« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Festival 2002
Ajakava
Esinejad, loengud, kontserdid
Pildid / Photos 25.09
Pildid / Photos 26.09
Pildid / Photos 27.09
Pildid / Photos 28.09
Festival 2001
Festival 2000
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Üldist

Etendus Apolloni sÃƧnd

Homerose hĂŒmni “Delose Apollonile” (8. saj. eKr) instseneering.
Vanakreeka keelest tÔlkinud ja lavastanud Mari Murdvee.
KostĂŒĂŒmid: Eve Valper
Muusikaseaded: Toivo SÔmer
Tantsuseaded: KĂŒlli Kressa

Osades:
Apollon – Andreas Kalkun
Jumalanna Leto – Maare-Marika Heinsoo
Jutustaja – Andrus RootsmĂ€e
Laulik, Delose saar – Mari Murdvee
Koor – Ulvi Karu, KĂŒlli Kressa, Pille Niin, Hedvig PriimĂ€gi, Anu PĂ”ldsam

Pillidel:
Toivo SĂ”mer – lauto, lĂŒĂŒra, tamburiin
Heikki-Rein Veromann – flöödid

Proloog ja epiloog:
Homerose hĂŒmni algusvĂ€rsid (1-9). Viisistus Mari Murdveelt
Laulud muusikafragmentidelt esitamise jÀrjekorras:
Mesomedes. HĂŒmn PĂ€ikesele
Euripides. Orestes, fr. 3
Mesomedes. HĂŒmn Nemesisele
Seikilose epitaaf (flöödil)
Athenaios. Delfi paiaan
Pöördumine Muusa poole
Pöördumine Kalliope ja Apolloni poole

Ateenlane: “...kuid ehkki naudingud ja Ă€ngistus on kasvatuse aluseks, kui nad on Ă”igesti suunatud, nĂ”rkevad ja riknevad nad siiski inimelus sagedasti; ning seepĂ€rast jumalad, tundes kaasa töödeks ja vaevadeks loodud inimsoole, korraldasidki inimestele vaevade tasuks ning neist puhkamiseks pidustused jumalate auks, andsid neile peokaaslasteks Muusad, Muusade juhi Apolloni ning Dionysose, et inimesed vĂ”iks parandada kasvatuse puudusi jumalate abiga, pidutsedes koos nendega.”
(Platon, Seadused 653 c-d (tlk. J. Unt))

Lavastuse “Apolloni sĂŒnd” aluseks on ĂŒks vanimaid Homerose hĂŒmne (u. 8. saj. eKr), milles kirjeldatakse kaunite kunstide jumala Apolloni sĂŒnnilugu Delose saarel. Heksameetrites loodud teksti originaalvormi sĂ€ilitav tĂ”lge on valminud kĂ€esoleva lavastuse tarbeks. Muusikalises kujunduses on kasutatud vĂ€heseid sĂ€ilinud vanakreeka muusika fragmente, mis on soololaulude ja instrumentaalseadete kaudu seostatud hĂŒmni sĂŒzheega. Muusikat ja teksti seob lavastuses tantsuliikumine. Tantsu ja muusika abil pĂŒĂŒtakse vĂ€lja tuua vĂ€rsside sisemisi rĂŒtmimustreid, nii nagu see on omane kreeka varasele traditsioonile. KĂŒlli Kressa loodud nö “kvantiteeriv tants” on aga tĂ€ielikult eksperimentaalne.

Mari Murdvee

Mari Murdvee (sĂŒnd. 1959) on klassikaline filoloog. Ta töötab TÜ Raamatukogu kĂ€sikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, Ă”petab TÜ usuteaduskonnas ladina keelt ja Tartu Teoloogia Akadeemias vanakreeka keelt. Mari Murdvee on lĂ”petanud Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. Ta on lavastanud klassikalise filoloogia ĂŒliĂ”pilastega Homerose “OdĂŒsseia”  VII laulu (1992), Theokritose “Arbuja”  ja Sappho luulekava (1994) ning korraldanud koostöös Heli Kohviga vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion” (1997 ja 1998). V Tartu Vanamuusika Festivali jaoks on ta tĂ”lkinud ja lavastanud katkendi Aristopohanese komöödiast “Linnud” (2000, koostöös H. Kohviga). Mari Murdvee on tĂ”lkinud vanakreeka keelest Menandrost ja Aristophanest, ladina keelest Petrarcat, Horatiust, Hrotsviti jt, tema tĂ”lkeid on avaldatud ajakirjades “Akadeemia” ja “Vikerkaar”.

TÜ Raamatukogu fonoteek

LĂ€bi aegade on muusikal (kĂ€sikirjas vĂ”i trĂŒkitud kujul) olnud kindel koht raamatukogumaailmas. Heliplaat, mis leiutati veidi ĂŒle saja aasta tagasi, on kohanud millegipĂ€rast ĂŒsna suurt vastupanu, et leida endale trĂŒkistega vĂ”rdvÀÀrne koht raamatukoguriiulitel.

Hea meel on tĂ”deda, et Tartu Ülikooli Raamatukogu alustas heliplaatide kogumist juba vanades ruumides Toomel, kus praegu asub Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum. 1976. aastal, 100 aastat peale fonograafi leiutamist, osteti sinna esimene heliplaat. Selleks, et jĂ€rjest kasvavat heliplaatide hulka korrastada ja kataloogida, loodi raamatukokku mais 1983 omaette struktuuriĂŒksus – fonoteek.

On loomulik, et iga kogu loomisel ja arendamisel tekivad kindlad eelistused. TÜ Raamatukogu fonoteek on algusaastatest peale ĂŒritanud eelisjĂ€rjekorras koguda pĂ€rimusmuusikat, idamaade klassikalist muusikat ja vanamuusikat. Paraku just need muusikavaldkonnad (eriti vanamuusika) polnud nĂ”ukogude kultuuripoliitika arvates prioriteetsed. Viimase kĂŒmne aastaga oleme mingil mÀÀral suutnud tĂ€ita senises muusikavalikus tekkinud lĂŒngad.

90ndatel aastatel aktiviseerunud vanamuusikaelu ja eriti Tartu Vanamuusika Festivali ellukutsumine on olnud TÜ Raamatukogu fonoteegile tugevaks toeks. Muusikahuvilised, keda see Tartu keskne muusikasĂŒndmus on rÔÔmustanud, harinud ja juhatanud  tavapĂ€rasest veidi erinevasse maailma, on olnud meie plaadikogu pidevad kĂŒlastajad. Siit on tulnud ka kindlustunne, et meie valikud on Ă”iged, ja tĂ”demus, et nii liigume koos festivaliga ĂŒhes suunas, veame ĂŒhte vankrit.

Seega pole juhus, et selleaastane Tartu Vanamuusika Festival jĂ”uab ka TÜ Raamatukokku. Samas on tĂ”esti juhus, et 23. augustil 1982 kanti TÜ Raamatukogu heliplaatide inventariraamatusse esimene tĂ€ismahus vanamuusikaplaat, Hortus Musicuse “Itaalia vararenessanss”, – Ă”nnelik juhus, mis vĂ”imaldas meil kerge vaevaga pealkirjastada fonoteegipoolse osaluse festivaliprogrammis. Pakume festivalikĂŒlalistele vĂ€ikese lĂ€bilĂ”ike fonoteegi plaadikogust, ikka orientaalsest muusikast ja vanamuusikast. Loodame, et fonoteegi koostöö Tartu Vanamuusika Festivaliga jĂ€tkub ka jĂ€rgmistel aastatel.


Avo Kartul

TÜ Raamatukogu fonoteegi juhataja

V. Hemapala Perera

V. Hemapala Perera on sĂŒndinud 1942. aastal Badullas Sri Lanka mĂ€gismaal. Pime flöödivirtuoos, kes kaotas oma nĂ€gemise arstide sĂŒĂŒ lĂ€bi viieaastaselt, on kogu oma elu pĂŒhendanud muusikale. Kaksteist aastat Ă”ppis ta J. A. Amaranathi juures. Tema armastatuimaks pilliks on flööt, aga tĂ€iuslikult valdab ta ka viiulit, mandoliini, tablat ja kitarri. Ta on igakuiselt lindistanud PĂ”hja-India klassikalise muusika programme Sri Lanka raadio jaoks juba 1969. aastast alates. Lugematute lindistuste hulgas on ka Sri Lanka rahvamuusikat ja filmimuusikat. V. Hemapala Perera on teinud tihedat koostööd ka Sri Lanka juhtivate orkestritega. India bambusflöödi alal on V. Hemapala Perera vĂ€lja arendanud tĂ€iesti isikupĂ€rase mĂ€ngustiili ning oma erakordse virtuoossusega kuulub ta vaieldamatult maailma tippu, kuigi rahvusvaheliselt tuntakse teda vĂ€he. Reisid on teda viinud Inglismaale, Prantsusmaale ja Indoneesiasse. Olles guruks vĂ€ga paljudele muusikutele, töötab V. Hemapala Perera samal ajal ka kĂŒlalislektorina Kelaniya Ülikoolis Colombos.

Mis on muusika? – minu isiklik arvamus.

Üldine arusaama jĂ€rgi on muusika tihti eelkĂ”ige meelelahutus, samas kui minu jaoks on see kaugel vĂ€ljaspool neid piire – muusika on kĂ”ikelĂ€biv ja transtsendentne. Siinkohal pean silmas klassikalist ning traditsioonilist muusikat, olgu see siis Ida vĂ”i LÀÀne traditsioonis. Vastasel juhul vĂ”ime leida end tĂŒhjusest…

Iga inimene on oma sĂŒdames ĂŒhel vĂ”i teisel moel omaks vĂ”tnud mĂ”ne religioosse vĂ”i filosoofilise traditsiooni, mis vaatamata selle vormile vĂ”i praktikale, viivad ĂŒhisele vaimse tĂ€iuslikkuse sihile. Nii on ka muusika ĂŒks tee, mis vĂ”ib viia selle sama eesmĂ€rgini vĂ”i olla teeks taevastesse kĂ”rgustesse. Klassikalise muusika tĂ€iuslik teostus vĂ”ib meid lunastada materiaalse maailma piiratusest. Kuidas ma vĂ”rdleks Ida ja LÀÀne klassikalist muusikat? Inimesel on kaks poolust: mĂ”istus ja sĂŒda. Vastavalt idamaisele nĂ€gemusele on hindustani klassikalises muusikas tĂ€htsaimal kohal sĂŒda, mis valgustab mĂ”istust – lÀÀne klassikalises muusikas on see vastupidi. Tegelikult on see nagu ĂŒks mĂ€etipp, millele vĂ”ib lĂ€heneda kahelt eri kĂŒljelt. Ei tahaks jĂ€tta lisamata, et minu kĂ”ige tĂ€iuslikumaks instrumendiks on bambusflööt. Kui enamasti on pill tervik, mille on meister loonud ĂŒksikutest osadest, siis bambusflööt on sellele tĂ€ielik vastand: tulemus pole saavutatud mitte ĂŒksikute osade liitmisel vaid nende Ă€ralĂ”ikamisel looduslikust bambusest – see on miski, mis on peaaegu tĂ€iesti tĂŒhi… Kuid selle pilli tĂ€iuslikkus peitub faktis, et teda vĂ”ib kasutada vĂ”rdvÀÀrselt ĂŒkskĂ”ik millise tĂ€napĂ€evase muusikainstrumendiga. Kuigi see pill on ehituselt vĂ€ga lihtne, on sellel tĂ€iuslikud mĂ€ngutehnilised vĂ”imalused ĂŒkskĂ”ik millise teise pilliga vĂ”rreldes, samas on ta sĂ€ilitanud oma algse kuju. Bambusflööt on kliimaatilistele muutustele vastupidav, teda on kerge kĂ€sitseda ja transportida ning teiste pillidega vĂ”rreldes on ta suhteliselt odav.

Mida on muusika tĂ€hendanud minu jaoks isiklikult? Vastaksin sellele lĂŒhidalt: muusika on minu teine silm!

V. Hemapala Perera

Pt. Anindo Chatterjee

Pandit Anindo Chatterjeed (sĂŒnd. 1953 Kalkutas) loetakse tĂ€napĂ€eva ĂŒheks silmapaistvaimaks tablamĂ€ngijaks. Tema muusikaline haridustee algas juba viieaastaselt suure muusikapedagoogi Pt. Gyan Prakash Ghoshi juures. SeitsmeteistkĂŒmneaastaselt vĂ”itis ta Indias parima noore tablamĂ€ngija tiitli. 1975. aastal toimus tema esimene Euroopa reis koos Pt. Nikhil Bannerjeega (sitar), kes on olnud talle oluliseks inspiratsiooniallikaks kogu tema karjÀÀri kestel.  TĂ€naseks esineb Anindo Chatterjee sagedastel turneedel kogu maailmas nii solistina kui ka tuntuimate india muusikute saatjana. Tema osalusel on sĂŒndinud lugematu hulk albumeid ning CD-sid. Pikkade aastate jooksul on ta vĂ€lja kujundanud tĂ€iesti isikupĂ€rase stiili. TĂ€nu oma suurele loomingulisusele, pehmele kĂ”lavĂ€rvile ja laialdastele kogemustele sĂŒnnib igast tema kontserdist sĂŒgav sisemine tervik.

Russki Lad

Russki Lad asutati Peterburis 1999. aastal. Selles on 9 liiget ja kÔigil neist on muusikaline keskeri- vÔi kÔrgharidus. KÔik ansambli liikmed on tegevad lauljatena vene Ôigeusu kirikutes Peterburis. Ansambli eesmÀrk on tutvustada laiemale publikule vene vaimulikku muusikat ja kirikulaulu ning selle ajalugu. Ansambli repertuaar sisaldab vene kirikulaulu selle varaseimast perioodist (12. saj.) kuni tÀnapÀevani.

VĂ”rreldes teiste Euroopa maadega, vĂ”eti Venemaal kristlus vastu suhteliselt hilja: kiievlased ristiti 998. aastal (samas on ajalookirjutajad maininud kristliku koguduse olemasolu Kiievis juba 9. sajandil). Koos usuga vĂ”tsid venelased ĂŒle ka jumalateenistuse korra - sealhulgas kirikulaulu - nii nagu selle BĂŒtsantsist pĂ€rinev vorm oli tolleks ajaks vĂ€lja kujunenud. Usu omaksvĂ”tmine ja vene traditsioonile omase kirikulaulu kujunemine vĂ”ttis mitmeid sajandeid (see kestis kuni 14. sajandini). Venemaal hakati sellist laulu nimetama znamennĂ”i raspev'iks ("mĂ€rgilaul"). Just see ĂŒhehÀÀlne laulmisviis oli vene kirikus valdav kuni 16. sajandini. Olles valitsevaks laulutraditsiooniks vĂ€hemalt nelja aastasaja jooksul, koondas znamennĂ”i laul endasse kogu vene jumalateenistuse eripĂ€ra. Selles peegeldub vĂ€ga mitmekesisel kujul kogu kristlik aastaring (nĂ€iteks vĂ”ib ainuĂŒksi ĂŒhe koguöö jumalateenistuse jaoks olla olemas rohkem kui 54 erinevat lauluvarianti).

Alates 14. sajandist hakkame ĂŒrikutes kohtama viiteid erinevatele (kuid ikkagi ĂŒhehÀÀlsetele) kirikulaulu-traditsioonidele, nagu demestvennĂ”i ja putevoi. 17. sajandiks kujuneb vĂ€lja terve rida nii ĂŒhehÀÀlseid (lisaks ĂŒlalnimetatud kirikulaulu-traditsioonidele ka kreeka ja bulgaaria kirikulaul ning ĂŒksikautorite teosed) kui ka mitmehÀÀlseid traditsioone (kolmehÀÀlne putevoi laul, mitmehÀÀlne znamennĂ”i laul). Edaspidi jĂ”uab Venemaale ka poola partes laul ning vĂ€ikevene (praegune Ukraina) samolovka (ĂŒhehÀÀlsete laulude seadmisviis, kus pĂ”himeloodiale lisatakse terts ja alumine hÀÀl toetab liikuva burdoonina meloodia harmoonilisi tugiastmeid).

Viimased sada aastat kestnud varajaste kirikulaulu-traditsioonide uurimise tulemusena on traditsioonilist kirikulaulu hakatud tĂ€napĂ€eval vene Ă”igeusu kiriku jumalateenistustel taas jĂ€rjest rohkem kasutama. Konkreetsete nĂ€idetena vĂ”ib mainida kirikuid ja kloostreid, kus on tegevad ka ansambli Russki Lad lauljad (Boriss Sorokin – Valaami kloostri linnakiriku koorijuht, Aleksandr Bordak – laulja Optina PustĂ”njas, Dimitri Funtussov – Konevi kloostri linnakiriku koorijuht). Nendes kirikutes kasutatakse jumalateenistustel kĂ”iki varajaste kirikulaulude zhanre. Neid kuulete ka ansambli Russki Lad kontserdil.

Dimitri Funtussov

Dimitri VladimerovitĆĄ Funtussov (sĂŒnd. 1973) on hariduselt arst. Tema muusikutee algas viiuliĂ”pingutega muusikakoolis, mille ta lĂ”petas 1987. aastal. Vene Ă”igeusu kirikus hakkas ta laulma 1991. aastal ja juba jĂ€rgmisest aastast alustas ta sealsamas tööd koorijuhina (regendina). Varajase vene Ă”igeusu litrugilise laulu vastu on ta tundnud huvi alates 1993. aastast. 1996. aastal jĂ€tkas Dmitri Fountussov Ă”pinguid varajase vene laulu alal St. Peterburi Konservatooriumis. Ta on ka uurinud vanu vene kĂ€sikirju Vene Rahvusraamatukogus ning viinud raadios “Maria” lĂ€bi saatesarja vene kirikumuusika ajaloost ja liturgilisest laulust.

Oma tegevusest rÀÀgib Dmitri nii: “Mind kui koorijuhti huvitab eelkĂ”ige vanade liturgiliste laulude praktiline pool – nende laulmine jumalateenistusel. 1999. aastal asutasime sĂ”pradega ansambli Russki Lad, mille repertuaaris on olulisim koht vanadel liturgilistel lauludel. Peale minu tegelevad vanade kĂ€sikirjade deĆĄifreerimisega veel kolm selle ansambli liiget. Viimased pool aastat olen töötanud koorijuhina Konevski kloostris, kus jumalateenistustel kasutatakse erinevaid vanu laulmisviise.

Miriam AndersÃƠn

Miriam Andersén avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Ta on Ôppinud Schola Cantorum Basiliensis'es keskaja laulu Dominique Vellardi juures, keskaja harfi Heidrun Rosenzweigi juures ja keskaja noodikirja Karin Smith-Paulsmeieri juures. Enne Schola Cantorum Basiliensis'esse astumist Ôppis ta Londonis kalligraafiat ja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö ning rokkmuusika mÀngimise kogemusi. Miriam Andersen on vabakutselise muusikuna teinud koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Alba, Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Ta on andnud kontserte paljudes Euroopa riikides, Ameerikas, Mehhikos ja Austraalias ning lindistanud arvukalt CD-sid. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine. Eriti on teda huvitanud rootsi traditsioonilise muusika interpretatsioon keskaja muusika esituspraktikat silmas pidades.

Tarmo Tabas

Tarmo Tabas on Ôppinud laulmist H. Elleri nim. Tartu Muusikakoolis. Ta on laulnud mitmetes varajase muusika ansamblites: Via Sonora, Linnamuusikud ja Viljandi Linnakapell. Via Sonora ja Viljandi Linnakapelli koosseisus on ta vÔtnud osa paljudest kontsertreisidest ja meistrikursustest. Ta on teinud koostööd ka vaimuliku rahvamuusika ansamblitega Heinavanker, Scandikus ja Triskele. Juba palju aastaid on Tarmo Tabas olnud Tartu roomakatoliku kiriku kantor. Praegu töötab ta saatejuhina Klassikaraadios, kus tema hÀÀl on saanud koduseks lugematutele raadiokuulajatele.


 

Ballaade Teispoolsusest

Ballaade teispoolsusest. See kontsert viib kuulaja rootsi rahvaloomingu kummalisse maailma. Skandinaavia vanadele ballaadile iseloomulik jutustav vorm ulatub kaugele aegade hĂ€marusse. Keskajal olid ballaadide lĂ€bivateks teemadeks legendidest vĂ”i siis kaasajast pĂ€rit kangelased, jumalused ja nende tegemised, saatuslik armastus, kohtumised ĂŒleloomulike olenditega, nĂ”idus, religioossed legendid jne. Sellisena kogus see þanr aina uut elujĂ”udu ning jĂ€rgnevate sajandite jooksul sĂŒndis lugematu hulk uusi kompositsioone aina uutel teemadel. FÀÀri saartel on sĂ€ilinud tava selliseid ballade laulda ka tantsu saateks. Rootsis on ballaadid elava traditsioonina kandunud ka kahekĂŒmnendasse sajandisse. Paljud legendid on eri variatsioonidena tuntud paljudes maades. NĂ€iteks ballaad kahest Ă”est on tuntud nii Skandinaavias, Inglismaal kui ka Eestis.

Sorgens makt (Mure vĂ€gi) on otsene paralleel Edda'st, kus Helge Hundingsbane asub teele Valhallast, et kĂŒlastada oma naist Sigrunit, kes leinab teda nii kibedalt, et ta pisarad katavad ta verega. Nad veedavad koos öö Helge hauakĂŒnkal ja kui ta hommikul peab lahkuma, sureb naine kurbusesse. Norra Draumkvede ("UnenĂ€olaul") jutustab samas mĂŒstilisest reisist surmariiki jĂ”ulude e talvise pööripĂ€eva paiku - ajal, mida peeti ohtlikuks ning tĂ€is maagiat. Usuti, et sel "kesktalviste ööde" perioodil liikusid ringi kĂ”iksugu vaimud, isegi vana Woden oma jĂ€rglastega, nagu sellest kĂ”neleb Olav Åstesoni lugu. Ballaadid TvĂ„ systrar (Kaks Ă”de), Vaxebarnet (Vahanukk) ja Den förtrollade riddaren (NĂ”iutud RĂŒĂŒtel) on kĂ”ik seotud maagiaga: surnud tĂŒdruku kehast tehakse harf, millel on vĂ€gi surma ĂŒle; noor naine kannatab ebatavaliselt pika rasedus all, mis on pĂ”hjustatud tema Ă€mma nĂ”idusest; poiss peab saama tilga oma sĂŒndimata venna verd, et vabaneda needusest, mis muutis ta libahundiks. Kasuemas saab surnud ema Jumalalt loa kĂŒlastada oma lapsi.

Jaan-Eik Tulve

Jaan-Eik Tulve on sĂŒndinud Tallinnas. 1991. aastal lĂ”petas ta Tallinna konservatooriumi koorijuhina ning jĂ€tkas seejĂ€rel Ă”pinguid Pariisi Rahvuslikus KĂ”rgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis gregoriaani koori dirigeerimise erialal. Peale selle lĂ”petamist 1993. aastal sai temast professor Louis-Marie Vigne’i assistent. Pedagoogitööd on ta teinud aga ka paljudel gregoriaani kursustel ĂŒle kogu Euroopa: Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Norras, FÀÀri saartel, Leedus, Soomes ja Eestis. Alates aastast 1996 on ta gregoriaani laulu Ă”ppejĂ”ud Eesti Muusikaakadeemias. 1999. aastal osales Jaan-Eik Tulve eksperdina Soome vanade kĂ€sikirjadega seotud Sibeliuse Akadeemia projektis Gregoriana Fennica. Tihti on teda kutsutud juhendama erinevaid kloostrikoore, kes veedavad gregooriuse lauluga kolmandiku ööpĂ€evast. Suurt rolli Jaan-Eik Tulve kui muusiku ja gregorianisti kujunemisel on mĂ€nginud siiani kestev koostöö Dom Daniel Saulnier’ga Solesmes’i benediktiinikloostrist Prantsusmaal.

1992. aastast alates dirigeerib Jaan-Eik Tulve Le Choeur GrĂ©gorien de Paris'd (Pariisi Gregoriaani Koori). See koor on tema juhtimisel andnud kontserte kogu Euroopas, aga ka Liibanonis ja Marokos, ning on saanud mitmeid preemiaid erinevate plaadistuste eest. Samas on Jaan-Eik Tulve dirigeerinud ka Eesti Rahvusmeeskoori. 1993. aastal asutas ta Pariisis ansambli Lac et Mel (tegeleb gregooriuse laulu kĂ”rval ka varajase polĂŒfooniaga), 1994. aastal Pariisi Gregoriaani Koori naisharu ning 1996. aastal Tallinnas ansambli Vox Clamantis.

Vox Clamantis

Vox Clamantis on loodud 1996. aastal ja hĂ”lmab endas vĂ€ga laial skaalal tegutsevad muusikud – lauljaid, heliloojaid, instrumentaliste ja dirigente –, keda kĂ”iki ĂŒhendab huvi gregooriuse laulu vastu. Seda muusikat, mida peetakse Euroopa professionaalse muusikakultuuri alussambaks, laulab ansambel tihti selle kĂ”ige loomulikumas keskkonnas – kirikuliturgias. Samas on antud ka hulgaliselt kontserte nii Eestis kui vĂ€lismaal: Soomes, Norras, Prantsusmaal, Belgias, Liibanonis ja Portugalis. Eraldi vÀÀrib esiletĂ”stmist tihe koostöö Le Choeur GrĂ©gorien de Paris’ga (Pariisi Gregoriaani Koor), mis on viinud ĂŒhiste esinemisteni mitmetes Euroopa riikides, aga ka Marokos.

Ansambel Vox Clamantis on esinenud koos niisuguste rahvusvaheliselt tunnustatud organistidega, nagu Jean Boyer, Werner Jacob, Jon Laukvik, Peter van Dijk, Gabriel Marghieri jt, samuti on antud kontserte koos ansambliga Hortus Musicus (dirigent Andres Mustonen), Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning Tallinna Kammerorkestriga (dirigent TÔnu Kaljuste). Ansambel on salvestanud ka mitu CD-d.

Vox Clamantis: Risto Joost, Riivo Kallasmaa, TĂ”nis Kaumann, Taniel Kirikal, Jaan Johannes Leppik, Raul Mikson, Erik SalumĂ€e, Siim Valdmets ja Mikk Üleoja
Kunstiline juht ja dirigent: Jaan-Eik Tulve

Gregooriuse laul ja varapolÃƧfooniline muusika

HĂŒmn «Festiva vos»
Antifoon «Stetit Angelus» ja Psalm 109 (110)
Antifoon «Dum praeliaretur» ja Psalm 110 (111)
Antifoon «Angeli Domini» ja Psalm 111 (112)
Duplum «Benedicamus Domino» (Notre Dame'i koolkond)
Introitus «Benedicite» (Guillaume Dufay)
Kyrie troop «Cunctipotens»
Graduale «Benedicite»
Lugemine
Alleluia «Veni Sancte Spiritus» (Guillaume Dufay)
Sekvents «Veni Sancte Spiritus» (Guillaume Dufay)
Offertorium «Stetit Angelus»
Prefatio (TĂ€nuohvripalve)
Sanctus
Communio «Cantate»
HĂŒmn «Urbs Jerusalem» (Guillaume Dufay)

Conrad Steinmann

Conrad Steinmann (sĂŒnd. 1951 Rapperswilis Ć veitsis) on Ă”ppinud plokkflööti Hans Martin Linde kĂ€e all Schola Cantorum Basiliensis’es Ć veitsis. Ta on maailma juhtiv spetsialist vanakreeka muusika uurimise ja interpreteerimise alal ning ĂŒks pĂ”nevamaid interpreete tĂ€napĂ€eva plokkflöödimĂ€ngijate paremikus. Ta on muusik, teadlane ja helilooja, vanakreeka muusika interpreteerija ning aulos emĂ€ngija. Alates aastast 1982 on ta maailma vanima ning tunnustatuima varajase muusika kĂ”rgkooli Schola Cantorum Basiliensis Ă”ppejĂ”ud. 1991. aastal omistati Conrad Steinmannile Winterthuris fondi C. H. Ernst Stiftung kunstiauhind. C. Steinmann on asutanud ka plokkflöödiansambli diferencias, mille juht on ta tĂ€naseni. Inspiratsiooni on ta saanud Kurt Widemeri laulutundidest, koostööst Nikolaus Harnoncourtiga ja ka tĂ€napĂ€eva muusika esitamisest ning kontsertide organiseermisest. Conrad Steinmann on isiklikult avalikkuse ette toonud paljud spetsiaalselt talle kirjutatud teosed niisugustelt heliloojatelt, nagu M. KĂ€ser, R. Kelterborn, H. Marti, R. Moser, U. P. Schneider, P. Streiff, M. Wehrli, B. TrĂŒmpy, H. U. Lehmann ja V. Ekimovsky. Ta on andnud kontserte ja meistriklasse kogu Euroopas ning samuti ka Austraalias, Jaapanis, Iisraelis, Moskvas ja PĂ”hja-Ameerikas. Ta on teinud koostööd Johann Sonnleitneriga ja muusikakollektiividega Ensemble 415 ning London Baroque. Conrad Steinmann on teinud ka palju lindistusi (sh koostöös plaadifirmadega Claves, Jecklin, Harmonia Mundi ja Divox).

Mahmoud Turkmani

Mahmoud Turkmani on sĂŒndinud 1964. aastal Halbas PĂ”hja-Liibanonis. Kitarrisolistina tegi ta oma kodumaal koostööd paljude ansamblitega (nende hulgas tema enda loodud ansambel “Rabija” ja rahvamuusika-ansambel “Willada”). Kuna kodusĂ”ja tĂ”ttu oli tal vĂ”imatu lĂ”pule viia oma muusikaĂ”pinguid Liibanonis, siirdus ta Moskvasse, kus lĂ”petas Moskva Riikliku Kunstide Akadeemia 1989. aastal. SeejĂ€rel on ta end tĂ€iendanud selliste meistrite kĂ€e all, nagu Oscar Ghiglia (1989/90, Baseli konservatoorium), Juan Carmona (1991/92, flamenko kursus Andaluusias) ja professor Stephan Schmidt (1994-1997, Berni konservatoorium). Ć veitsis Ă”ppides lĂ”i Turkmani oma kitarrikvarteti “Ludus”. Just professor Schmidt julgustas Turkmanit looma oma isikupĂ€rast stiili, milles peegelduks tema mitmekultuuriline taust.

PĂ€rast oma Prantsusmaal elanud venna Ă€kilist surma avastas Turkmani vĂ”imalused, kuidas vĂ€ljendada ennast ka heliloomingu kaudu. Ta on öelnud: ”Ma ei suutnud oma valu sĂ”nades kirjeldada. PĂ€rast aastapikkust leina tundsin ma, kuidas muusika lihtsalt voolas minust vĂ€lja, mind nĂ”nda trööstides ja aidates. Ma hakkasin end vabastama pilli mĂ€ngides ja muusikat kirjutades, see oli minu jaoks nagu teraapia ning ei olnud suunatud publikule. Minu sĂ”prus Liibanoni suure poeedi ja muusiku Mansour Rahbanyga andis mulle tĂ”uke, et pöördusin tagasi oma juurte juurde ning lĂ”in sellest uue, laiemale publikule mĂ”istetava muusikalise keele. Olen kirjutanud soolomuusikat, palju kvartette ning ĂŒhe kitarrikontserdi, mis kĂ”ik on seda keelt veel edasi arendanud.”


Alguses kasutas Turkmani oma teostes ainult kitarri (nii sooloinstrumendina kui ka kvartettides), kuid alates 1998. aastast on tema kompositsioonidesse jĂ€rjest rohkem leidnud tee ka ud (araabia lauto). Ud, mida kutsutakse ka “araabia pillide kuningannaks”, on viinud Turkmani kĂŒsimuseni tema enda muusikalisest identiteedist. Ta on kasvanud ĂŒles kahes kĂŒllaltki erinevas muusikalises maailmas – LÀÀne ja Ida traditsioonis. PĂ”hjalikud teadmised mĂ”lemast maailmast on tal vĂ”imaldanud neid pĂ”imida nii, et tulemuseks ei ole mitte kahe erineva traditsiooni segu, vaid tĂ€iesti uus muusikaline kvaliteet. Kuidas vĂ”ib araabia muusika mitmekesine laadi- ja veerandtoonimaailm sobida kokku Õhtumaade muusika helistikesĂŒsteemiga? Kuidas saavad keerulised araabia rĂŒtmimudelid sulanduda tĂ€napĂ€eva muusikasse nii, et nad ei oleks kuulaja kĂ”rvadele vaid kui kĂ”lalised “arabismid”? Turkmani kombineerib julgelt polĂŒfoonilisi stiile ja renessanssmuusika mudeleid araabia muusika pĂ”hialustega – ja tulemus on vĂ€ga huvitav ning loomulik. Soololugudes pĂ”imuvad ebatavalised neoklassikalised kĂ”lamustrid oriendi vĂ€ljendusviisi ning sĂŒgavalt puudutavate tundepiltidega.

Mahmoud Turkmani teinud koostööd paljude oma ala tippudega, nagu Kevyan Chemirani (pÀrsia löökpillivirtuoos), Barry Guy (London Jazz Composers Orchestra asutaja) jt, koos on tehtud ka hulgaliselt lindistusi.

Stuudio Vaikuse Muusika

Stuudio Vaikuse Muusika tegutseb Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi juures alates 1992. aastast. Momendil Ă”pib stuudios veerandsada noort inimest TĂ”nu Sepa ja Kai KĂ”ivumĂ€e juhendamisel. Stuudio repertuaar on inspireeritud kristliku kunsti paremast osast, mis vĂ”iks tĂ€napĂ€eva maailmas veidigi tervendavalt mĂ”juda. See, mida TĂ”nu Sepp pĂŒĂŒab lastele anda, pole mitte niivĂ”rd haridus, kultuur ega esteetiline kasvatus, vaid midagi enamat, nagu ta ise vihjamisi ĂŒtleb. On nĂ€ha ja kuulda, et Ă”pilased on seda mĂ”ju kogenud.

Vormiliselt toetub stuudio idee keskaja praktikale, kus meistril on piisavalt vabadust Ă”ppetööd korraldada. TĂ”nu Sepal on olnud vĂ”imalusi ja aega tegeleda metoodika probleemidega. Nii on vĂ€lja kujunenud ansamblitöö metoodika, millesse on integreeritud ka teiste Ă”ppeainete elemendid.  Heaks solistiks saavad vĂ€hesed, aga heaks ansambliks vĂ”ib saada igaĂŒks.  RĂ”hk on peamiselt keskaja ja renessansi vaimulikul muusikal ning ĂŒldpilliks on plokkflööt. Hindamist ei ole. Klassist klassi kulgemine kĂ€ib sedamööda, kuidas vastava klassi Ă”piku materjal on omandatud. Arvestatud saab ainult laitmatu esitus.

Peale plokkflöödi saab stuudios Ă”ppida ka kannelt, rebekki, ladina kitarri, simblit, harfi, zinki, spinetti, löökpille, mandoliini, viiulit ja sĂŒntesaatorit.

Renessansspillidest on stuudios perekondadena esindatud plokkflöödid, viola da gamba’d, kornamuusid ja ristflöödid. Osa pille on TĂ”nu Sepa enda valmistatud, mĂ”ne pilli on teinud valmis aga ka juba Ă”pilane ise.

TÃĩnu Sepp

TĂ”nu Sepp on kĂ€inud Tallinna Lastemuusikakoolis, Tallinna Muusikakoolis ja on lĂ”petanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi flöödi erialal 1979. aastal. Vanamuusika osas on ta iseĂ”ppija. Oma teadmisi ja praktilisi kogemusi on TĂ”nu Sepp oma Ă”pilastega jĂ€rjekindlalt jaganud juba ĂŒle 30 aasta. Erilist tĂ€helepanu on ta pööranud just laste Ă”petamisele. 1971. aastal hakkas ta esimesena Eestis vanamuusika-alast Ă”petust jagama Viljandi Lastemuusikakoolis. 1971. aastal asutas ta ka varajase muusika ansambli Viljandi Linnakapell, mida ta juhatas kuni 1989. aastani. 1982 pani TĂ”nu Sepp aluse Viljandi Vanamuusika Festivalile (tol ajal nimega Viljandi Vanamuusika PĂ€evad),  mille kunstiliseks juhiks ja korraldajaks ta oli kuni 1989. aastani. Alates 1992. aastast on ta töötanud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi juures muusikakoolis, mille juhatajaks ta oli kaks aastat. Alates 1995. aastast juhatas ta samas meistriklassi, millest on vĂ€lja kujunenud stuudio Vaikuse Muusika. TĂ”nu Sepp on koostanud ja vĂ€lja andnud siiani ainukese arvestatava eestikeelse plokkflöödiĂ”piku. KĂ”igi nende aastate jooksul on TĂ”nu Sepp tegutsenud ka pillimeistrina – tema kĂ€tetööna on valminud lugematu hulk varajase muusika instrumente.

Teekond ja nÀgemus

PĂŒha Franciscus on oma nĂ€gemusest johtunud teekonnaga tĂ€napĂ€eva inimesele – muidugi ka “Vaikuse Muusikale” – kĂŒllap vist peaaegu kĂ€ttesaamatus kauguses. Ometi on kosutav teada, et nii elada oli ikkagi vĂ”imalik ja tema eeskuju vĂ”imaldab soovijail teha mĂ”nedki kukesammud sellise elu suunas. KĂ€esolevasse kavasse on koondatud mĂ”ned eesti, rootsi, vene, korsika ja itaalia laulud, mis seonduvad nii nĂ€gemuse kui ka teekonnaga ja samuti mihklipĂ€evaga ning milledest ĂŒhe laulu teksti autoriks arvatakse olevat PĂŒha Franciscus ise.

Bornus Consort (Poola)

Varajase muusika ansambel Bornus Consort on asutatud 1981. aastal Marcin Bornus-Szczycinski poolt. Ansambli ellukutsumise ĂŒheks vĂ”tmeisikuks oli dr. Ewa Obniska, Poola Raadio 2 klassika- ning varajase muusika osakonna juhataja. Projekti pikaajaliseks eesmĂ€rgiks oli Waweli katedraali rorantistide kĂ€sikirjas sĂ€ilinud muusika rekonstrueerimine ning lindistamine. Arhiivides oli muuhulgas ka ĂŒleeuroopalise kuulsusega rorantistide kapelli (asutatud kuningas Sigismund I poolt 1541. aastal) repertuaar.

Bornus Consort hakkas esimesena Poolas otsima vĂ”imalusi, kuidas rekonstrueerida vĂ€ikese meesansambli kĂ”lapilti, pĂŒĂŒdes maksimaalselt arvestada ajaloolise esituspraktika tavasid. Palju aastaid oli ansambli pĂ”hiliseks repertuaariks 16.-17. saj. poola muusika, mida tĂ€iendasid madalmaade polĂŒfoonia, prantsuse ĆĄansoonid, itaalia ja inglise madrigalid ning ka tĂ€napĂ€eva muusika.

Ansambli lindistusi on kolm korda tunnustatud nimeka Fryderyk’i auhinnaga. Bornus Consordile pĂŒhendatud Pawel Szymanski “Miserere” plaadistus (koos Camerata Vistula orkestriga) sai Fryderyk ’97 tunnustuse osaliseks.

Bornus Consordi huvi on jĂ€rk-jĂ€rgult pöördunud veel varasema muusika poole. Ansambli esimene olulisem ettevĂ”tmine keskaja muusika vallas oli 13. saj. liturgilise draama “Ludus Danielis” esitamine (esietendus Varssavi suures teatris 1984). Etendust, mis sai ansambli jaoks keskaja muusika uurimise aluseks, mĂ€ngiti kĂ”ikjal Euroopas. Hetkel on ansambli huviorbiidis ĂŒhehÀÀlne liturgiline laul. Keskaja ning renessanssiaegsete vokaaltehnikate rekonstrueerimine, erinevate laadisĂŒsteemide uurimine, tihe koostöö rahvalaulikutega ning huvi erinevate liturgiliste traditsioonide ja esituste vastu on andnud ansambli liikmetele uue vĂ€rskuse muusika interpereteerimisel tervikuna. Aeg-ajalt pöörduvad ansambli liikmed ka uuema muusika juurde, tuues endaga sinna kaasa ka tĂ€iesti uue lĂ€henemise.

Ansambel esineb Tartu Vanamuusika Festivalil koosseisus Robert Lawaty, Robert Pozarski, Marcin Bornus-Szczycinski, Michal Siciarek, Miroslaw Borczynski ja Stanislaw Szczycinski.

Monoodilised ja polÃƧfoonilised laulud – samad juured (Marcin Bornus-Szczycinski)

Monoodilised ja polĂŒfoonilised laulud - samad juured.

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, ĂŒllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi ĆĄokeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tĂ€napĂ€eval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti lĂ€ks see vastuollu just nende pĂ”himĂ”tetega, mida on rĂ”hutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rĂŒtmiline, rohkelt kaunistatud, jĂ”uline ning paljude – sealjuures rĂŒtmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub tĂ€iesti meie tĂ”ekspidamistele muusikaesteetikast ĂŒldiselt, eelkĂ”ige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. KĂ”igest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pĂŒhade ajal toimuvate ĂŒrituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lĂ€htusin tavapĂ€rasest, roomakatoliku kirikus ĂŒldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud ĂŒldlevinud esituspraktika ja mĂ”ningate selles dominikaani traditsioonis sĂ€ilinud eripĂ€rade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga jĂ€rjest uued avastused. Me lĂ”ime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja vĂ€ga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jĂ”udsime jĂ€reldusele, et peame oma tavapĂ€rase ettekujutuse ning harjumused tĂ€ielikult ĂŒmber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vĂ€he. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ĂŒhtlustada oma jĂ€rjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tĂ”enĂ€oliselt identset 1000-lehekĂŒljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kĂ”ige ĂŒldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pĂ€rgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kĂ”igi nagunii ĂŒldtuntud asjade ĂŒlesmĂ€rkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks ĂŒles kĂ”ige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i kĂ€sikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on sĂ€ilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rĂ€ndas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kĂ”ik vĂ”iksid seda ĂŒmber kirjutada ilma ĂŒhtegi nooti vĂ”i pausi muutmata, nagu vĂ”ime lugeda Ă”ndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-lehekĂŒljelisest eessĂ”nast selles kĂ€sikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mĂ”istmise vĂ”tmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi jĂ€rel. Laulmiskunsti vĂ€ga keerulise ja samas vĂ€ga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivĂ”rd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. TĂ€napĂ€eval pĂŒĂŒame seda mĂ”ista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on sĂ€ilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja sĂŒĂŒria laulutraditsiooni uurimata ei Ă”nnestuks meil tĂ”enĂ€oliselt kuidagi lahendada enamikku rĂŒtmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mĂ”istatustest. TĂ€napĂ€eva Euroopa muusikateaduse sĂŒsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline jĂ€rjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide sĂ€ilitamisel, mĂ”istame jĂ€rjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tĂ€nu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju ĂŒksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga jĂ€rgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide jĂ€rgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu pĂ”hialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pĂ€rast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mĂ”jutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on sĂ€ilinud vaid Euroopa ÀÀrealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rĂŒtme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks PĂŒha Dominicuse ajastu liturgiline laul vĂ”ib muusikaliselt olla palju lĂ€hedasem andaluusia flamenkole kui tĂ€napĂ€evasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia kĂ€sitlus viib meid otse polĂŒfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-hÀÀlset faux bourdon’ tehnikat, mida vĂ”ib vĂ”rrelda nĂ€it. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes pĂŒĂŒame sĂ€ilitada monoodilise muusika laulmise pĂ”himĂ”tted, kus on tĂ€htsustatud nii iga hÀÀle laadiline isikupĂ€ra kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht

PÃƧha Dominicuse missa

Introitus «In medio Ecclesiae»
Kyrie
Gloria (Nicolaus de Radom)
Responsoorum «Os justi»
Alleluia «Pie pater»
Credo (Nicolaus de Radom)
Offertorium «Desiderium»
Sanctus
Agnus Dei
Communio: «Fidelis servus»
Magnificat (Nicolaus de Radom)
Benedicamus (organum duplum, Stary Sacz – Poola)
***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"