Hiina varajane muusika Ming’i dÃtnastia (1368-1644) käsikirjadest I

Kontserdil kõlab muusika, mille John Thompson on rekonstrueerinud Ming’i dünastia siidkeeltega tsitri, guqin’i käsikirjadest Shen Qi Mi Pu (1425) ja Xilutang Qintong (1549). Nendes käsikirjades seisab, et üleskirjutused on tegelikult pärit varasematest allikatest. Mitmed faktid kinnitavad, et paljud neis sisalduvatest meloodiatest on kogutud või üles märgitud 13. sajandil tolleaegses Hiina pealinnas Hangzhou’s. Pärast seda, kui mongolid vallutasid Hiina, sattusid muusika üleskirjutused sinna, kuhu juhtus. Detailsemalt võib kõikide meloodiate kohta ingliskeelseid materjale lugeda internetiaadressilt www.silkqin.com.


1. Mandlipuu paviljon (Xing Tan, 1549)

Mandlipuu paviljon asub Konfutsiuse (6. saj. eKr) kodulinnas, Qu Fu’s. Räägitakse, et seal olevat ta õpetanud oma järgijaid. Meloodia koosneb 11 osast. Seitsmenda osa pealkiri on “Raamatute lugemise heli” ja kümnendal osal on järgmised sõnad:

Suvi möödub, saabub talv, kevad muutub sügiseks;
Tähed ja päike on kodu leidnud läänes, vesi voolab itta.
Võitlusse ratsutanud kindralid - kus on nad nüüd?
Umbrohi lämmatab lilled, kattes maa pimedusega.

2. Vana stiil (Gufeng Cao, 1425)

See meloodia (nagu ka 5. ja 6. pala) on üks vanimaid hiina air’e. See pärineb Shen Qi Mi Pu käsikirja osast, mis sisaldas vanu viise, mida mitte keegi enam mängida ei osanud. Need lihtsalt kirjutati taas ümber. Käsikirja sissejuhatuses seisab selle kohta: “Selle eesmärgiks on järgida puhtaimal kujul vanu tavasid: teha asju neid ohjamata ja siiski vältida korratust; vaikida ja olla siiski veenev; mitte jagada õpetussõnu ja siiski asjad korda ajada.”

3. Zhuangzi liblika-unenägu (Zhou Zhou Meng Die, 1425)

Konfutsiuse kaasaegne Zhuangzi on üks kuulsaimatest varastest taoistlikest filosoofidest. Räägitakse, et ühel päeval nägi ta und, et on liblikas. Kui ta üles ärkas, ei olnud ta kindel, kas ta tegelikult oli näinud und või oligi ta nüüd liblikas, kes nägi und sellest, et on Zhuangzi. Meloodiat peetakse väga vanaks, selle on kirja pannud kuulus 13. sajandi qin’i-mängija Mao Minzhong.

4. Veinist hullunud (Jiu Kuang, 1425)

See meloodia omistatakse Ruan Ji’le, kuulsale 4. sajandi napsisõbrale, kelle kohta seisab sissejuhatuses: ”Nii unustas ta maised raskused ja probleemid, lülitades need välja oma mõtetest ja kehast; ta seadis oma eesmärgiks saavutada rõõm vindine olles, et võiks selliselt nautida kogu oma elu”.

5. Ühiskonnast tagasi tõmbumine (Dunshi Cao, 1425)

See meloodia jutustab kuulsast erakust Xu You’st. Kui keiser talle trooni pakkunud, vastanud ta, et tal on kõik, mida ta vajab, ja miks peaks ta siis soovima keisriks saada. Xu You oli ettepanekust sedavõrd solvunud, et pesi läbi oma kõrvad ning ilmaelust veelgi. Meloodia huvitavaks laadiliseks tunnuseks on see, et vaatamata pentatoonilisele helireale, esineb selles üheaegselt nii mi-bemoll kui ka tavaline mi.

6. Isafööniks otsib oma kaaslast (Feng Qiu Huang, 1549)

See on süit, mis algab üheminutilise modaalse sissejuhatusega (”Mittekosjasobitaja laad”), sellele järgneb kaheminutiline sissejuhatav meloodia (”Linqiong’i meloodia”), seejärel põhimeloodia, mis koosneb kümnest lõigust. 3. ja 8. lõigu tekste laulis väidetavalt Sima Xiangru (179.-113. eKr), kui ta külastas rikka kaupmehe kodu Linqiong’is. Kaupmehe tütar oli laulust sedavõrd lummatud, et põgenes koos Sima Xiangru’ga. Isa ütles tütrest esmalt lahti, kuid hiljem leebus. Hiljem sai Sima Xiangru’st pealinna kuulus poeet.
Poeem ise kõlab järgmiselt:

A. (lauldakse kolmandas osas)
”See isafööniks on naasnud oma vanasse koju
üle nelja tormise mere oma kaaslase otsinguilt.
Aeg polnud veel küps, polnud võimalust teda kohata;
Ja siis - milline üllatus! - sel õhtul, tulles läbi saali,
näen naiste poolel silmipimestavalt kaunist neidu.
Ta on nii lähedal, kuid siiski kättesaamatu - see teeb mind haigeks.
Kuidas võiksime oma kaelad põimida kui mandariinpardid?
Kuidas võiksime koos tiibu lehvitada ning kõrgel hõljuda?”

B. (lauldakse kaheksandas osas)
”Fööniksneiu, Fööniksneiu, tule minuga, ehitame koos pesa,
Sinu eest tahan hoolitseda, saa minuga üheks, ole alatiseks minu naine.
Jagades armastust tavapärasel viisil, hakkavad meie südamed koos helisema.
Kui keskööl mulle järgned, kes siis sellest teada saab?
Koos kogume tiibadesse tuule, nii tõuseme kõrgustesse, lendame kaugele.
Kui minu tunded sind ei puuduta, olen õnnetuim õnnetutest.”

Lühike vaheaeg

Kontserdi II osa