« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Festival 2002
Festival 2001
Festival 2000
Ajakava
Esinejad, loengud, kontserdid
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Üldist

Vaimulik draama "Aabraham"

Gandersheimi Hrotsviti vaimulik draama "Aabraham" (X saj.)

Festivali projekt: Lavastaja Anne Maasik , peaosades Raivo Adlas, Eevald Aavik, Miina Laanesaar, Anu Ander; kaastegevad "Festivitas Artium. Schola " muusikud ja ĂŒliĂ”pilased.


Gandersheimi Hrotsviti nimi ei pruugi eestlasele midagi ĂŒtelda, kui ta pole just filoloog vĂ”i keskaja-huviline. Selle ĂŒle tuhande aasta tagasi (u 935–972) elanud vaga naise kirjatöid pole seni olnud vĂ”imalik eesti keeles lugeda. Laia lugejaskonda ei olnud Hrotsvitil arvatavasti ka eluajal, sest ta tööde ainsa teadaoleva kĂ€sikirja leidis humanist Conrad Celtes St. Emmerani kloostrist alles 1493 ja publitseeris 1501. 

Hrotsvit pĂ€rines saksi aadlist ning elas Gandersheimi benediktiini nunnakloostris, kus ta kloostri abtissi Gerberga Ă”hutusel pani ladina keeles kirja kloostri ajaloo (Primordia coenobii Gandeshemensis) ning pikema ajaloolise keiser Otto vĂ€gitöid kirjeldava poeemi (Gesta Ottonis). Samuti on ta pannud heksameetritesse kaheksa pĂŒhakute-ainelist legendi (Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujul) ning kirjutanud kuus nĂ€itemĂ€ngu, mille saatesĂ”nas ĂŒtleb ta jĂ€rgmist: Leidub palju katoliiklasi, kes elegantsema vĂ€ljendusviisi tĂ”ttu eelistavad kasulikele pĂŒhadele kirjadele tĂŒhiseid paganlikke raamatuid, ja seda tĂ”siasja ei saa me tĂ€ielikult vĂ€lja vabandada. On ka teisi, kes on kinni pĂŒhakirjas ja olgugi et muud paganlikku  pĂ”lgavad, siiski loevad sageli Terentiuse vĂ€ljamĂ”eldisi; sel ajal kui nad lĂ”bu tunnevad ladusast keelepruugist, lasevad nad end jumalavallatute asjade teadasaamisest rĂŒvetada. SeepĂ€rast mina, Gandersheimi Vali HĂŒĂŒd, pole keeldunud teda jĂ€ljendamast kirjutades, kuna teised austavad lugedes;  mistĂ”ttu sellessamas kirjutamiszanris, milles retsiteeritakse hellikute naiste nĂ€otuid jĂ”ledusi, ĂŒlistatakse ka pĂŒhade neitsite kiiduvÀÀrt karskustegusid vastavalt minu ainesele.  /---/ 

Draamad on kirja pandud rĂŒtmistatud proosas, mille lausete erineva pikkusega mĂ”ttelised ĂŒksused vĂ€ga sageli riimuvad, kusjuures riim vĂ”ib olla ebapuhas ja vaevu tajutav. Tekst on lĂ€bi pĂ”imitud rohkete Vana ja Uue Testamendi tekstitsitaatide, parafraaside, kirikukeelsete vĂ€ljendite, liturgiliste reministsentsidega jms. Lisaks antiigi mĂ”jutustele on tuntav ka hilisemate poeetide (eelkĂ”ige Prudentius) ja prosaistide (Boethius, Beda, Alkuin jt ning kirikuisad) mĂ”ju. Draamad on algselt pealkirjastamata, varustatud BĂŒtsantsi Aristophanese eeskujul vĂ€ikese sisukokkuvĂ”ttega, hilisemal ajal on neid hakatud nimetama peategelase nime jĂ€rgi: Gallicanus, Dulcitius, Calimachus, Abraham, Pafnutius, Sapientia. Kuus tĂŒkki sellepĂ€rast, et Ă€ra vĂ”tta Terentiuse kuue komöödia paganlikku mĂ”ju. Tinglikult vĂ”iks neid samuti komöödiateks nimetada, kuid mingil juhul ei naeruvÀÀrista Hrotsvit kristlikku maailma kuuluvat, vaid ilmaliku maailma pahesid, kasutades leidlikult situatsioonikoomikat. TĂ”enĂ€oliselt neid komöödiaid keskajal ei mĂ€ngitud, tegemist on ikkagi literaatidele mĂ”eldud tekstidega. Sakslased peavad Hrotsvitist vĂ€ga lugu kui esimesest saksa poetessist ja tĂ€napĂ€eval on teda edukalt lavastatud.

Anne Maasik

Anne Maasikul on 23-aastane teatri- ja lavastajakogemus, sellest 13 aastat «Vanemuises» nĂ€itlejana ning lavastuste muusikalise kujundajana. «Vanemuise»-perioodil on A. Maasik teinud kaks iseseisvat lauluĂ”htut ja olnud neli aastat stuudioĂ”ppejĂ”ud. Töötanud 10 aastat nĂ€itlejana Tartu Lasteteatris, kus on lavastanud etendusi nii lastele kui ka tĂ€iskasvanutele, peale selle neli lauluĂ”htut. Koostöös Rein Maraniga kujundanud eesti loodusfilmide muusikalist tausta. Eesti publik tunneb A. Maasikut kindlasti eelkĂ”ige omanĂ€olise lauljana – tema loodud laule iseloomustab jÀÀgitu sĂŒvenemine teksti ning vĂ€ga tundlik, kuid samas vĂ€ga jĂ”uline esitus. Tema laulustiilis ĂŒhinevad pĂ”line soome-ugri regilaulupĂ€rand ja sĂŒgav loodusetunnetus. Paljud tema laulud on olnud aluseks etenduste muusikalisele kujundusele. A. Maasiku lauludest on ilmunud ĂŒks heliplaat ja kaks kassetti.

Meister Rumelant - rÃƧÃƧtlilaulik Taani kuninga Ãĩukonnas

Kuninglik (rĂŒĂŒtellik) meelelahutus kuningas Erik Menvedi aegadest.

«See sĂŒndis Jutlandis, ĂŒleval pĂ”hjas… Ustavad taanlased, otsige vĂ”imalust kĂ€tte maksta oma kuninga eest, et vĂ”iksite seelĂ€bi au ning kiituse Ă€ra teenida.» See kuningas on Erik Klipping, kes mĂ”rvati julmalt 22. novembri  öösel 1286. aastal Finnerupi kĂŒlas Jutlandis, ning kĂ€esolev tekst pĂ€rineb saksa rĂŒĂŒtlilaulikult Rumelantilt, kellelt koos sĂ”nade ja meloodiaga on sĂ€ilinud kĂŒmme laulu. Nendest kolm laulu kirjeldavad dramaatilisi talveöösĂŒndmusi ning tĂ”enĂ€oliselt  lauldi  neid Nyborgi lossis 1287. aastal. Seega on tegemist haruldase nĂ€itega keskaegsel Taanimaal kĂ”lanud muusikast. SĂ”nad on saksakeelsed, milles pole midagi iseĂ€ralikku, arvestades vĂ€ga tihedaid sidemeid saksa ja taani Ă”ukondade ning aadlike vahel – nii nagu see oli tol ajal ka teistes Euroopa maades.

Kuid kes oli Rumelant? Erinevalt paljudest oma «kolleegidest» ei pĂ€rinenud ta aadliperekonnast, vaid kandis tiitlit Meister, mis tĂ€hendas professionaalset muusikut. Rumelanti kunstnikunimi, mis tĂ€hendab «maalt pÀÀsenu», viitab talle kui rĂ€ndmuusikule, ning laulutekstidest vĂ”ib saada vihjeid tema rĂ€nnakute kohta: Frankfurt Maini ÀÀres, Schwerin, Mecklenburg, Pommerimaa ja – Nyborg. Rohkem me tema elust ei tea. Siiski on Manesse codex’is (u 1300) sĂ€ilinud ĂŒks portree, kus teda kujutatakse enne hobuse selga hĂŒppamist ĂŒhe aadlikuga hĂŒvasti jĂ€tmas. Pilt selle kohal annab vihje Rumelanti igapĂ€evaelust: naine ja kaks meest kĂ€est kinni Ă”ukonnatantsu tantsimas, neid saatmas flöödi- ja fiidlimĂ€ngija. KĂ”rvuti tĂ”siste lauludega on see ilmekaimaks nĂ€iteks rĂ€ndmuusiku mitmekĂŒlgsest elust ja kohustustest, mida nĂ€iteks Nyborgi lossi pidustusedki nĂ”udsid: seal on keerukaid kompositsioone, mis ĂŒlistavad daamide ilu ning isandate ĂŒllust, aga ka moraali- ja propagandalaule, instrumentaalset virtuoossust ja hoogsaid tantsuviise.

ALBA kontserdil kÔlavad lisaks Meister Rumelanti kaunitele lauludele hoogsad instrumentaalsed kompositsioonid, mis on pÔimitud tsitaatidega teistest selle ajastu lauludest ja luuletustest.

Alba

Ansambel Alba on asutatud seoses esimese Kopenhaageni vanamuusikafestivaliga 1992 ning hispaania kunsti nĂ€itusega samal aastal Louisianas - nii sĂŒndis taani professionaalne keskaja muusika ansambel.  Algusest peale on ALBA keskendunud keskaja muusika vahendamisele nii, et see vĂ”iks köita tĂ€napĂ€eva kuulajaid, nii, et see kĂ”laks kui elav kunst – mitte lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ajaloo vastu. Uurides olemasolevaid algallikaid nii kirjandusest kui kunstist ning Ă”ppides elavatest muusikatraditsioonidest, mille juured ulatuvad keskaja muusikasse, on ALBA otsinud eelkĂ”ige emotsiooni ajatut seisundit, mis hoolimata muusika ja instrumentide iseĂ€rasustest elab muusikas lĂ€bi aegade. SeejĂ€rel sĂŒnnib muusika, mis on kombinatsioon autentsusest ja isikupĂ€rasest vĂ€ljendusest. 

Sarnaselt keskaja rĂ€ndmuusikutega ei demonstreeri ALBA suurt valikut tĂ”enĂ€olisi (vĂ”i ka ebatĂ”enĂ€olisi) instrumente, vaid varieerib ja loob muusikalisi kontraste, kontrollides virtuoosselt ja peenelt oma instrumendi lugematuid vĂ”imalusi. ALBA programmid toovad kuulajani keskaja muusika lugematud nĂŒansid, tihti ilmestavad muusikat ka tekstid. 

MÀrt LÀÀnemets

Dayan Naxi varajase muusika ÃƧhing

Dongjing-muusikat viljelesid haritlased vanas Hiinas keeruliste muusikaliste rituaalide lĂ€biviimisel. Konfutsianistid mĂ€ngisid seda sisemise rahu saavutamiseks. Taoistid kohandasid selle fĂŒĂŒsiliste ja vaimsete harjutuste tarvis. Muusika pĂ”hineb teosel «Wenchangi suure kaljukoopa pĂŒha raamat» (Wenchang dadong xianjing). Wenchang on haritlaste kaitsejumalus. (Sellest tuleb ka muusikatraditsiooni nimetus dongjing, mis sĂ”na-sĂ”nalt tĂ€hendab «Kaljukoopa raamat».)
Mingi (1368-1644) ja Qingi (1644–1911) dĂŒnastia ajal oli dongjing-muusika populaarne haritud eliidi hulgas. Naxi rahvajuht Mu tĂ”i  dongjing-muusika Yunnani provintsi Mingi dĂŒnastia Jiajingi ajastul (1522–1566) LĂ”unapealinnast Nanjingist, Kagu-Hiina Fujiani provintsist ja Sichuanist. Qingi dĂŒnastia lĂ”pupoole, seoses lÀÀnelike teadmiste levikuga, hÀÀbus dongjing-muusika Kesk-Hiinas suuremalt jaolt. Õnneks jĂ€i seda traditsiooni edasi kandma kĂ”rvalises Kagu-Hiina piirkonnas Lijiangis elanud naxi rahvas.


Dayan Naxi Varajase Muusika Ühingu asutasid 1987. a dongjing-muusika spetsialistid Xuan Ke, He Yi’ani ja Yang Zenglie, et sĂ€ilitada ja arendada dongjing-muusikat ning koolitada noori muusikuid. DebĂŒĂŒtkontsert 1988. a juulis ning jĂ€rgnenud esinemised on Ă€ratanud teadlaste ja muusikahuviliste huvi nii Hiinas kui ka laias maailmas.  1995. a tegi ansambel ringreisi Suurbritannias. Ühing on uhke oma kolme «muistse aarde» ĂŒle, milleks on vanad muusikateosed, mille loomisaeg ulatub tagasi kuni Tangi dĂŒnastia (618–906) aegadeni, vanad autentsed muusikainstrumendid ja eakad mĂ€ngijad.

Pipa ja pÀrsia lauto

Praegu kuulub Dayan Naxi Varajase Muusika Ühingule pipa, mis on kantud kultuurivÀÀrtuste nimekirja. Oma pika ajaloo tĂ”ttu ĂŒmbritsevad seda legendid, seda on uurinud paljud teadlased. RÀÀgitakse, et Qingi dĂŒnastia algul ĂŒhel muusikalisel koosviibimisel, mida peeti iga 60 aasta tagant, tuli sinna rĂ€balates vana mees, kellel oli kaasas pipa. SĂ”nagi lausumata hakkas ta mĂ€ngima, lummates kuulajaid oma meisterlikkusega. PĂ€rast seda kĂŒsis ta pipa eest 80 mĂŒnti ning kadus siis mĂ€rkamatult, jĂ€ttes raha ning pipa lauale. Praeguseks on selgunud pipa tegelik ajalugu. Jiajingi ajastul Mingi dĂŒnastia ajal, kui kuulus kirjamees Yang Shen kirjutas sissejuhatust Lijiangi ametniku luuleraamatule, oli ta nii lummatud mehest ning tema tööst, et valis vĂ€lja 114 luuletust ning andis kogumikule pealkirja “Lumiste mĂ€gede laulude valik”. Lisaks kinkis ta Naxi poeedile, keda ta polnud eales kohanud, ĂŒhe oma pipa’dest. Nende andmete jĂ€rgi otsustades peaks pipa olema umbes 400 aastat vana.

Ühingule kuulub ka unikaalne pĂ€rsia lauto sugudu (huobusi). “Yuani dĂŒnastia rituaalse muusika ajaloo” jĂ€rgi meenutab huobusipipa’t, millel on “sirge kael…, poolikut veininĂ”u meenutav ĂŒmar korpus, mis on kaetud nahaga ning millel on neli keelt…”. Huobusi nimi on pĂ€rit tĂŒrgikeelsest terminist, mida on mainitud Tangi dĂŒnastia aegses moslemi kirjanduses. Instrument pĂ€rineb Vana-Egiptuse keelpillidest, kust see jĂ”udis PĂ€rsia kuningate Ă”ukonda. 8. sajandil tĂ”id moslemid selle Kað miiri PĂ”hja-Indias ning lambanahk asendati maonahaga. 13. sajandil jĂ”udis see lĂ€bi Tiibeti Sichuani provintsi, kus elas enamik Yasuo rahvast. Nii jĂ”udis see lĂ”puks naxi rahvani.

Tuntud Hiina muusikateadlase He Changlini sĂ”nul on “dongjing muusikal kaks pĂ”hilist funktsiooni: inimsuhete harmoniseerimine ning keha ja vaimu toitmine. Nii vĂ”ib see parandada ĂŒhiskondlikku kliimat, tĂ”sta inimeste kultuurilitaset ning ĂŒlendada meelt. Lisaks sellele aitab ta ravida ja Ă€ra hoida vaimseid ning fĂŒĂŒsilisi haigusi.” 

Unikaalset Naxi varajast muusikat tuleb hoida vĂ€ljasuremisest. Siiski pole rahanappuse tĂ”ttu olnud vĂ”imalik ĂŒhingut ja uurimiskeskust laiendada.

Naxi varajane muusika

Himaalaja eelmĂ€gedes, Yunnani provintsi loodeosas asub tĂŒkike puutumatut maad – Lijiang oma kauni looduse, kĂ”rgelt arenenud kultuuri ning hĂ”reda linnastusega. Selle maa elanikud on naxid, keda iidsetel aegadel tunti Yasuo rahvana. Naxe on tĂ€napĂ€eval on umbes 200 000. Sealt on pĂ€rit arvukalt teadlasi ning intellektuaale. Naxi rahvale on saanud osaks unikaalse kultuuripĂ€randi alalhoidmine.

Naxi rahvas tunneb iidsest ajast dongba’de (naxi preestrite-teadmameeste) piktograafilist kirja. Naxi rahvas on sĂ€ilitanud oma iidse kultuuri, mille silmapaistvaimaks nĂ€iteks on Lijiangi dongjing-muusika, mida tuntakse ka naxi varajase muusika nime all. Selle taoistliku rituaalse muusika vÀÀrtus on osalt ka selles, et ta on aidanud sĂ€ilitada Tangi ja Songi (960–1272) dĂŒnastia aegadest pĂ€rinevaid luuleteoseid, nagu «Lained uhuvad liivu», «Lambad mĂ€enĂ”lval», «Veedraakoni laul», «Ă•rnad sammud», samuti Tangi keisri Li Longji kaks rituaalset kompositsiooni (aastast 741), «Kaheksa kolmikmĂ€rgi (bagua) tantsumuusika» ning ammu unustuse hĂ”lma vajunud «VikerkaarevĂ€rviliste sulgede rĂŒĂŒ tantsumuusika». Varem arvati, et Hiina muusikaajalugu on neist vaikides mööda lĂ€inud. Eelnimetatud avastuste valguses, mis on meieni jĂ”udnud tĂ€nu naxi rahvale, ei saa seda enam vĂ€ita. Naxi rahva juhtide avatus 15. sajandil viis osalisele assimilatsioonile hiina ehk hani kultuuriga. Konfutsianismil pĂ”hinev traditsiooniline kultuur juurdus selles piirkonnas sĂŒgavalt, tuues endaga kĂ”ikjal kaasa rituaalse muusika ĂŒhingute, klassikalist haridust andvate akadeemiate, erakoolide ning luule- ja kunstiĂŒhingute Ă”itsengu.
 

Dayan Naxi varajase muusika teke

“Muusika raamatus” kirjapandu kohaselt uskusid naxid, et “loomad ei mĂ”ista helisid, vaid ainult mĂŒra; tavalised inimesed mĂ”istavad vaid helisid ega mĂ”ista muusikat; ainult Ă”ilsad inimesed on vĂ”imelised mĂ”istma muusikat. MĂ”istes helisid, mĂ”istad muusikat, mĂ”istes muusikat, mĂ”istad seadusi, mĂ”istes seadusi, oskad valitseda.” Naxid teavad ja tunnevad oma sisemist vĂ€ge eristada helisid ning muusikat kui kultuurifenomeni mĂŒrast kui looduslikust ilmingust. Siiski on need ideaalid hakanud hÀÀbuma noorema pĂ”lvkonna seas, kes on tugevasti mĂ”jutatud tĂ€napĂ€evasest popmuusikast ja -kultuurist. EesmĂ€rgiga sĂ€ilitada ajalooline jĂ€rjepidevus ja kindlustada traditsiooni edasikandumine, on Dayan Naxi Varajase Muusika Ühing vĂ”tnud ilma Ă”ppemaksuta vastu 80 keskkooliĂ”pilast, keda on palutud juhendama oma ala tunnustatud Ă”petlased. Õpitavate ainete hulka kuuluvad “Laulude raamat”, “Muusika raamat”, Tangi ja Songi dĂŒnastia aegne kirjandus ja poeesia, naxi muusika lĂŒhike ajalugu, dongba kultuur, hiina ja lÀÀne muusika ajalugu ning ka naxi varajase muusika erinevate pillide mĂ€nguĂ”petus. Õpetus on praeguseks andnud juba arvestatavaid tulemusi.

Dayan Naxi Varajase Muusika Kool on haruldane selle poolest, et seal Ă”petatakse ka kĂ”lblust. NĂ€iteks eeldatakse Ă”pilastelt austuse mĂ€rgiks kummardamist oma Ă”petaja ees ĂŒkskĂ”ik mis ajal vĂ”i kohas. Sellised tavad aitavad kujundada austust Ă”petajate vastu ĂŒhiskonnas ĂŒldse. Kogu riigis on see tehtud vĂ”imalikuks vaid selles koolis. Maailmakuulus kalligraaf Duan Zangqing, kes on kĂ€esolevast aastast kohaliku vĂ”imu eesotsas, on andnud oma tĂ€ieliku toetuse, töötades sama kooli juhina. See on tĂ€hendusrikas fakt meie iidse linna ajaloos.
 

Yuani aegne "Valge liiva Ôrn muusika"

Üks Naxi varajase muusika allikaid on mahukas kogumik “Valge liiva Ă”rn muusika”, mida on mainitud juba Yuani dĂŒnastia (1272-1368) aegsetes muusikaraamatutes. Seega on sellel muusikatraditsioonil ĂŒle 700 aasta pikkune ajalugu. Koguteoses “Hiina muusika ajalugu” leiame sellest ĂŒksikasjalise ĂŒlevaate. “Valge liiva Ă”rn muusika” ĂŒhendab laulu, instrumentaalmuusikat ning tantsu. SĂ€ilinud on ainult kuus kompositsiooni, millele on iseloomulikud vĂ€ikesed intervallid ja kaunistused. Seda kirjeldatakse kui “peenekoelist, kurba ning liigutavat muusikat”, mis vĂ”ib puhastada hinge ning juhtida kĂ”rgemale vaimsele tasandile. Iga tĂ”sisema muusika eesmĂ€rk on jĂ”uda inimese hinge sĂŒgavustesse, erinevalt tĂ€napĂ€eva popmuusikast, mis pĂŒĂŒab pakkuda vaid hetkerahuldust. Hiina klassikalist muusikat vĂ”ib jagada nelja suuremasse rĂŒhma: Jangtse jĂ”est lĂ”una pool levinud “Ă”rn muusika” (xi yue), Xi’ani (Hiina muistne pealinn tĂ€napĂ€eva Shaanxi provintsis) trummimuusika, Naxi “Valge liiva Ă”rn muusika” (baisha xi yue) ning Xinjiangi (Ida-Turkestani) kamu-muusika. VĂ€ikeses Lijiangi maakonnas on sĂ€ilinud neist kaks: “Ă”rn muusika”, mis on ĂŒhtlasi naxi varajane muusika, ja “Valge liiva Ă”rn muusika”. Löökpillimuusikal Lijiangi dongjing-muusikas on ĂŒhised juured Xi’ani trummimuusikaga - budistliku traditsiooni jumalate ĂŒlistamiseks mĂ”eldud trummimuusika. Seega on Lijiangi dongjing-muusikas esindatud ka Xi’ani trummimuusika traditsioon. NĂ€iteks vĂ”iks tuua löökpillipalad nagu “Löök alla” (da xia), “KolmikmĂ€rkide saba” (bagua wei), “Enne viit ja pĂ€rast viit” (qian wu hou wu), "Seitseteist eluiga” (shiqi dai). Nii on naxi muusikas esindatud kolm Hiina pĂ”hilisest klassikalise muusika neljast z anrist.
 

Ansambli ĂŒlesehitus

Lijiangi dongjing-muusikat esitatakse kujul, nagu see on talletatud “Kolme kaljukoopa raamatus”, mis pĂ”hineb Lu Xiujingi 5. sajandil koostatud kĂ€sikirjal. Taoistlik munk Zhang Zhongshou kirjutas 1311. aastal, et “Suure kaljukoopa pĂŒha raamat” on olemas vaid LÀÀne-Shus (Sichuani provintsis), Kesk-Hiinas seda pole. Lijiangi “Kaljukoopa raamat” pĂ”hineb Sichuani provintsi Zitongi maakonna versioonil. Varem tegutsesid Dongjing’i ĂŒhingud, mis olid pĂŒhendunud “Wenchangi suurele kaljukoopa pĂŒha raamatu” (Wenchang dadong xianjing) Ă”ppimisele ja esitamisele, ning Huangjing’i ĂŒhingud, mis olid pĂŒhendunud Yuhuang’i raamatule. Nii Sichuani kui ka Yunnani dongjing’i ĂŒhingutes kasutati ansamblites pilli nimega suona, Lijiangis ei kasutatud suona’t aga kunagi. Nii esindasid Lijiangi ansamblid tĂ”elist konfutsianistlikku “Ă”rna muusikat”. Nad olid ĂŒles ehitatud tĂŒĂŒpilise hiina orkestri printsiipide jĂ€rgi, kus iga pill oli hÀÀlestatud ĂŒhele Vana-Hiina viieastmelise helirea noodile. Sisemise keele jĂ€rgi vastab kahekeelne nanhu (1-5) esimesel noodile (gong), kolmekeelne sanxian (2-5-1) teisele (shang), neljakeelne sugudu (3-6-2-5) kolmandale (jiao), erhuang (5-2) neljandale (cheng), ning pipa (6-2-3-6) viiendale (yu). VĂ€limise keele jĂ€rgi on pillide jĂ€rjestus laskuval viieastmelisel helireal jĂ€rgmine: sanxian, erhuang, nanhu, sugudu ja pipa. Varasemal perioodil kuulusid sinna ritta veel kivigong (qing), seitsmekeelne qin, guzhang (13-keelne tsitter) ning se (25-keelne horisontaalharf). Kui mĂ€ngijad ansambli juhi ettelugemise jĂ€rgi mĂ€ngisid, siis “kutsus ĂŒks löök keelte pihta esile kevadise tuule, hĂ”bekell pani taeva avanema, trummid olid nagu mĂ€ed, taldrikud nagu meri, bambusest pĂ”ikflööt niristas nagu kuldset nestet ning piserdas nĂ€gu nefriit-veega”. Kord pĂ€rast kontserti mĂ€rkis ĂŒks vĂ€ljaspool oma kodumaad elav hiina Ă”petlane: “Kui nad jĂ”udsid selle looni voolasid pisarad iseenesest mööda mu palgeid alla”. SĂŒdamepĂ”hjast tulev muusika kutsub esile Ă”rnu ning nukraid tundeid, mis lĂ€hevad kuulajale sĂŒdamesse. Qingi dĂŒnastia ajal oli Lijiangis ĂŒle 30 dongjing’i ĂŒhingu. MĂ”nikord mĂ€ngisid koos terved perekonnad, ilmekaimaks nĂ€iteks on “saja aasta vanune” Zhou perekond. Kui esitati lugu “Õnnelik perekond”, haukus isegi nende koer muusika taktis, mis andis talle hĂŒĂŒdnime “musikaalne koer”.

Varajase muusika asjatundja Wang Qiweni omanduses on pipa, mida on pĂ”lvest pĂ”lve pĂ€randatud juba viis pĂ”lvkonda. 1980. aastate alguses, kui tema majas puhkes tulekahju, sööstis ta leekidesse, et pÀÀsta vÀÀrtuslik pill, kogu muu varandus lĂ€ks tuleroaks. 
 

Prof. Xuan Ke

Dayan Naxi Vanamuusika Ühingu president ja rahvamuusik Xuan Ke sĂŒndis Lijiangis, Yunnani provintsis 1930. aastal ning ĂŒhendab endas nii tiibeti kui ka naxi pĂ€ritolu. Alustanud muusika Ă”ppimist varases nooruses, on ta sellega tegelnud enamiku oma eluajast. Akadeemilistes ringkondades iseloomustatakse teda tihti kui «suurmeest, kes on kĂŒpses eas kaugele jĂ”udnud». Tema multikultuurne rahvuslik taust on sĂŒvendanud tema teadmisi ja pĂŒĂŒdlusi. Ta rÀÀgib paljusid keeli ja suudab mĂ”ista ning arutleda erinevate rahvaste vaatenurkadest lĂ€htuvalt. Elu tĂ”usudest ja mÔÔnadest hoolimata on ta kujundanud endas positiivse eluhoiaku, mida on alati saatnud janu teadmiste jĂ€rele.

Kuigi praegu juba 70-aastane, on Xuan Ke endiselt tĂ€is elujĂ”udu. Uurija ning lektorina on ta olnud paljude ĂŒlikoolide kĂŒlaline, sealhulgas Londoni ja Oxfordi ĂŒlikoolis, Hiina Keskkonservatooriumis, Hiina Riiklikus Muusikaakadeemias, Sichuani Muusikaakadeemias, Yunnani Rahvaste Instituudis, Yunnani Ülikoolis ning Guangdongi Provintsi MuusikaĂŒhingus. Tema olulisemaid loenguteemasid on «Muusika algupĂ€ra ning metodoloogia», «Naxi rahvas ja kultuur», «Dongjing-muusika Lijiangis» ning «Uurimused Baisha muusikast». Tema publikatsioonidest vĂ”ib esile tĂ”sta teoseid «Muusika ja tants, mis pĂ€rinevad meie esivanemate hirmudest», «ĂœhehÀÀlsuse tee mitmehÀÀlsuseni» ja «Naxi esivanemad ei pĂ€rine Qiangi rahvast».

Laterna Magica

Laterna Magica” (ehk “VĂ”lulatern”) on noor vene ansambel Peterburist, kes mĂ€ngib euroopa keskaja ning renessansi muusikat. Ansambli eesmĂ€rk ei piirdu vanade viiside taasesitusega, vaid nad pĂŒĂŒavad neid kaasata tĂ€napĂ€evasesse konteksti. Sajanditetaguse muusikaga ĂŒhendab ansamblit keldi, oriendi ning idaeuroopa muusika kuulamine ja mĂ€ngimine.


Aktiivne kontserttegevus Peterburis hĂ”lmab esinemisi nii kontserdisaalides kui ka koolides, kolledzhites ja klubides. Osaletud on festivalidel Tartus, Moskvas, Jaroslavis, Polotskis (Valgevene) ja Peterburis. 

Selle aasta kavas kĂ”lavad 7 Cantigas de Amigo’t (Hispaania 12. saj.) ja 8 estampie’d keskaegsest prantsuse kĂ€sikirjast (Paris, B.N.fr, 844 “MS du Roi”).

Ansambli koosseis:
Olga Komok – laul, portatiivorel, löökpillid
Taras Drak – lauto, ud, rubab, trumm-ja-vile
Dmitri Shikhardin – laul, fiidel
Pjotr Sergejevraamtrumm, darbuka

"Melpomene" - Antiik-Kreeka muusika

Muusika 5. sajandil eKr Ateena symposion’i tarvis rekonstrueerinud ja uuesti loonud:
Conrad Steinmann (aulos ) koos Luiz Alves da Silvaga (laul) ja Massimo Cialfiga (tympanon, kimbala, salpinx )


Tantsud, nomosed ja monoodiad kreeka klassikute lĂŒĂŒrikast
(Bakchylides, Simonides, Pindaros, Terpandros).

VĂ”ib tekkida kĂŒsimus, kuidas jĂ”utakse tĂ€napĂ€eval tahtmiseni esitada nii kaugest ajast pĂ€rinevat muusikat. Nii mĂ”nigi kĂŒsib nĂ”utult, kas selline projekt pole mitte puhas spekulatsioon.

Milles ĂŒldse seisneb sellisele ettevĂ”tmisele jÀÀgitult pĂŒhendumise vĂ”lu? Kus asuvad vĂ”tmed kĂ”lale, rĂŒtmile ja meloodiale, vĂ”i nagu tollal öelda tavatseti, kreekapĂ€raselt vermitud muusikale enimvĂ”imalikuks lĂ€henemiseks? Kui kaugele vĂ”ib projekt, mis ĂŒhendab muusikaarheoloogia ja praksise ajaloolise kujutlusvĂ”imega, lĂ”puks ĂŒldse vĂ€lja jĂ”uda?

On vĂ”imalik koguda hĂ€mmastavalt palju teavet ĂŒhe 5. sajandil eKr toimunud symposion ’i muusikalise poole etendamise vĂ€listest tingimustest, nii et me vĂ”ime ise vĂ€ga erinevaist allikaist vĂ€lja lugeda, mida inimesed tollal kĂŒllap mĂ”tlema ning tundma p i d i d. Mida nad t e g e l i k u l t tundsid, on meie teadmise eest mĂ”istagi varjul. Samas, kas me siis teame, mida isegi juba meie vaarvanemad tundsid?

End teatud ajaloolistest epohhidest ja oma minevikust vĂ”luda ning inspireerida lasta on veidrus, mida ikka aegajalt esile tuleb, olgugi pĂ”hjused selleks iga kord erinevad. NĂŒĂŒd on selgunud, et huvitaval kombel on antiikkreeka mĂ”ju olnud viimastel aastatel kĂ”ige erinevamatele kunsti- ja ka teadusvaldkondadele eriti suur.

Vahelduse ja tĂ€iendusena puhtale muusikateadusele tegelen juba palju aastaid - tihti ja pĂ”hiliselt koos pillimeister Paul J. Reichliniga - selliste “materiaalsete” asjadega nagu puit, instrumentide mÔÔdud ning nende ĂŒlesehituse loogika. LĂ€htudes teadmisest, et iga aja instrumendid on olnud optimaalses vastavuses oma aja muusikute ning muusikaga ja et seega p e a b muusikainstrumendi igal pisimalgi detailil olema mĂ€ngutehniline ning kĂ”lavĂ”imas funktsioon, lasime end alati konkreetsel materjalil suunata. Hoidsime kinni pĂ”himĂ”ttest, et iga samm peab loogiliselt lĂ€htuma eelnevast. See kehtib nii kĂ€sitöö toimimisviisi kui ka kĂŒsimuste tĂ”statamise kohta ĂŒldiselt. Olgu nĂ€iteks jĂ€rgnev: tavaliselt on vĂ€ljaspoolseisja esimene kĂŒsimus, millised heliread ja intervallid kreeka puhkpillil aulosel ikkagi kĂ”lasid. EndastmĂ”istetavalt on see mulle kui aulosemĂ€ngijale siis, kui ma ĂŒkskord mĂ€ngima asun, kĂ”ige tĂ€htsam. Kuid meile on isegi olulisem see, et tegemist on meie jĂ€rkjĂ€rgulise eeltöö loogilise tulemusega. Nii muusika, mida ma endale nĂŒĂŒd ette kujutan, kui ka jĂ€rgmine, samuti loogiline samm pĂ”hineb seega eeskĂ€tt instrumendi meeltega hoomatavail tingimustel. NĂ”ndasamuti tuleb mĂ”ista ka rakendatud mĂ€ngutehnikaid.

Ühelt poolt juhivad meid kĂ”lade, toonide ja meloodiate juurde ĂŒksikud 5. sajandist eKr sĂ€ilinud aulosed, samuti lugematud ja meie arvates vĂ€ga tĂ€psed vaasimaalid. Teiselt poolt jutustab vanakreeka keel meile palju omaenda rĂŒtmikast, sĂ”narĂ”hkude abil ka teatud kindlast (kĂ”ne)meloodiast. Nii on mulle selle “Symposion-programmi” juhatuseks ning ĂŒhtlasi “kreeka” muusika inspiratsiooniks olnud Simonidese, Bakchylidese, Terpandrose ja Aischylose luule ning laulud. Mu kogemused Aischylose Prometheuse-draama muusikaga on andnud mulle ettekujutuse sellest, milline vĂ”is ĂŒldse olla tempo ja aja kĂ€sitlus.

Aeg, tempo, rĂŒtm: pĂ”hiliselt juhib eelkĂ”ige ka vĂ€rsikogum peaaegu iseenesest puhtinstrumentaalsete palade, nomos’te ja tantsude juurde. Hulk löökpille, nagu tympanon, kymbala vĂ”i krotala, toetavad samuti igaĂŒks omal kombel rĂŒtmilist pĂ”himustrit vĂ”i, nagu hilisemal ajal öeldaks, moodust. Vaasidel kujutatud mĂ€ngupoosid ĂŒhenduses veel tĂ€napĂ€evalgi tarvitusel oleva mĂ€ngupraktikaga varasema Suur-Kreeka (LĂ”una-Itaalia) aladel viivad veenvate rĂŒtmilis-kĂ”laliste tulemusteni.

Vahemere-ÀÀrsed lauluvĂ”tted, aastasadu suuliselt ja suuremate muutusteta edasi kandunud vĂ”ivad antiiksete lauljakujutistega kokku langedes vahendada vokaalkĂ”lasid, mis ĂŒhinevad spetsiifiliste aulosehelidega kĂŒtkestavaiks, juba ammuseist aegadest kuulmata monoodiaiks.

Conrad Steinmanni ansambel

Conrad Steinmann

Conrad Steinmann (sĂŒnd. 1951 Rapperswilis Ć veitsis) on Ă”ppinud plokkflööti Hans Martin Linde kĂ€e all Schola Cantorum Basiliensis’es Ć veitsis. Ta on maailma juhtiv spetsialist vanakreeka muusika uurimise ja interpreteerimise alal ning ĂŒks pĂ”nevamaid interpreete tĂ€napĂ€eva plokkflöödimĂ€ngijate paremikus. Ta on muusik, teadlane ja helilooja, vanakreeka muusika interpreteerija ning aulosemĂ€ngija. Alates aastast 1982 on ta maailma vanima ning tunnustatuima varajase muusika kĂ”rgkooli Schola Cantorum Basiliensis Ă”ppejĂ”ud. 1991. aastal omistati Conrad Steinmannile Winterthuris fondi C. H. Ernst Stiftung kunstiauhind. C. Steinmann on asutanud ka plokkflöödiansambli diferencias, mille juht on ta tĂ€naseni. Inspiratsiooni on ta saanud Kurt Widemeri laulutundidest, koostööst Nikolaus Harnoncourtiga ja ka tĂ€napĂ€eva muusika esitamisest ning kontsertide organiseermisest. Conrad Steinmann on isiklikult avalikkuse ette toonud paljud spetsiaalselt talle kirjutatud teosed niisugustelt heliloojatelt, nagu M. KĂ€ser, R. Kelterborn, H. Marti, R. Moser, U. P. Schneider, P. Streiff, M. Wehrli, B. TrĂŒmpy, H. U. Lehmann ja V. Ekimovsky. Ta on andnud kontserte ja meistriklasse kogu Euroopas ning samuti ka Austraalias, Jaapanis, Iisraelis, Moskvas ja PĂ”hja-Ameerikas. Ta on teinud koostööd Johann Sonnleitneriga ja muusikakollektiividega Ensemble 415 ning London Baroque. Conrad Steinmann on teinud ka palju lindistusi (sh koostöös plaadifirmadega Claves, Jecklin, Harmonia Mundi ja Divox).

Kreeka aulos

Topeltlesthuulikuga aulos oli lĂ€bi ja lĂ”hki vanakreeka puhkpill. 6.-5. sajandil eKr Ateenas polnud ĂŒkski avalik tseremoonia ega teatrietendus, ĂŒkski spordi- ega kultuuriĂŒritus mĂ”eldav auloste kĂ”lata.

Nagu paljude vaasimaalide, iseĂ€ranis nende, mis maalitud 500 eKr paiku, samuti kirjalike allikate ning ĂŒksikute sĂ€ilinud instrumentide jĂ€rgi tĂ”deda vĂ”ime, pidi auloste kĂ”la olema vĂ€ga eriilmeline, ulatudes Ă€rritavalt kriiskavast sulnilt meeldivani. Siin peitub vihje sellele, et auloste all tuleb mĂ”ista kĂŒll erinevalt valmistatud instrumente, neid mĂ€ngisid aga alati professionaalsed ning sageli kĂ”rgelt ĂŒlistatud muusikud.

Olles nĂŒĂŒd juba ĂŒle 10 aasta aulosest lummatud, oleme meie - ĂŒlimalt tundlik ja osav pillimeister Paul J. Reichlin ning mina ise mĂ€ngijana ning mitmes mĂ”ttes “tĂ”lkijana” - nende erinevate kĂ”ladega ka lĂ€hemalt tutvust teinud. LĂ€htuvalt oma praktilis-muusikalisest kogemusest - kas tööpingi juures, kontserdisaalis vĂ”i kirjutuslaua ÀÀres taaskomponeeritud vanakreeka laulude ja tantsude juures - oleme jĂ”udnud mitmesuguste veendumusteni: muu hulgas annab akriibi lĂ€henemisviis sellele mitme aastatuhande vĂ€ltel kasutusel olnud instrumendigrupile ka kindlustunde, et veel tĂ€nagi mĂ€ngitakse antiiksete aulostega kĂŒllaltki kaugelt sarnanevatel instrumentidel, nende hilistel jĂ€reltulijail. Mainitud olgu sardi kolmekordne launeddas, mida mĂ€ngitakse n-ö ĂŒlestĂ”stetud keelega, vĂ”i siis ka “fiðiott”, topeltflööt Kalaabriast, piirkonnnast, mis oli tollase Suur-Kreeka osa. Need instrumendid vahendavad meile muu hulgas ka mĂ€nguvĂ”tteid, mis on vĂ€ga usutavas seoses vanakreeka rĂŒtmilis-meloodiliste vajadustega.

“Uuelaadsed”, kasutamata ning virtuoossed kĂ”lad ja pruugid tungivad sel moel lĂ€bi kauguste meieni ega paelu ĂŒksnes muusikateadlasi: Ă€kitselt saab reaalseks ning lĂ€binisti elavaks see, mis nĂ€is olevat juba ammu ning igaveseks vakatanud.

Agnethe Christensen

PĂ€rast Taani Kuningliku Muusikaakadeemia lĂ”petamist pĂŒhendus Agnethe Christensen varajase muusika Ă”pingutele Andrea von Rami juures Schola Cantorum Basiliensis’es ja Londonis. Suurte kogemustega lauljana ulatub tema repertuaar euroopa varajasest ja klassikalisest muusikast dzĂ€ssi ning tĂ€napĂ€eva muusikani. Ta on osalenud paljude teoste esiettekannetes ja esinenud tihti ka ooperilaval. Varajase muusika alal on ta teinud koostööd selliste kollektiividega nagu Les Ars Florissant, Concerto Palatino, R. Goebel ja Musica Antiqua Köln, Concerto Copenhagen jpt. Ta tegeleb aktiivselt oma ansamblitega Concert Spirituel ja Aurora ning koostöös P. HĂžxbro ja M. AndersĂ©niga ansamblis ALBA. Agnethe Christensen on teinud hulga ansambli- ning soololindistusi; samuti juhendab ta regulaarselt laulukursusi ja meistriklasse.

Miriam AndersÃƠn

Miriam AndersĂ©n avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Enne Schola Cantorum Basiliensis’esse astumist Ă”ppis ta Londonis kalligraafiatja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö kogemusi. Praegu teeb Miriam AndersĂ©n vabakutselise muusikuna koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine.

Aristophanese komĂƒÄŒĂƒÄŒdia "Linnud"

Aristophanese komöödia "Linnud" (V saj. eKr.)
proloog ja parodos
Festivali projekt: Lavastajad Mari Murdvee ja Heli Kohv, peaosades Ergo VĂ€strik, Tarmo Tabas, Heikki-Rein Veromann; kaastegevad Conrad Steinmann (Sveits) ja Massimo Cialfi (Itaalia)

Antiigist on tĂ€napĂ€eva jĂ”udnud ĂŒksteist Aristophanese komöödiat, mis kĂ”ik ei ole veel eesti keelde tĂ”lgitud ja on seega paljudele tundmatud. “Linnud” etendus Ateenas linnadionĂŒĂŒsial 414. aastal eKr ja see on kĂ”ige pikem komöödia (1765 vĂ€rsirida). Teksti esitasid kolm nĂ€itlejat ja koor, kusjuures erinevaid tekstiga tegelaskujusid on 22, lisaks tummnĂ€itlejad. Protagonistil (esinĂ€itlejal) oli vaid ĂŒks roll, selles tĂŒkis Peisthetairos, ĂŒlejÀÀnu jaotus kahe nĂ€itleja vahel. Koor oli riietatud lindudeks. Et seekordsel vanamuusikafestivalil on laval vaid osa “Lindudest”, proloog ja parodos (koori sissemarss), siis pakume teile lugemiseks tervikkomöödia sisukokkuvĂ”tte:

Kaks ateenlast, Euelpides ja Peisthetairos, lahkuvad linnast ja lĂ€hevad otsima vainukĂ€gu Tereust, kes oli kunagi olnud inimene, aga mĂŒĂŒdi jĂ€rgi muudetud linnuks. Mehed soovivad Tereuselt kĂŒsida, kas ta ehk oskaks neile juhatada elamiseks mĂ”nd mugavamat linna, kus ei oleks tarvis maksta maksusid ja kĂ€ia kohut. Leidnud Tereuse, kes on lindude kuningas, sisendab Peisthetairos talle, et tuleks rajada uus linn - lindude polis, mis asuks inimeste ja OlĂŒmpose jumalate vahel Ă”hus. Polise asendi tĂ”ttu avaneks lindudel vĂ”imalus saada endale vĂ”im nii inimeste kui jumalate ĂŒle, sest inimeste poolt maa peal pĂ”letatavate ohvriandide suits ei jĂ”uaks jumalateni. Tereus satub plaanist vaimustusse. Ta kutsub linnud kokku, et nendega nĂ”u pidada. Linnud on harjunud inimesi pidama oma surmavaenlasteks ja tahavad esialgu mehi tĂŒkkideks kiskuda, kuid Tereuse veenmiskunsti abil taltuvad ja vĂ”tavad mehed vastu (proloog ja parodos). Peisthetairos vĂ€idab, et linnud olevat kunagi olnud jumalad, kuid hiljem kaotanud vĂ”imu, ning Ă”hutab linde Zeusile sĂ”da kuulutama (agoon). Ehitatakse linna, laotakse mĂŒĂŒre, uuele polisele tahetakse nimeks panna Pilvekukkula. Juba on jĂ”udnud kuuldus uuest rajatavast linnast inimeste kĂ”rvu, hakkavad saabuma vaatlejad: Poeet, Ennustaja, MaamÔÔtja, SeadusemĂŒĂŒtaja, Erivolinik (parabaas). SĂ”numitooja linnaehituselt annab ĂŒlevaate tööde kĂ€igust, teine SĂ”numitooja teatab, et olla lĂ€bi lipsanud saadik jumalate juurest, kes osutub jumalanna Iriseks. Talle antakse ultimaatum Zeusi jaoks ning saadetakse hĂ€biga minema. Inimeste juurest saabub Heerold, kes toob Peisthetairosele kuldse pĂ€rja tarkuse eest ning rÀÀgib, et maa peal valitseb lindude kultus, inimesed kutsuvad ĂŒksteist linnunimedega ja jĂ”uavad varsti hulgana kohale endale sulgesid nĂ”utama. Tulevad Isalööja, ditĂŒrambide looja Kinesias ja Pealekaebaja, kes kĂ”ik soovivad koos lindudega elada, kuid ka nemad saadetakse tagasi. Prometheus toob sĂ”numi, et Zeus kavatsevat otsida lepitust. Saabuvadki Poseidon, Herakles ja Triballos, traaklaste jumal, vaherahu pakkuma ning nad nĂ”ustuvad Peisthetairose tingimustega, kes saab endale Zeusi valitsusskeptri ja naiseks kaunitari Basileia (vĂ€ike parabaas). Koor laulab pulmalaule ja juubeldab: oleme vĂ”itnud jumalad (eksodos).

“Lindude” lavastamine tĂ€ies mahus nĂ”uaks tĂ”siseid jĂ”upingutusi nii tĂ”lkijalt, lavastajalt, nĂ€itlejalt, kunstnikult, muusikutelt kui ka vaatajalt, sest ajavahe on liiga suur, tuleb pingutada, et suuta öeldut mĂ”ista ja tĂ”lgendada. Neil ja paljudel teistel pĂ”hjustel pole eestlastel Aristophanese lavastamise traditsiooni, pole ĂŒldse mingit antiigi lavastamise traditsiooni. Mujal maailmas seevastu on see ĂŒsnagi levinud, ka tĂ€navu on vĂ”imalik “Lindusid” vaadata nĂ€iteks Londonis. Ma usun, et eestlastel oleks huvi Aristophanese vastu suurem, kui tekstid oleksid eesti keeles kĂ€ttesaadavad. Seni on olemas, kuid kahjuks vaid “Kreeka kirjanduse antoloogia” kaante vahele jÀÀnud “Ratsanike” ja “Pilvede” tĂ€iemahulised tĂ”lked Uku Masingult ning katkend “Plutosest” Ain Kaalepilt ja Ülo Torpatsilt. Paraku ei ole neid tekste sellisel kujul vĂ”imalik lavastada, need on n-ö filoloogilised tĂ”lked, mis pĂŒĂŒdlevad keelelist tĂ€psust ja jĂ€rgivad autoril esinevaid erinevaid vĂ€rsimustreid, mis on kĂŒll tĂ”epoolest kohandatavad eesti keelele ja vĂ”imaldavad lugemisel enamasti ka öeldu mĂ”tet tabada, kuid millesse nĂ€itleja paratamatult takerdub. Aristophanes aga kirjutas oma tekstid ettekandmiseks, need on teatritekstid, mis toimisid omas ajas ja pidid kutsuma vaatajales esile naeru. Et tekst toimiks tĂ€napĂ€eval, tuleb tĂ”lkijal abistada kuulajat-vaatajat nii palju kui vĂ”imalik mĂ”tte kĂ€ttesaamisel, isegi kui selleks tuleb mĂ”nikord algtekstist eemalduda ĂŒle tĂ”elise filoloogi jaoks lubatava piiri. MĂ”ned lavastajad pĂŒĂŒavad suurtest tekstimahtudest loobudes kombineerida sĂ”na pantomiimi ja tantsuga, nagu tegi Rachid Tika “Lysistrates”. Tulemus oli muljetavaldav, kuid siiski just liikumise osas, millega oli suudetud komöödia sisu tĂ€ielikult edasi anda, nii et minimaalne tekstiosade tarvitamine tundus tarbetu anakronismina. Tahtmatult tekib siinkohal vĂ”rdlus antiikkomöödia arenguga suuremahulistest tekstimassiividest kuni tĂ€ieliku hÀÀbumiseni kristluse algsajanditel. Kuid ma usun siiski, et kui oleks lavastajatepoolset huvi ning tellimusi, siis vĂ”iks filoloogi ja lavastaja tihedast koostööst sĂŒndida suurepĂ€raseid lavatekste, ka juba eelnimetatud “Ratsanikest” ja “Pilvedest”, mida on tĂ”epoolest mĂ”tet lavastada ka veel tĂ€na, 2400 aastat hiljem.

Mari Murdvee

Mari Murdvee, s.1959, klassikaline filoloog, töötab TÜ raamatukogu kĂ€sikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, Ă”petab TÜ usuteaduskonnas ladina keelt ja Tartu Teoloogia Akadeemias vanakreeka keelt. LĂ”petanud Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. 1992 lavastanud klassikalise filoloogia ĂŒliĂ”pilastega Homerose “OdĂŒsseia” VII laulu, 1994 Theokritose “Arbuja” ja Sappho luulekava, korraldanud 1997 ja 1998 koostöös Heli Kohviga vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion”. TĂ”lkinud vanakreeka keelest Menandrost ja Aristophanest, ladina keelest Petrarcat, Horatiust, Hrotsviti jt, avaldanud tĂ”lkeid ajakirjades “Akadeemia” ja “Vikerkaar”.

Heli Kohv

Heli Kohv on lĂ”petanud Tallinna Koreograafiakooli ja J. Toominga ning Ü. Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. Alates 1981. aastast töötab teatris “Vanemuine” balletiartistina. 1989. aastast on lisandunud töö Tartu Lasteteatris nĂ€itleja ja liikumisseadjana. 1997, 1998 koos M. Murdveega korraldanud vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion”. Olulisim roll antiigiteemalises lavastuses Myrrine “Lysistrates” (lavastaja Rachid Tika, 1999).

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"