« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Festival 2002
Festival 2001
Ajakava
Esinejad, loengud, kontserdid
Pildialbum 14.05
Pildialbum 15.05
Pildialbum 16.05
Pildialbum 17.05
Pildialbum 18.05
Pildialbum 19.05
Festival 2000
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Ăśldist

Väike Houdon’ Akadeemia

Jean-Antoine Houdon (1741-1828) oli 18. sajandi suurim prantsuse skulptor ja teda on peetud kõigi aegade üheks väljapaistvamaks portreeskulptoriks. Kunstiõppeasutustes kasutatakse tänapäevani tema töid kopeerimiseks nii joonistuses kui skulptuuris ning plastilise anatoomia õppimisel.

Näituse ĂĽks idee pärineb ameerika kunstiteadlase H. H. Arnasoni monograafiast “The Sculptures of Houdon (Phaidon)” (‘Houdon’i skulptuurid’). Seal on Louis Leopold Boilly’ maali reproduktsioon, kus on kujutatud Houdon’d oma ateljees modelleerimas P. S. de Laplace’i bĂĽsti. Houdon’ selja taga vaatavad tööd tema naine ja tĂĽtred, portreteeritav istub poodiumile asetatud toolil. Mind hämmastas see, kui sarnane on kahe sajandi tagune tegevus sellele, kuidas mina seda olen õppinud. Samad töövahendid ja kogu situatsioon, ainult idealiseeritud kujul. Vaatamata kunstistiilide vaheldumisele ja meie ajale kĂĽllalt iseloomulikule vastandumisele pärast Houdon’d, võib märgata selles tegevuses ja õpetuses väga pĂĽsivaid detaile.

Käesoleva näituse aluseks oli ka teine idee: Sri Lankalt pärit ĂĽliõpilane Suranga Wickramanayake Tartu Ăślikoolis ja minu tutvus temaga. Ma pĂĽĂĽdsin kujutleda, mida võiks kaugelt maalt tulnu Tartus märgata ja arvan, et selleks on vanalinna arhitektuur ja monumendid Toomel ning all-linnas. Muusika, kujutav kunst ja erinevad kultuurid kohtuvad taas järjekordsel Tartu Vanamuusika Festivalil. Siin on nĂĽĂĽd koos väga erinevaid muusikatraditsioone – sealhulgas Sri Lanka muusikutelt – ja portreeskulptuur Tartu kunstnikelt meile omases traditsioonis. Ăśhendavaks jooneks kõigile neile võiks olla tõdemus, et on olemas jäävad väärtused, mis on loomingu lähtepunktiks, aga ka ideaaliks.

Tõnis Paberit

Raho Langsepp

Oma muusikaõpinguid alustas Raho Langsepp T. Sepa juures ja jätkas Tartu Elleri nim. Muusikakoolis, kus tema erialadeks olid flööt ja oboe. Hiljem on ta eraviisiliselt õppinud paljude tuntud muusikute juures: W. Hazelzet (barokkflööt, Holland), R. Fernando (bambusflööt, Sri Lanka) ja Guru V. Hemapala Perera (bambusflööt, Sri Lanka). Praegu töötab ta muusiku, õpetaja ja muusikaürituste organiseerijana. Tema on algatanud Tartu Vanamuusika Festivalid (toimuvad alates 1996. aastast) ja on ka nende kunstiline juht. Ta on ka kultuuridevahelise keskuse Festivitas Artium direktor. Oktoobris 2000 valiti Raho Langsepp CEFEMA (Kesk-Euroopa Vanamuusikafestivalide Assotsiatsioon) presidendiks.

Andres Mustonen

Andres Mustonen on viiuldaja, vanamuusika lektor ja dirigent. Tema interpreediteel on tähtsamaks etapiks vanamuusikaansambli Hortus Musicus asutamine 1972. aastal, mille kunstiline juht ta on tänaseni. Akadeemilise hariduse sai ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Vanamuusika alal on ta ennast täiendanud Austrias ja Madalmaades. Andres Mustoneni tuntakse uute ideede genereerijana ja energilise organiseerijana. Tema eestvõtmisel on alus pandud mitmele festivalile ja kontserditsĂĽklile, Hortus Musicus’e kontserdisarjale “Väravatorni muusika” jne. Tähelepanu ning suure tunnustuse on pälvinud Andres Mustoneni dirigenditöö eri maade ja linnade kammer- ja sĂĽmfooniaorkestritega. Tema musitseerimine kulgeb sundimatus õhkkonnas, eemal kuivast akadeemilisusest. Andres Mustoneni repertuaari kuulub nii renessanss- kui ka barokkmuusika, aga peale selle ka keskaja muusika, Viini klassikute ja romantikute looming ja nĂĽĂĽdismuusika.

FUDO

Lilian Langsepp – harfid
Roland Suitsshakuhachi

Sõna FUDO koosneb kahest hieroglüüfist, mille põhitähendused on tuul ja liikumine.

Ansambli liikmed on tundnud tõsisemat huvi Kaug-Ida kultuuride vastu juba noorepõlvest saati. Muusika, mida nad mängivad, on peamiselt religioosset laadi ning on olnud kasutusel vahendina vaimsete eesmärkide saavutamisel. Repertuaaris on ka traditsioonilistele mängutehnikatele baseeruvaid improvisatsioonilisi lugusid. Ühiselt on nad esinenud viimase kuue aasta jooksul. Elavast traditsioonist kaugel tegutsevatena ei saa nende eesmärk olla niivõrd selle muusika autentne esitus kui süvenemine maailma, kus igal üksikhelil on tähendus, karakter ja värv ning kus kulgemine on olulisem kui päralejõudmine.

Roland Suits on lõpetanud Tartu Kunstikooli. Ă•pingute ajal hakkas ta tegelema ka euroopa varajase muusikaga. Hiljem on ta täiendanud end flöödi erialal Norras. Ta on varajase muusika ansambli Via Sonora ĂĽks asutajaliikmeid. Aastaid on ta mänginud iiri rahvamuusikat ansamblis O’ lalla. Shakuhachi mänguga on ta tegelenud kĂĽmmekond aastat, esinenud paljudel Jaapani kultuuriga seotud ĂĽritustel Eestis. Pillimeistrina on Roland Suits valmistanud erinevaid keskaegseid, renessansiaja ja eesti rahvamuusika instrumente.

Lilian Langsepp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse erialal. Aastatel 1997–2000 jätkas ta õpinguid Schola Cantorum Basiliensises ajalooliste harfide ja improvisatsiooni alal. Alates 1989. aastast on ta mänginud ansamblis Via Sonora. Lilian Langsepp on teinud arvukad kontsertreise Euroopasse, lindistanud nii solistina kui ka ansamblite koosseisus, teinud muusikalist kujundust filmidele ja teatrietendustele. Ta on ka Tartu rooma-katoliku kiriku organist. Põhja-India, jaapani ning hiina muusika õppimise ja mängimisega on ta tegelenud viimase kĂĽmne aasta jooksul.

Alba

Ansambel ALBA on asutatud seoses esimese Kopenhaageni vanamuusikafestivaliga 1992 ning hispaania kunsti näitusega samal aastal Louisianas - nii sĂĽndis taani professionaalne keskaja muusika ansambel. Algusest peale on ALBA keskendunud keskaja muusika vahendamisele nii, et see võiks köita tänapäeva kuulajaid, nii, et see kõlaks kui elav kunst – mitte lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ajaloo vastu. Uurides olemasolevaid algallikaid nii kirjandusest kui kunstist ning õppides elavatest muusikatraditsioonidest, mille juured ulatuvad keskaja muusikasse, on ALBA otsinud eelkõige emotsiooni ajatut seisundit, mis hoolimata muusika ja instrumentide iseärasustest elab muusikas läbi aegade. Seejärel sĂĽnnib muusika, mis on kombinatsioon autentsusest ja isikupärasest väljendusest.

Sarnaselt keskaja rändmuusikutega ei demonstreeri ALBA suurt valikut tõenäolisi (või ka ebatõenäolisi) instrumente, vaid varieerib ja loob muusikalisi kontraste, kontrollides virtuoosselt ja peenelt oma instrumendi lugematuid võimalusi. ALBA programmid toovad kuulajani keskaja muusika lugematud nüansid, tihti ilmestavad muusikat ka tekstid.

Poul Høxbro
Poul Høxbro lõpetas Carl Nielseni muusikaakadeemia plokkflöödi erialal 1994. aastal. Praegu töötab ta samas akadeemias muusikute/interpreetide kursuste koordineerijana. Poul Høxbro on olnud varem ka rokktrummar ja mänginud lõunaameerika rahvamuusikat. Õpingute ajal tundis ta suurt huvi nüüdismuusika vastu. Ta sai tuntuks just tänapäeva taani heliloojate uudisloomingu esitajana ning on võitnud mitmeid auhindu. 1992. aastast on ta pühendunud keskaegsele muusikale ning trummi-ja-vile mängimisele. Nende vanade, kuid samas nii uudsete helidega on ta tihti külaliseks ka tänapäeva muusika laval.

Agnethe Christensen
Pärast Taani Kuningliku Muusikaakadeemia lõpetamist pĂĽhendus Agnethe Christensen varajase muusika õpingutele Andrea von Rami juures Schola Cantorum Basiliensis’es ja Londonis. Suurte kogemustega lauljana ulatub tema repertuaar euroopa varajasest ja klassikalisest muusikast džässi ning tänapäeva muusikani. Ta on osalenud paljude teoste esiettekannetes ja esinenud tihti ka ooperilaval. Varajase muusika alal on ta teinud koostööd selliste kollektiividega nagu Les Ars Florissant, Concerto Palatino, R. Goebel ja Musica Antiqua Köln, Concerto Copenhagen jpt. Ta tegeleb aktiivselt oma ansamblitega Concert Spirituel ja Aurora ning koostöös P. Høxbro ja M. Anderseniga ansamblis ALBA. Agnethe Christensen on teinud hulga ansambli- ning soololindistusi; samuti juhendab ta regulaarselt laulukursusi ja meistriklasse.

Mirjam Andersen
Mirjam Andersen avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Enne Schola Cantorum Basiliensis’esse astumist õppis ta Londonis kalligraafiatja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö kogemusi. Praegu teeb Mirjam Andersen vabakutselise muusikuna koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine.

Trumm-ja-vile/psalteerium
Trumm-ja-vile/psalteerium: see kombinatsioon ĂĽhekäeflöödist ja trummist oli Euroopas kogu keskajal laialt levinud Rootsist Hispaaniani. Seda mängiti tantsuks nii lossis kui kĂĽlatänaval, söögilaua ääres, see saatis turniire ja teatrietendusi; seda võis kuulda lahinguväljal ja isegi jumalateenistustel kirikus. Seda meisterlikku ĂĽhemeheansamblit võis kuulda omaette või koos teiste pillidega. Ăśhekäeflööte võib leida väga mitmes suuruses. Sellel on kolm auku ja tema ulatus on ligi kaks oktaavi. Käsivarrelt või randmelt ripub trumm, mida mängitakse pulgaga nii naha kui serva vastu. Trummi võis asendada triangel, nagu näeme raekoja maalingul Sienas (Itaalias), või keeltrumm, nagu veel tänapäevalgi esineb mõnes kohas Hispaanias ja Lõuna-Prantsusmaal. Keeltrummil on hulk keeli pingutatud resonantskastile, mida häälestatakse flöödi järgi ning siis lĂĽĂĽakse pulgaga keelte peale nagu trummi. Tihti võime näha muusikut, kes mängib ĂĽhesuurusi või erineva suurusega vilesid ĂĽheaegselt, mis võimaldab kasutada burdooni, mängida paralleelintervallides või lihtsamat polĂĽfooniat. Trumm-ja-vile kadus valdavalt 16 –17. sajandi jooksul, kuid see on tänapäevani säilinud rahvamuusika traditsioonides nii Hispaanias kui Prantsusmaal.

Tar
Tar: raamtrummid olid keskaja muusikas kõige enam kasutatud instrumendid. Neil võisid olla küljes väikesed metallist kettad nagu tamburiinil või olid nad ilma, nagu võime näha freskodel Bellinges ja Funenis Taanis. Nii nendel kui ka teistel kujutistel hoitakse trummi vertikaalselt ning mängitakse vaba käega. See mängutehnika, mis on seni kasutusel kõikjal idamaades, võimaldab väga mitmekesist mängu ja lugematuid tämbrivarjundeid, see seletab instrumendi populaarsust ka keskajal.

Leedu rahvamuusika ja india klassikaline muusika

Kontserdi kava
1. Dhun – poolklassikaline vorm, mida täiendavad rahvamuusika ning erinevate raga’de elemendid. (sitar, tabla, tanpura, viiul)
2. “Kaks venda” – kompositsioon, mille aluseks olev leedu rahvalaul on ĂĽles ehitatud klassikalises raga vormis: alap, jor, madhjalaja gat, drut gat. (sitar, tabla, tanpura, kandled, viiul, laul)
3. Improvisatsioon leedu rahvalaulu teemal.
(sitar, kandled, laul)
4. Improvisatsioon raga’le Abhogi.

Svara

Anatoli Lomonossov – sitar
Vitalijus Logvinovas – tabla, laul
Eirimas Velicka – viiul, kannel

Svara on ainus india klassikalist muusikat mängiv ansambel Leedus. Instrumendid, mida nad kasutavad, on autentsed ning valmistatud Indias. Svara tähendab sanskriti keeles ‘heli’. Ansambel on esinenud Lätis, Eestis ja Poolas. Svara muusikat on kasutatud selliste filmide muusikalise kujunduses nagu A. Puipa “Pilet Taj Mahali” ja A. Maciuleviciuse “Kiviraidur”. Ansambel on lindistanud nii leedu raadios kui televisioonis, koostööd tehakse ka Leedu Riikliku Noorsooteatriga.

Anatoli Lomonossov
Anatoli Lomonossov – ansambli juht ja asutaja – mängib sitarit alates 1981. aastast. Esimese kontserdi andis ta ansambel Svaraga 1984. aastal Vilniuse Heliloojate Majas. 1985. aastal osales ansambel kontserdil, mis oli pĂĽhendatud väljapaistvale sitarimängijale, Ravi Shankarile. 1986. aastal sai ansambel tollase Nõukogude Liidu — India kultuuriĂĽhingu juurde kuuluva muusikakomitee liikmeks ning võttis aktiivselt osa Moskva Konservatooriumi juures tegutseva Euroopa-välise muusikaosakonna tööst, mida juhtis selle asutaja, legendaarne professor J. K. Mihhailkov. India — Nõukogude Liidu kultuuriaasta raames kutsus prof Mihhailkov A. Lomonossovi musitseerima koos maailma juhtiva sitarimängija, Ustad Imrat Khaniga. Tänu Avatud Ăśhiskonna Fondi ning India valitsuse toetusele avanes M. Lomonossovil seejärel aastatel 1991 ja 1997 võimalus õppida Ustad Imrat Khani juures Kalkutas, kus ta esines koos oma õpetajaga ning andis ka soolokontserte.

Eirimas Velicka
Eirimas Velicka on rahvamuusika ekspert ning paljude õpikute autor. Ansambliga Svara teeb ta koostööd alates 1995. aastast. Koos A. Lomonossoviga on ta osalenud projektides, kus on kombineeritud india klassikalist muusikat ja leedu rahvamuusikat.

Skomorohhide muusika

Skomorohid elasid ja tegutsesid põhiliselt 13.-15. sajandi Venemaal, mille territoorium oli tol ajal märksa väiksem ning peamisteks kultuurilisteks keskusteks olid Novgorod, Moskva, Nevel ja Pihkva. Kõik oli hästi kuni hetkeni, kui tsaar võttis kokkuleppel kirikuga vastu ukaasi, mille alusel skomorohhide tegevus keelustati, instrumendid lõhuti ja põletati ning inimesed saadeti Siberisse. Sellele järgnevast perioodist on meil Venemaalt säilinud põhiliselt ainult vokaalmuusika, kuna laulmist pole kunagi õnnestunud täielikult ära keelata…

Vene skomorohhe võib otseselt võrrelda Lääne-Euroopa rändmuusikutega. Ansambli Dobranotch muusikalised juured on selles ajas ning selle ajastu vaimsust soovivad nad teistega jagada.

Dobranotch

Oleg Dobrinski – klarnet, torupillid, flöödid, gusli, balalaika, laul
Dmitri Hramzov – viiul, löökpillid, laul
Dmitri Ĺ ikardin – fiidel, gusli, laul
Petr Sergejev – löökpillid
Nataša Antonova – laul, löökpillid

Ansambli Dobranotch asutasid 1997. aastal Prantsusmaal kolm St. Peterburist pärit vene muusikut. Ansambli liikmed võtavad oma muusikalised suundumused kokku järgnevalt: “Algul mängisime põhiliselt keldi ja keskaja muusikat, nĂĽĂĽd aga oleme rohkem sĂĽvenenud omaenda kultuuripärandisse.” Nii on ansambli stiil aastatega liikunud “Läänest Itta” ning praegu mängitakse põhiliselt vanavene ja balkani muusikat. Pisut on muutunud ka ansambli koosseis. Enamikul ansambli liikmetest pole akadeemilist muusikaharidust.

Ansambli eesmärgiks on Ida-Euroopa rahvaste (slaavlased ja nende naaberrahvad) muusika taaselustamine. Samal ajal mõeldakse sellele, kuidas esitada seda tänapäeva maailmale paremini mõistetavalt. Kasutatakse ainult akustilisi pille, kõik palad nende repertuaarist on pärit traditsioonilisest muusikast.

Muusikat keskaegsetelt Böömi aladelt ja Hispaaniast

Kvinternal olid kavas keskaegsed motetid, mida lauldi Tšehhi aladel 14.-15. sajandil. Keskaegsed motetid on väga keerulised ning mitmekihilised polĂĽfoonilised teosed. Motett tekkis 12. sajandil Prantsusmaal, kui hakati lisama uusi tekstiosi Notre Dame’i ajastu organumide teatud osadele (clausulae’dele). 13.-14. sajandil loodi erineva sisu ja funktsiooniga motette (religioossed, ilmalikud ja esitamiseks mõeldud motetid). 13. sajandi Böömimaal arenesid prantsuse motetid eelkõige kloostrite rĂĽpes. 14. sajandil võeti need kasutusele ka linnade kirikutes ja seal uuendasid neid paljude eri koolkondade esindajad. TĂĽĂĽpiliseks Kesk-Euroopa moteti puhul olid erinevad tekstid eri häältes, vokaal-instrumentaalne esitus ja improvisatsioon.

Lisaks böömi muusikale kõlab kontserdil 13.-14. sajandi hispaania muusika sellistest käsikirjadest nagu Cantigas de Santa Maria, Cantigas de Amigo ja Libre Vermell.

Dr Hana Blochová

Hana Blochová on õppinud klaverit ja orelit (9 aastat), plokkflööti ja flööti (5 aastat) ning laulmist (9 aastat). Põhiliselt on ta spetsialiseerunud vokaalmuusikale.

Alates 1993. aastast on teinud koostööd Tšehhi ansamblitega, mis mängivad varajast muusikat ja rahvamuusikat. Alates 1992. aastast on ta Cesky Krumlov’i rahvusvaheliste varajase muusika festivalide kunstiline juht. 1998. aastast alates on ta Praha varajase muusika klubi “Mystica” muusikaline juht, KA keskuse (rituaalide, muusika ning kunstide keskus Prahas) asutajaliige. 2000. aastal sai ta varajase muusika kontsertsarja “Prague Vrtba Baroque Garden” kunstiliseks juhiks.

Hana Blochová on lõpetanud doktorikraadiga Praha Charlesi Ülikooli loodusteaduste teaduskonna (1984), spetsialiseerudes kunsti restaureerimisele. Sealt suundus ta (1986) J. E. Purkyne Ülikooli, kus lõpetas filosoofiateaduskonna muusika- ja kunstikriitika erialal. Sellele järgnesid (1992) magistratuuriõpingud kunstiajaloo alal, spetsialiseerudes keskajale. Dr Blochová on töötanud Prahas ja Lõuna-Böömimaal kunstiajaloolasena keskaegse kunsti alal, uurides muusikat, maali, filosoofiat ja liturgiat.

Loeng “Kunst ja alkeemia keskaegsetel Böömi aladel”

Loengul käsitleti järgmisi teemasid:
• Böömi kuninga ja Rooma imperaatori Charles IV ajastu (1316-1376)
• Alkeemia kui salateadus, kunst ning eksperimentaalne mĂĽstika.
• Opus magnum ja selle lõpptulemus: Tarkade Kivi.
• Alkeemia levik idast läände: ajalugu ja arengusuunad.
• Kuningas Charles IV õukond kui keskaegse kunsti ning filosoofia keskus.
• PĂĽha Risti kabel Karlstejni lossis kui Uue Jeruusalemma asupaik.
• 14. sajandi apokalĂĽptiline periood.

Kvinterna

Hana Blochova – laul, portatiivorel, plokkflööt
Pavel Polasek – pommer, santoor, šalmei, plokkflöödid
Petr Vyoral – fiidel, keskaja lauto, laul
Milan Bilek – löökpillid

Kvinterna põhiliseks muusikaliseks huviks on 13.-14. sajandi Euroopa kristlik muusika ja juudi muusika. Nende repertuaaris on keskaegset hispaania muusikat (nt Cantigas de Santa Maria) ja keskaegset böömi kiriku- ning õukonnamuusikat valitseja Charles IV valitsemisajast. Kvinterna on keskendunud kristlike rituaalide rekonstrueerimisele ning esitab ka muusikat, mis on inspireeritud alkeemiast. Olulist rolli ansambli kontsertidel mängib improvisatsioon ja ansambli liikmed esitavad ka omatehtud lugusid. Tihti võib mängitavates rĂĽtmi- ning meloodiamudelites kuulda idamaiseid koloriite. Pillidest kasutatakse ajalooliste pillide koopiaid ja erinevaid rahvamuusika-instrumente. Ansambli eesmärgiks on taaselustada ajalooline mulitkulturaalne tervik. 1994. aastal sai Kvinterna uue loomingulise impulsi, millest sai alguse regulaarne kontserttegevus kodu- ja välismaal. Nad on osalenud paljudel varajase ja ka alternatiivse muusika festivalidel. Ansambli kontserdid on tihti läbi põimunud teatraalsete elementidega – muusikat illustreeritakse liikumise ning valgusefektidega. Kvinterna teeb tihedat koostööd nii raadio kui televisiooniga, hiljuti osales ansambel ameerika dokumentaalfilmis alkeemiast Böömi aladel.

Kvinterna plaadistuste hulka kuuluvad “Dvorska hudba doby Karla IV” (‘muusika Charles IV õukonnast’), mida on kasutatud filmis Magister Theodoricus; “Ritualy Stredoveku” (‘keskaegsed rituaalid’), mis sisaldab Sibylli oraaklilaule ning ĂĽlistuslaule Mustale Montserrat’ Madonnale. Plaat “Keskaja inspiratsioon” on alkeemia projekt, kus Kvinterna liikmed töötlevad muusikalisi teemasid lähtudes isiklikust improvisatsioonist, ĂĽhistest ansamblikogemustest ning astroloogilisest ettemääratusest. Viimane plaat “La rosa enflorece” (‘õitselepuhkenud roos’) sisaldab hispaania sefaradi laule ning aškenazi palveid Praha arhiivist.

Vichitra vina

Vichitra vina kuulub vina’de perekonda ja on ĂĽks vanimaid india klassikalises muusikas kasutatavaid instrumente. Vina konkreetse ajaloo suhtes on palju erinevaid arvamusi, fakt on aga see, et selle algupära ulatub vedade aega.

Vichitra vina koosneb neljast põhikeelest, kolmest külgmisest keelest ning kahest keeltereast.

Dr Mustafa Raza

Dr Mustafa Raza on sündinud Põhja-Indias Dehlis. Kuigi ta oli ainuke poisslaps auväärses muusikute suguvõsas, sai tema esimeseks armastuseks siiski meditsiin. Tema isa aga tahtis, et poeg kannaks edasi perekonna muusikalist traditsiooni. Tulles vastu oma isa soovile, loobus Mustafa Raza arstikarjäärist, et pühenduda muusikale. Tema missioon oli anda edasi iidse instrumendi, vichitra vina traditsiooni tulevastele põlvedele. Dr Raza esimeseks õpetajaks oli tema isa, järgnesid õpingud teistes kuulsates Põhja-India muusikaõppeasutustes.

Tänapäeval on ta ühe tunnustatuima vichitra vina mängijana jaganud selle pilli nüansirikast muusikat lugematute muusikaarmastajatega kogu maailmas. Teda on pärjatud paljude muusikaauhindadega ning ta täidab rõõmuga oma missiooni vichitra vina mängija ja õpetajana.

Tabla

Navaz Vasi Ahmed Khan

Vasi Ahmed Khan on tunnustatud muusik India läänerannikult Maharashtrast. Sarnaselt paljudele kuulsatele muusikutele alustas ta pilliõpinguid väga varakult, umbes seitsmeaastaselt, guru Ustad Nawab Ali Khani juures. Olles nagu tablamängijaks sĂĽndinud, tegi ta väga kiireid edusamme ja juba kĂĽmneaastasena esines ta All India raadios, demonstreerides oma erakordseid võimeid kogu maale. Märgates noore õpilase talenti, pĂĽĂĽdlikust ning huvi klassikalise muusika õppimise vastu, võttis Guru Nawab Ali Khan ta oma erilise tähelepanu alla. Vastavalt india muusika õpetustraditsioonidele pidi Vasi Ahmed Khan järgneva kahekĂĽmne aasta jooksul jõudu säästmata õppima ja harjutama nõudliku õpetaja käe all hindustani muusika keerulisi rĂĽtme. Tänapäeval loetakse Vasi Ahmed Khani India parimate tablamängijate hulka. Ta on saatnud paljusid silmapaistvaid muusikuid ning tantsijaid. Ta on osalenud lugematutel turneedel välisriikides ning on muuhulgas teinud koostööd ka Ameerika džässmuusikutega. Vasi Ahmed Khanil on ka palju õpilasi – nii käib ta vääriliselt oma õpetaja jälgedes.

Isuru Warna Perera

Isuru Warna Perera on sündinud 1980. aastal. Ta on tuntud muusiku V. Hemapala Perera tütar ja on kasvanud muusika keskel lapsepõlvest alates. Hetkel õpib ta Sri Lanka klassikalist mägismaa tantsu prof Mudiyanse Dissanayake juures. Tantsija ja lauljana on ta osalenud paljudes etendustes ning kontsertidel.

Chinthatka Bandara

J. M. R. Chinthatka Bandara on õppinud Berannawa Maha vidyalaya's ning Eheliyagoda Madya Maha vidyalaya's, mille lõpetas 1991. Sellele järgnesid õpingud Kelaniya Ülikoolis, mille ta lõpetas hiilgavate tulemustega 1997. aastal. Tema õpetajateks on olnud K. M. Ariyaratene (tants) ning Ransiri Telkumuduwala (trummid). Hiljem on ta tantsu ning trummimängu edasi õppinud prof Mudiyanse Dissanayake juures ning trummimängu Messer Siri Ahugoda ning Babani juures. Tantsijana on ta esinenud Ameerikas, Jaapanis, Pakistanis ja Indias, kus on osalenud paljudel festivalidel.

Prof. Mudiyanse Dissanayake

Prof. Mudiyanse Dissanayake on tantsija, teadlane, õppejõud ja juhtiv ekspert Sri Lanka tantsude ning rituaalide alal. Ta on lõpetanud Kelaniya Ülikooli Sri Lankal ning kaitsnud magistri- ja doktorikraadi Sri Jayawardenapura Ülikoolis Sri Lankal. Samast pärineb ka diplom india kathak tantsu alal.
Prof. Mudiyanse Dissanayake juhatab tantsuosakonda Kelaniya Ülikoolis Colombos. Ta on kirjutanud palju uurimustöid tantsust ja Sri Lanka mägismaa ning teiste piirkondade rituaalidest. Olles uurinud põhjalikult Tamili aladel asuva Nuwara Eliya traditsioone, on ta aidanud luua tihedamaid sidemeid sinhala ja tamili rahva vahel.

Lisaks kuulsusele omal maal on Mudiyanse Dissanayake tuntud ka mujal maailmas. Soolotantsijana ning koos tantsuansamblitega on ta esinenud Indias, Pakistanis, Tais, Hong Kongis, Jaapanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Poolas, Venemaal, Inglismaal, Norras ja Saksamaal.
***

 Georg Hackenschmidti mälestusmärk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"