĂ€rk) oli muusik, kes saatis oma laulu zalzal-pillil (791. a), tĂ”i uuendusi selle ehitusse ja andis talle nimeks ud al sabbut, asendades sellega vana araabia ud’i (Mizhar) ja iraagi ud’i.

TĂ€nu Ziryabile, kes pidi lahkuma Bagdadist, asuma elama Kiraouanesse (822) ja hiljem Andaluusia Omaijaadide-aegsesse pealinna Córdobasse, toimus revolutsioon selle instrumendi kuju, kĂ€sitsemise ja repertuaari osas.

See andekas andaluusia koolkonna rajaja muusikas lisas muu hulgas ud’ile teise ja kolmanda keele vahele viienda keele («punase kui veri»), mis tĂ€iendas nelja meeleolu, kujutas hinge ja sĂŒmboliseeris elu; samuti vĂ€hendas ta sobiliku materjalivaliku abil ud’i kaalu kolmandiku vĂ”rra. Keelte valmistamine oli eriline: kaks esimest keelt (zir, mathna, bamm) olid valmistatud sooltest, et nad oleksid meloodilisemad, puhta ja tiheda kĂ”laga. Pill muutus tugevamaks ja temperatuurimuutustele vastupidavamaks. Puust plektron (Mizrab) asendati kotkasulest valmistatud plektroniga, et oleks lihtsam mĂ€ngida ja et rikastada helide intensiivsust, tĂ”mmates keeli pehmelt ja kĂ€rmelt.

Vastavalt auvÀÀrse Ziryabi vĂ€ljatöötatud tehnikale oleme ajast, kui me sellele kunstile pĂŒhendusime, ĂŒhendanud kommete (tab aqam), rĂŒtmi (Iqa, Mizan) ja lauluimprovisatsiooni Ă”ppimise.

Otman Almerabet kirjeldab improviseerimise (Taqsim) olemust niimoodi:
«Sel hetkel, kui ma vĂ”tan oma ud’i, ei tea ma veel, mida ma mĂ€ngima hakkan. Plektron puudutab pehmelt ja rahulikult keeli. MĂ€ngides ei kordu loodud meloodia kunagi, siit saab alguse muusikaline rĂ€nnak. Ma tungin oma hinge sisimasse sĂŒgavikku ja uurin esiisade pĂ€randi kauget minevikku. Improvisatsioon ja minu spontaanne looming tekivad vormi- ja vĂ€rvikĂŒlluses, vaba rĂŒtmiga, kaugel kehtiva maitse ja esteetiliste struktuuride sundusest.»

Tornimuusika

Daniel Speer Kaks torni sĂŒiti
Johann Valentin Neder “Mattaglia”
Johann Pezel “Kaks torni sĂŒiti”
Michael Praetorius “Brand Simple”
Daniel Speer Kaks torni sĂŒiti
Johann Valentin Neder “Mattaglia”
Johann Pezel “Kaks torni sĂŒiti”
Michael Praetorius “Brand Simple”


Tallinn Baroque

Kaia Urb (sopran); Raivo Tarum (barokk-trompet); Priit Aimla (barokk-trompet); Aabi Ausma (tromboon); Valter JĂŒrgenson (tromboon); Imbi Tarum (klavessiin); Peeter Margus (alt-tromboon); Olev AinomĂ€e (pommerid)

Ansambel viljeleb muusikat 17.–18. sajandist, mil Euroopas moodustati kirikute ja Ă”ukondade juurde vaskpillimĂ€ngijatest tsunfte ning neile anti privilegeeritud seisus. Muusikud omalt poolt kohustusid teenima kas siis kuningat, vĂŒrsti, keisrit vĂ”i kirikut ega tohtinud esineda mujal. Leiti, et vaskpillide – trompetite, zinkide, tromboonide – kĂ”la ilmestab kĂ”ige paremini kuningliku trooni suursugusust, samuti jumalikku vĂ€ge ja ĂŒlevust. Sellised tsunftid tegutsesid nĂ€iteks Bolognas, Veneetsias eesotsas PĂŒha Markuse kapelliga, mis koosnes eranditult trompetitest, zinkidest ja tromboonidest, keiser Leopoldi Ă”ukonnas Viinis ja Salzburgis, samuti Leipzigis, Dresdenis, NĂŒrnbergis, Berliinis ja Hamburgis.

Laulukunsti peeti barokkajal kÔige kÔrgemaks muusikaliseks kunstiks, sest laulja hÀÀleaparaat on tÀiuslikum kui mis tahes pill ja pealegi vÀljendab laulja end lisaks ka sÔna abil. SeetÔttu peeti tÀiuslikumaks pille, mis sarnanesid inimhÀÀlega. Nii leiti, et trompeti kÔla sarnaneb soprani ja kontratenori omaga, zingi kÔla kooripoisi hÀÀlega, tenortromboon tenori ja basstromboon bassilaulja hÀÀlega. Loomulikult ei puudunud kunagi ansamblist ka saatepill, milleks vÔis olla nii klavessiin kui ka orel. MÔlemat kasutati ka sooloinstrumendina.

KĂ”ik see ĂŒlalkirjeldatu on tinginud ka meie ansambli koosseisu ja repertuaarivaliku. Ansambel esitab vastava ajastu muusikat pillidel, millega sel ajastul mĂ€ngiti. See annab kuulajale ĂŒlevaate instrumentide arengust, kĂ”lapildist ja mĂ€nguvĂ”imalustest möödunud aegadel.

Tallinn Baroque - kontserdi kava

Giovanni Bassano
“Vestiva I colli” - zink, klavessiin
Johann RosenmĂŒller (1620-1684)
“Lieber Herre Gott” - sopran, kaks trombooni, b.c.
Juan Cabanilles (1644-1712)
Passacalles de primer tono - klavessiin
Cesario Gussago
Sonata “La Cornala” - altpommer, alt-tromboon, tenor-tromboon, basstromboon
Tarquino Merulo (1594-1665)
“Jesus dulcis memoria” - sopran, zink, pommer, b.c.
Giovanni Battista Buonamento
Sonata a6 - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Tomas Milans (u. 1685-1759)
“Quam vidistis, pastores” - sopran, klavessiin
“Sanctum, et terrible nomen ejus” - sopran, klavessiin
Daniel Speer (1636-1797)
Kaks sonaati - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
AnonĂŒĂŒm (Hispaania)
“Batalla Famossa” - klavessiin
Samuel Scheidt (1587-1654)
Kantsoon - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Michael Altenburg
Intrada “Ein feste Burg” - sopran, zink, pommer, kolm trombooni, b.c.

Dan Laurin

Dan Laurin on sĂŒndinud 1960. aastal Rootsis Jönköpingis eesti-rootsi perekonnas. PlokkflöödiĂ”pinguid alustas Ulla Wijki ja Paul Nauta kĂ€e all Taanis Funeni Konservatooriumis, mille lĂ”petas 1979, sellele jĂ€rgnesid Ă”pingud Kopen-haagenis, kus ta debĂŒteeris 1982. SeejĂ€rel suundus Dan Laurin Hollandisse, kus ta vĂ”ttis tunde teiste hulgas ka Walter van Hauwe juures. Kontaktid professorite Brauni ja van Hauwega said mÀÀravaks tema huvile nĂŒĂŒdismuusika vastu.

Viimase 20 aasta jooksul on Dan Laurin Ă”petanud plokkflööti kĂ”ikidel vĂ”imalikel astmetel Skandivaavias ning Saksamaal. Ta on Ă”petanud Funeni Konservatooriumis alates 1980. aastast, seejĂ€rel Göteborgi Konservatooriumis ja Kopenhaageni Kuninglikus Konservatooriumis ning töötanud plokkflöödiprofessorina Bremeni Kaunite Kunstide KĂ”rgkoolis (Hochschule fĂŒr KĂŒnste).

Taani valitsus on eraldanud Dan Laurinile stipendiumi teadusuuringuteks plokkflöödi akustilistest ning helitehnilistest nĂŒanssidest. Uurimistöö, mis avaldatakse hiljem raamatuna, sĂŒnnib koostöös selle ala juhtiva teadlase Joe Wolfe (The University of New South Wales, Sydney) ja Clas Pehrssoniga (Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia).

Silmapaistva ning vĂ€ga aktiivse interpreedina on Dan Laurin esinenud lugematutel kontsertidel Skandinaavias, Euroopas, USAs, Jaapanis, Austraalias ja Indias. Ta on teinud koostööd mitme ansambli ja kammerorkestriga (Drottningholm Baroque Ensemble, Bach Collegium Japan, Berlin Philharmonic). Huvi elektroakustilise muusika vastu on olnud aluseks koostööle mitme tĂ€napĂ€eva Skandinaavia heliloojaga. Peale arvukate lindistuste raadios ja TVs on ta plaadistanud ĂŒle kahekĂŒmne CD, nende hulgas tĂ€ielik Jacob van Eycki «Der Fluyten Lust-Hof’i» lindistus (9 CDd). Talle on omistatud «Grammy» ja Rootsi Heliloojate Liidu parima kaasaegse muusika interpreedi auhind 1995. aastal. 1997. aastast on ta valitud Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks. JĂ€rgnevateks aastateks on Dan Laurin kutsutud kĂŒlalisprofessoriks Kaunite Kunstide ja Muusika Rahvuslikku Ülikooli Tokyos (National University for Fine Arts and Music).

*******

MĂ”ned sĂ”nad instrumentide kohta: g aldid on sĂŒgava, jĂ”ulise kĂ”laga, mida ma pean vĂ€ga sobivaks mĂ”nes aeglases osas. Suuremate pillide ehitus vĂ”imaldab suuremat mitmekesisust kĂ”lavĂ€rvis, andes vĂ€ga huvitava dĂŒnaamika aeglastes, meloodilistes teemades.

Nn Rosenborgi sopran on ĂŒks vĂ€heseid sĂ€ilinud eksemplare van Eycki eluajal kasutusel olnud pillidest. Originaali sĂ€ilitatakse Rosenborgi kindluses kaunis renessansslossis, paari minuti jalutusteekonna kaugusel minu elukohast Kopenhaagenis. VÀÀrtuslik pill on tehtud vĂ€ga erilisest materjalist: narvali (sarvvaala) hambast.

MĂ”lemad pillimeistrid, kelle pillidel ma mĂ€ngin, elavad kaugel allpool ekvaatorit, Fred Morgan elab Daylesfordis, paaritunnise sĂ”idu kaugusel Melbourne’ist, Austraalias. Paul Whinray elab Uus-Meremaa pĂ”hjapoolsel saarel. Ilma nende harukordsete meistriteta poleks ĂŒkski minu töödest sĂŒndinud. Minu suurim tĂ€nu neile.

Dan Laurini kontserdi kava

PrelĂŒĂŒd Vorspeel’ile
Fantaasia ja Kaja
Geswinde Bode van de Min

Renessansiajastu instrumentalistid hÀÀlestasid ja mĂ€ngisid end soojaks prelĂŒĂŒde improviseerides, seetĂ”ttu vĂ”ib trĂŒkitud muusika kogumike sissejuhatusest tihti selliseid palasid leida. Pole kahtlust, et Jacob van Eyck andis mĂ€rku oma kohalolust Janskerkhofis just selletaoliste lugudega nagu see, mis avab Lust-hof’i: suurepĂ€rane miniatuurne sissejuhatus jĂ€rgnevatele rikkalikele kaunistustele, arpedzodele ja kajadele.

Kaja-fantaasiad olid hollandlaste hulgas eriti populaarsed, tavaliselt olid need mĂ”eldud orelile. Van Eycki aeglased, laadi tutvustavad avamĂ€ngud on tĂŒĂŒpilised; niipea kui lugu on kĂ€ima saanud, sĂŒnnib ka kaja. Lust-hof’i ainsad dĂŒnaamilised varjundid leiduvad just siin, kus rĂ”hutatakse kaja oktaavihĂŒpetega plokkflöödi tagasihoidlikus ulatuses.

(«Armastuse kiire kuller»). Selle viisi pĂ€ritolu on ebaselge, kuid on teada, et see oli 1630. aastate alguse Hollandis vĂ€ga laialt levinud pastoraalse tekstiga, kus karjus kurdab oma kaotatud armastuse pĂ”hjusi Cupidole. Lust-hof’i viis on aga sedavĂ”rd muudetud, et algset teksti sellel enam laulda pole vĂ”imalik.

Psalm 68

(SĂ”japsalm: TĂ”use, Oh Issand ning nĂ€ita oma vĂ€ge). Ühe tuntuima ja armastatumana sai Genfi Psalm ehk psalm 68 tĂ€nu oma sisule, mis rÀÀgib Jumala vihast nende vastu, kes pole Ă”iged, 16. sajandil kalvinistide usulistes vĂ”itlustes lahinguhĂŒmniks. Pikaajalisema kuulsuse (nĂŒĂŒd juba pattukahetseva tekstiga) tĂ”i viisile J. S. Bachi seade luteri koraalile «O Mensch bewein’ dein’ SĂŒnde gross» OrgelbĂŒchlein’is (vĂ€ikeses koraaliraamatus) ning Matteuse Passioonis.

Almande prime roses

(«Primrose almande»). Ühte teist hollandi seadet sellele viisile seostatakse «Brande Mr Primrose’iga», mis annab vĂ”imaluse seostada seda oletatavalt samanimelise inglise heliloojaga, kuid hollandi lauluraamat nimetab seda «Beaux jeux agreable Tirans!» (mis sobib hĂ€sti ka pĂ”hiviisiga), viidates air de cour’ algupĂ€rale.

Ach Morderesse
La Bergere

(Ah, MĂ”rvaritar). MĂ”rvaritariks on karjuseneiu Galathea, kelle kivikĂ”va sĂŒda surmab ustavast karjusest kosilase Tyteri, vĂ€hemalt karjuse vĂ€itel sĂŒnnib see nii. MitmekĂŒmne aasta vĂ€ltel pĂ€rast 1620. aastaid oli see ĂŒks levinumaid hollandi lauluraamatute tekste.

(«Karjus»). Viisi algupĂ€raks Pierre GuĂ©droni air de cour «Sus, sus, sus, Bergers et Bergerettes» (1620) (Tulge, tulge, karjused ning karjuseneiud), mida vĂ”ib leida mitmes hollandi lauluraamatus. Marin Mersenne trĂŒkkis selle viisi flöödikvartetile seades (pealkirjata ning autorit nimetamata) Harmonie Universelle’s 1632. Kolmas viis esineb erinevates hollandi karjuselauludes ja instrumentaalkogumikes harvemini kui kaks esimest.

Derde Carileen

(«Kolmas Karoliina»). 16. sajandi keskpaigas oli ĂŒhtekokku viis karjuseneiu Carileeniga seostuvat viisi; neid on leitud nii eraldiseisvana kui koos. VĂ€hemalt kolm esimest pĂ€rinevad inglise teatrist. Selle viisi kirjutas William Lawes kui sinfonia Mask’ile 1638. aastal – tegemist on tĂŒĂŒpilise poiss-ihaldab-tĂŒdrukut pastoraaliga. Carileeni tekste on leitud vaid kahele esimesele viisile tĂ”enĂ€oliselt – ei puudunud need aga ka ĂŒlejÀÀnud kolmel.

Doen Daphne d’over schoone Maeght
Stil, stil en reys

(«Kui Daphne, kĂ”ige kaunim neiu»). TĂ€napĂ€eva lindistused on teinud Daphne ĂŒheks Lust-hof’i hitiks, kuid see oli ka 17. sajandil ĂŒks lemmikuid. Nii tekst kui viis pĂ€rinevad 1610. aastast pĂ€rit inglise ballaadist, mis jutustab klassikalist lugu, kuidas Phoebus Apollo ihaldas Daphnet sedavĂ”rd, et see palus end ahastuses jumalanna Dianal loorberipuuks muuta.

(Tasa, tasa ĂŒks hetk). Prantsuse Ă”ukonnatants, mis sai kuulsaks tĂ€nu sellele, et see ilmus Michael Praetoriuse Terpsichores 1612. Seda tantsuviisi vĂ”ib leida paljudest allikatest Roomast kuni Ć otimaa ja Rootsini kogu 17. sajandi jooksul. Madalmaades oli viis tuntud tĂ€nu Jan Starteri tekstile, mis ĂŒlistas naise ilu.

Engels Nactegaeltje

(«Inglise ööbik»). HĂ€mmastaval kombel leiduvad sellele lĂ€binisti loodushÀÀli jĂ€ljendavale viisile ka sĂ”nad, 1630. aastate inglise ballaad sellest, kuidas ööbiku magus laul vĂ€rskendas linnaelanike vĂ€sinud meeli. Teine pool viisist jĂ€ljendab ööbiku laulu sĂ”nadel «Magus magus, liks-laks…». Viisi on leitud kĂŒmnetes seadetes kĂ”ikjalt PĂ”hja-Euroopast paljudele erinevatele instrumentidele, kuid Van Eyck oli helilooja, kes otsustas muuta ööbikulaulu eriti virtuoosseks.

Si vous me voules guerir
Courante

(«Kui soovid, et ma paraneksin»). See prantsuse pealkiri on peaaegu muutumatul kujul Madalmaadesse jĂ”udnud, kuid tĂ€pne kirjapilt François de Chauncy’ air’ist nĂ€gi vĂ€lja: «Si vous ne voulez me guerir.» MĂ”lemal puhul on tegemist looga purunenud armastusest, kuid Van Eycki vĂ€ledad punkteeritud rĂŒtmis variatsioonid ei paista seda just eriti sĂŒdamesse vĂ”tvat.

Sellised prantsuse Ă”ukonnalĂ”bustused nagu kurantid, air’id, balletid ja sarabandid sillutasid tee Hollandi bergerette’idele ning 17. sajandi instrumentaalmuusikale. Nimeta viiside allikate otsimist vĂ”ib vĂ”rrelda nĂ”ela otsimisega heinakuhjast.

Wat zalmen op den Avond doen

(«Mida me Ă”htul teeme?»). Ainus saksa algupĂ€raga ilmalik laul Lust-hof’is, lihtne-lĂ€rmakas ballaad, mida vĂ”ib leida paljudes 16. sajandi lĂ”pu saksa lauto-kĂ€sikirjades. Selle lihtsus loob suurepĂ€rased vĂ”imalused variatsioonideks; Van Eyck viib variatsioonid kuni kolmeteistkordse kiiruseni ning kasutab rikkalikumaid rĂŒtmimudeleid kui ĂŒheski teises palas.

Viljandi Linnakapell

Helika Gustavson (laul), CĂ€tlin Jaago (torupill), Sandra Sillamaa (torupill), Anu Taul (torupill), Neeme Punder (flöödid), Siiri KĂ€rt (fiidel, rebekk), Saale Uusma (rebekk), Margus Kubo (rubab), Toivo SĂ”mer (lauto), Marge Loik (trummid, tamburiinid, lehmakellad, kellamĂ€ng), Anti Einpaul (plokkflöödid, pommer, kornamuus), Arno Anton (hiidpasun, tromboon), Peep Heinaste (karjapasun)

Kunstiline juht - Neeme Punder

Viljandi Linnakapelli asutas 1971. aastal lastemuusikakooli flöödiĂ”petaja TĂ”nu Sepp. Esialgu mĂ€ngisid seal pĂ”hiliselt muusikakooli Ă”petajad ja Ă”pilased. Ansambel suurenes 1989. aastal, kui saadi kutselise ansambli staatus, eesmĂ€rgiga kaunistada pidulikke sĂŒndmusi ja avardada Viljandi muusikaelu.

PĂ€rast TĂ”nu Sepa lahkumist Viljandist on Linnakapelli juhtinud ansambli staazikaim liige Margus Kubo ja Peeter Klaas Hortus Musicusest, aastatel 1989–1991 ning taas alates 1998. aasta sĂŒgisest Hortus Musicuse flöödisolist, endine viljandlane Neeme Punder.

Viljandi Linnakapell on viljelenud muusikat keskajast kuni varabarokini. Lisaks arvukatele kontsertidele Eestis on esinetud Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Leedus ja Venemaal.

Seekordne programm koosneb keskaja lauludest ja pillilugudest. Selle ajastu ilmaliku lĂŒĂŒrika parimad nĂ€ited kuuluvad rĂŒĂŒtlilaulu zanrisse.

Neidhart von Reuenthal (sĂŒnd. umbes 1180, suri pĂ€rast 1237. a) on tuntud saksa minnesinger, kes pĂ€rines rĂŒĂŒtliperekonnast ja alustas oma teenistust Bavaaria hertsogi Otto II juures.

Nii varajase minnesingeri kohta, nagu oli Neidhart, on sÀilinud suhteliselt palju laule. Teada on 68 autentset poeemi, mis jagunevad kahte ossa: 29 suvelaulu ja 39 talvelaulu. 17st sÀilinud meloodiast on 2 suve- ja 15 talvelaulud. Lauludel on sissejuhatused, mis kirjeldavad vastava aastaaja loodust. Vorm on traditsiooniliselt stroofiline, eriti lihtne suvelauludes, kus kasutatakse riimitud vÀrsse.

Muusikaliselt avas Neidhart uusi vĂ”imalusi. Tema meloodiad pĂ”hinevad tantsurĂŒtmidel ja on mĂ”jutatud pillimuusikast, mida kasutati laulude saateks. Neidharti laulude suur populaarsus tekitas palju jĂ€ljendajaid (nn pseudo-Neidharti laulud).

Prantsuse truvÀÀri Guillaume li Vinier’ sĂŒnniaasta on teadmata, tema aktiivseim tegutsemisaeg oli 1190. aastast kuni 1245. aastani, mil ta suri. Guillaume pĂ€rines Arras’ jĂ”ukast perekonnast. Ka tema noorem vend Gille li Vinier laulis ja kirjutas rĂŒĂŒtlilaule. Guillaume oli ĂŒks viljakamaid ja vĂ€ljapaistvamaid poeete Arras’ piirkonnas 13. sajandi esimesel poolel.

Guillaume’i looming sisaldab armastuslaule, ballaade, neitsi Maarjale pĂŒhendatud laule, looduslĂŒĂŒrikat.

Prantsuse truvÀÀri Guillaume d’Amiens’i eluloost on vĂ€he teada. Ta tegutses 13. sajandi lĂ”pus ja tegeles peale rĂŒĂŒtlilaulude kirjutamise veel manuskriptide kaunistamisega. 

Ecco la Primavera


Eva Rummo
– plokkflöödid
Kai-Riin Kont – plokkflöödid
Ene Nael – klavessiin
Natalia KostrĂ”kina – plokkflöödid
TĂ”nis Kuurme – dulcian, plokkflöödid

Ecco la Primavera tuli kokku talvel 1998 projekt-koosseisuna, mis ĂŒhendab kolme eesti vanamuusikute pĂ”lvkonda. Nimi «Ecco la Primavera» peegeldab ansambli pĂŒĂŒet lĂ€heneda muusikale alati vĂ€rskelt, kevadise taassĂŒnniga. Ühelt poolt otsivad ansambli liikmed ĂŒhtsust mĂ”tteviisis omaaegsete muusikutega ja ka omavahel, teisalt aga lubavad endale vabadusi, nĂ€iteks kasutades veidi ebatavalist koosseisu gamba- vĂ”i brokenkonsordile kirjutatud muusika mĂ€ngimisel.

Seekordne kava «A la España» on ansamblil kolmas, eelmised on olnud itaalia ja inglise muusikast. Igas kavas pĂŒĂŒtakse enim rĂ”hutada ĂŒht vastavale ajastule ja paikkonnale olulisemat heliloojat. Selles kavas sai selleks hispaania renessansiaja helilooja ja gambavirtuoos Diego Ortiz (1510–1570).

Ansambel avaldab tÀnu stuudiole Cantores Vagantes vÔimaluse eest kasutada pille ning prooviruume.

Sepharad

Ana Isabel Arnaz – laul
Amaya Oliver – lauto

Ana Isabel Arnaz alustas Ă”pinguid «Miguel Fleta» Muusikakoolis Huescas. 11-aastaselt hakkas ta Ă”ppima laulu Mayi Amieva ning hiljem Conrado Beltrani juures. Oma laulustuudiumi lĂ”petas ta «Conservatorio Superior del Lyceo’s» Barcelonas, kus talle anti stipendium romantilise ooperi Ă”pinguteks. 1997. aastal astus ta Schola Cantorum Basiliensisesse renessanss- ja barokkmuusika osakonda, kus ta alustas Ă”pinguid Richard Levitti kĂ€e all. Ta on ĂŒles astunud solistina sellistes koosseisudes nagu Coral Oscense, Orquesta Concerto ning Coro de Camera del Palau de la Musica Barcelonas.

Amaya Oliver Ă”ppis JosĂ© Luis Rodrigo kĂ€e all «Conservatorio Superior de Musica de Madrid’is», mille lĂ”petas kitarridiplomiga 1992. aastal. On osalenud meistrikursustel David Russelli, Leo Brouweri, JosĂ© Miguel Moreno ning Hopkinson Smithi juures. Ta on andnud kontserte kitarriduoga Crescendo, kitarri- ja flöödiduoga Syrinx ning varajase muusika ansamblitega Orphenica Lyra ja Armes Amour. Samuti on ta teinud koostööd muusikaajakirjadega Ritmo ja Scherzo ning heliplaadifirmaga Glossa. Schola Cantorum Basiliensises Ă”pib ta keskaja lautot Crawford Youngi ning sarodi ja india muusikat Ken Zuckermani juhendamisel.

Mauri kuningas kÃĩnnib lÀbi Granada linna

Paseavase el rey moro (Narvaez)
Cavalleros de Alcala (Cancionero de Palacio)
La rosa enflorece (Sephardish song)
Fantasia (Milan)
En memoria de Alixandre (Cancionero de Palacio)
Gazal (andalusi egypcio)
Isabel (Mudarra)
Qué es de ti desconsolado? (Cancionero de Palacio)
~
Si me llaman a mi (Mudarra)
Claros y frescos rios (Mudarra)
Una sanosa porfia (Cancionero de Palacio)
Soy contento y vos servido (Encina)
De Anteguera sale el moro (Fuenllana)
El rey de Nimrod (Sephardish song)
Muashaja
Paseavase el rey moro (Pisador)

Mauri kuningas kÔnnib lÀbi Granada linna

Aastal 711 jĂ”udsid Aafrikast poolsaarele araablased. Kaheksa sajandi vĂ€ltel, mil elati kĂ”rvuti kristlaste ja juutidega, toimus suur vastastikku rikastav kultuuriline areng. Aastal 1492 vallutasid katoliiklased Granada tagasi la Reconquista. MĂ”ne aasta pĂ€rast saatsid Katoliku Monarhid poolsaarelt vĂ€lja tuhandeid juute ja moslemeid. See oligi lĂ”pp – kuid kultuuriline mitmekesisus sĂ€ilis kĂ”igi kunstivormide olemuses hispaania renessansis.

Sepharad’i eesmĂ€rk on tuua publikuni nende kolme kultuuri kokkupuutekohad tol ajastul. Al Tarab’i osalus sellel kontserdil on midagi erilist, kuna see esindab olulist osa selles loos.

Tallinna Barokkorkester

Tallinna Barokkorkester andis oma esimese kontserdi 1986. aastal ning on olnud tihedalt seotud eesti vanamuusika interpretatsiooni arenguga. See on ainus orkester Eestis, kes mĂ€ngib barokiajastu instrumentidel ja ĂŒks vĂ€heseid pidevalt tegutsevaid barokkorkestreid kogu Ida-Euroopas. Temast on kujunenud kĂ”rge professionaalse tasemega iseseisev ja arvestatav kollektiiv, mis on saanud vĂ€ga hĂ€id hinnanguid eri maade kriitikutelt. Orkestris osaleb eesti barokkmuusikute paremik, lai repertuaarivalik varabarokist klassitsismini (lisaks teoseid eesti nĂŒĂŒdismuusikast) seab orkestri liikmetele kĂ”rged nĂ”udmised. Tallinna Barokkorkestri kunstiline juht, tegevuse initsiaator ja mĂ€nedzer on orkestri soolotsellist Egmont VĂ€lja.

Tallinna Barokkorkester annab aastas umbes 30 kontserti ning teda kutsutakse tihti esinema festivalidele Eestis ja ka LÀÀne-Euroopas, PĂ”hjamaades ning Venemaal. Orkester on osalenud kĂ”ikidel Haapsalu Vanamuusikafestivalidel nii suurvormide ettekannetel kui ka iseseisvate kontsertidega. Festivali tipphetkedeks on olnud G. Fr. HĂ€ndeli oratoorium «Messias» 1995. a, A. Vivaldi «Aastaajad» ja H. Purcelli ooper «Dido ja Aeneas» 1996. a, J. S. Bachi Missa h-moll ja G. Fr. HĂ€ndeli oratooriumi «Jefta» esiettekanne Eestis 1998. a.

Orkester annab sĂŒstemaatiliselt muusikalist haridust, pakkudes oma liikmetele vĂ”imalust tĂ€iendada barokk-keelpillidel mĂ€ngimise oskusi ja kasvatades ka uusi mĂ€ngijaid. Lisaks 2–3 korda aastas korraldatavatele meistrikursustele kutsutakse orkestri kontserdiprojekte tihti lĂ€bi viima vĂ€ljapaistvaid vĂ€lismaiseid barokkinterpretatsiooni spetsialiste.

Enamasti mĂ€ngib orkester ilma dirigendita, kuid on tehtud ka koostööd mitme nimeka dirigendi (W. Kuijken, H. Gebhard, L. KrĂ€mer, S. Layton, H. Arman jt), samuti solistide (S.-L. Kaakinen, K.-M. Kentala, M. Bellini, I. Monighetti jt) ja kooridega. Aktiivse kontserttegevuse kĂ”rval on Tallinna Barokkorkestril 1998. aastal ilmunud kaks CD-d: J. S. Bachi Markus-Passioon kontsertettekandes ja A. Vivaldi «Aastaajad». Lindistatud on H. Purcelli ooper «Dido ja Aeneas» ning tehtud arvukalt salvestusi Eesti raadiojaamadele ja Eesti Televisioonile.

Kreeta-Maria Kentala

Kreeta-Maria Kentala, ĂŒks Soome praegusaja juhtivamaid barokkviiuli mĂ€ngijaid, Ă”ppis viiulimĂ€ngu Sibeliuse Akadeemias Helsingis ja Rootsi Raadio Muusikakoolis. Varajase muusika alal tĂ€iendas end Amsterdami Kunstide KĂ”rgkoolis. Ta on esinenud nii solisti kui ka kammer- ja orkestrimĂ€ngijana paljude Soome ja LÀÀne-Euroopa ansamblite ja orkestritega: Soome Raadio SĂŒmfooniaorkester, Ostrobothnia Kammerorkester, Musica Antiqua Köln, Ensemble Sonnerie, Eesti-Soome Barokkorkester jne. SĂŒgisest 1996 on K.-M. Kentala viiulipedagoog LÀÀne-Helsingi Muusikakoolis ja Ostrobothnia Konservatooriumis.

ALBA

ALBA on asutatud seoses esimese Kopenhaageni Vana-muusika Festivaliga 1992 ning hispaania kunsti nĂ€itusega samal aastal Lousianas – nii sĂŒndis taani professionaalne keskaja muusika ansambel.

Algusest peale on ALBA keskendunud keskaja muusika vahendamisele nii, et see vĂ”iks köita tĂ€napĂ€eva kuulajaid, nii, et see kĂ”laks kui elav kunst – mitte lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ajaloo vastu. Uurides olemasolevaid algallikaid nii kirjandusest kui kunstist ning Ă”ppides elavatest muusikatraditsioonidest, mille juured ulatuvad keskaja muusikasse, on ALBA otsinud eelkĂ”ige emotsiooni ajatut seisundit, mis hoolimata muusika ja instru-mentide iseĂ€rasustest elab muusikas lĂ€bi aegade. SeejĂ€rel sĂŒnnib muusika, mis on kombinatsioon autentsusest ja isikupĂ€rasest vĂ€ljendusest.

Sarnaselt keskaja rĂ€ndmuusikutega ei demonstreeri ALBA suurt valikut tĂ”enĂ€olisi (vĂ”i ka ebatĂ”enĂ€olisi) instrumente, vaid varieerib ja loob muusikalisi kontraste, kontrollides virtuoosselt ning peenelt oma instrumendi lugematuid vĂ”imalusi. ALBA programmid toovad kuulajani keskaja muusika lugematud nĂŒansid, tihti ilmestavad muusikat ka tekstid.

Poul HĂžxbro lĂ”petas Carl Nielseni muusikaakadeemia plokkflöödi erialal 1994. aastal. Praegu töötab ta samas akadeemias muusikute / interpreetide kursuste koordineerijana. Poul HĂžxbro on olnud varem ka rokktrummar ja mĂ€nginud lĂ”una-ameerika rahvamuusikat. Õpingute ajal tundis ta suurt huvi nĂŒĂŒdismuusika vastu. Ta sai tuntuks just tĂ€napĂ€eva taani heliloojate uudisloomingu esitajana ning on vĂ”itnud mitmeid auhindu. 1992. aastast on ta pĂŒhendunud keskaegsele muusikale ning trummi-ja-vile ning raamtrummi mĂ€ngimisele. Nende vanade, kuid samas nii uudsete helidega on ta tihti kĂŒlaliseks ka tĂ€napĂ€eva muusika laval.

Agnethe Christensen (ansambli Alba vokaalsolist) on tegelnud nii klassikalise kui ka rahvamuusikaga. Ta on Ôppinud Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias ja Schola Cantorum Basiliensises. Ta on teinud hulgaliselt nii ansambli- kui soololindistusi, andnud palju kontserte ja juhendanud meistriklasse. Teda vÔib kuulda ka ooperilaval, kus ta esitab peamiselt tÀnapÀeva- ning barokkoopereid.

Miriam Andersén avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Enne Schola Cantorum Basiliensisesse astumist Ôppis ta Londonis kalligraafiat ja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö kogemusi. Praegu teeb Miriam Andersén vabakutselise muusikuna koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine.

Donnas das Donnas

Prologo
Miragres fremosos
Dized' ai, trobadores
A Santa Maria
(instrumentaal)
Nenbressete Madre de Deus Maria (instrumentaal)
Virgen Madre gloriosa
Santa Maria amar
A Virgen Santa Maria
(instrumentaal)
Por foltenno quen na Virgen
Tod' a queste mund'a loar
Como o nome da Virgen

 

Laulud kogumikust «Cantigas de Santa Maria»

See rohkem kui neljasajast laulust koosnev hispaania kogumik on ĂŒks tĂ€helepanuvÀÀrsemaid muusikalisi dokumente, mis on kesk-ajast meieni sĂ€ilinud. KĂ€sikiri on pĂ€rit kuningas Alfonso X (1221–1284) Ă”ukonnast. Selle Kastiilia ja Leoni kuninga, keda tuntakse ka Alfonso Targana, Ă”ukond oli Euroopa ĂŒks tĂ€htsamaid kultuurikeskusi. Mitmesugused mĂ€rgid viitavad sellele, et neid cantigas’id esitasid eri rahvusest muusikud, kes olid sinna kokku tulnud. VĂ€he on pĂ”hjust kahelda selles Ă”ukonnas valitsenud world-music’u atmosfÀÀris sellest ideest lĂ€htudes on sĂŒndinud ka ALBA seekordne valik sellest hindamatust kogumikust.

Rondellus

Vanamuusikaansambel Rondellus loodi 1993. aastal Maria ja Robert Staaki algatusel eesmĂ€rgiga esitada keskaja ja renessansi muusikat. Olenevalt kavast koosneb ansambel kahest kuni kuuest lauljast ja instrumentalistist. RĂŒhma liikmed on professionaalid, kes on tegutsenud aastaid Eesti tuntuimates vanamuusikaansamblites. Rondellus on andnud menukaid kontserte Baltimaades, Skandinaavias, Poolas, Saksamaal ja Hispaanias.

Rondelluse asutajad Maria ja Robert Staak moodustavad ka ansambli tuumiku, nemad valivad repertuaari, valmistavad ette kavu ja kaasavad vastavalt vajadusele teisi muusikuid.

Maria Staak (laul) – pĂ€rast Ă”pinguid Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris otsustas ta hoopis muusika ja laulmise kasuks. Ta lĂ”petas Tallinna Muusikakooli klassikalise ja dzĂ€sslaulu erialal. Hiljem pĂŒhendus vanamuusikale. Ta on Ă”ppinud Dominique Vellard’i (Schola Cantorum Basiliensis, Ć veits) juures laulmist ja keskaja muusikat.

Robert Staak (lauto, löökpillid) – pĂ€rast Tallinna Muusikakooli lĂ”petamist klassikalise kitarri erialal pĂŒhendus ta lautole ja teistele vanadele nĂ€ppepillidele (theorb, barokk-kitarr). Ta on tĂ€iendanud end Leif Karlsoni (Helsingi) ja Hopkinson Smithi (Basel) juures. Ta on hinnatud basso continuo mĂ€ngijana ja on osalenud mitme barokksuurvormi ettekandel Eestis ja mujal. Inspireerituna Poul HĂžxbro (Taani) meistriklassist 1998. aastal, on ta tegelenud tĂ”sisemalt ka löökpillide mĂ€ngimisega. Robert Staak on töötanud muusikatoimetajana Eesti Raadios ja aastatel 1991–1998 lautomĂ€ngijana ansamblis Hortus Musicus.

***

XXII Rahvusvaheline Festival
ORIENT et OCCIDENT
13.-15. ok. 2017

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"