« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Ajakava
Esinejad, loengud ja kontserdid
Fotod / Photos 25.09
Videod festivalilt
Festival 2002
Festival 2001
Festival 2000
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Üldist

Kakoli Sengupta (India)

Kakoli Sengupta on pĂ€rit Naihatist, vĂ€ikesest bengali kĂŒlakesest Kalkuta lĂ€hedalt. Laulnud on ta nii kaua, kui ise mĂ€letab. Kui ta oli 5-aastane, mĂ€rkas ema tema erilist lauluannet, peale seda pĂŒhendus Kakoli jÀÀdavalt muusikale. Tema Ă”petajaks sai Sri Gopal Biswas, kelle kĂ€e all arendas ta oma hÀÀlt ja hinge vastavalt iidsele india traditsioonile. 20-aastaselt vĂ”is ta end pidada juba iseseisvaks muusikuks.

Viimased 29 aastat oma elust on Kakoli elanud ja töötanud Pariisis. Sellele vaatamata peab ta end ehtsaks india lauljatariks. VĂ€hemalt kord aastas kĂŒlastab ta Indiat, kus tema kontserdid leiavad alati sooja vastuvĂ”ttu nii tĂ€nuliku kodupubliku kui ka kohalike muusikakriitikute poolt. KĂ”rge professionaalsus, pĂ”nev repertuaar ja muusikale avatud isiksus on vĂ”imaldanud Kakolil teha koostööd mitmete Euroopa artistidega ja hinnatud India muusikutega ning on toonud kaasa regulaarseid kontsertreise Euroopa eri paigusse. Juba pikemat aega on Kakoli Sengupta pĂ”hitegevuseks olnud india klassikalise laulu Ă”petamine. Pariisis on tal aastate jooksul tekkinud Ă”pilaskond, kuhu kuulub vĂ€ga erinevast rahvusest huvilisi, nii asjaarmastajaid kui ka professionaalseid muusikuid. Paralleelselt tegeleb ta Ă”ppe- ja tĂ€ienduskursuste organiseerimisega Prantsusmaal ja mujal.

1995. aastal osales Kakoli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 50-ndale aastapĂ€evale pĂŒhendatud “InimĂ”iguste SĂŒmfoonia” (“La Symphonie des Droits de l’Homme”) ettekandel. See Michel Garnier’ suurejooneline projekt, mis ĂŒhendas muusikuid kogu maakeralt, tuli esitusele UNESCO peakorteris Pariisis ja seejĂ€rel mitmes teises linnas. Kontserdist ilmus ka heliplaat.

Kakoli Sengupta lauludega on ilmunud mitu CD-d. Ta on lindistanud traditsioonilisi india viise kaasaegses töötluses, pĂŒhenduslikke laule, bengali laule ning ka omaloodud lastelaule. Plaadistustel on ta teinud koostööd teiste hulgas ka mitmete kaasaegse pĂ”lvkonna loovisiksustega (DJ Cam, Turkantam jt).

Pikki aastaid on Kakoli Sengupta osalenud filmimaailmas. India Kino Festivalidel (Prantsusmaal ja Itaalias) on ta musitseerides saatnud tummfilmide linastusi. Muuhulgas kĂ”lab tema hÀÀl ka tĂ€ispikas kinofilmis “Hanuman” (1999), mis linastus Pimedate Ööde Filmifestivalil Tallinnas 2002. aastal.

Kabirist Tagoreni

PĂŒhakust mĂŒstik ja luuletaja Kabir elas PĂ”hja-Indias 15. sajandil. Ta kasvas ĂŒles islamiusulises kangakuduja perekonnas. Kodust ei saanud ta kaasa kirjaoskust, oma igapĂ€evast leiba teenis ta hiljem kudumiskunstiga. See on ka enam-vĂ€hem kĂ”ik, mis tema legendidest tihedalt lĂ€bipĂ”imunud eluloost teada on ja millega erinevad allikad ligilĂ€hedaseltki nĂ”usse jÀÀvad. Suure au sees on Kabir aga Indias veel praegugi – tema erakordsust rĂ”hutab tĂ”siasi, et tema luule austajate seas on nii hindusid kui ka muslimeid. Kabiri luule on kĂŒll religioosne, kuid samas oma olemuselt vaba: see kĂŒll tugineb traditsioonile, aga ei jĂ€rgi seda rangelt.

Kabir esitas oma ekstaatilisi pĂŒhenduslikke laule ĂŒhes hindi keele murdes, mis on praeguseks kĂ€ibelt kadunud. SĂ”nadest tĂ€htsam oli tema jaoks laulude sĂ”num ja meloodia: nii ongi paljudest tekstidest sĂ€ilinud erinevaid ĂŒleskirjutusi, tĂ”lkeid ja tĂ”lgendusi. Ingliskeelne maailm tunneb Kabiri tekste eeskĂ€tt Rabindranath Tagore tĂ”lgete kaudu. Kabiri luulet eestlastele vahendanud Doris Kareva on koondanud osa armastatud India klassiku tĂ”lgendustest raamatusse “Kabir. 99 luuletust” (Huma, 2003).

Kabir mahutab kahte vahedasse vĂ€rsiritta selliseid tarkusi, mida paljud teised ei suuda öelda ka mitmel lehekĂŒljel:

Nagu seemnes varjul on Ôli,
rÀnikivis salajas sÀde,
su kehas Jumalik elab.

Koge seda, kui jÔuad!

Doris Kareva

Luuletaja ja tĂ”lkija Doris Kareva on avaldanud kĂŒmmekond luulekogu, mis on leidnud laialdast vastukaja ja pĂ€lvinud mitmeid preemiaid. Tema loomingut on tĂ”lgitud kokku viieteistkĂŒmnesse keelde. Doris Kareva luulet on vĂ”rreldud templiga, kus kohtuvad inimlik ja jumalik, hing ja universum, sĂ”na ja vaikus, Eros ja Thanatos. Viimase luulekogu "Mandragora" (2002) pĂ”hjal valmis Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses samanimeline etendus. Doris Kareva on tĂ”lkinud luulet, esseid ja nĂ€idendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Joseph Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Shakespeare, Marina Tervonen jt). 2003. aastal jĂ”udis kirjastuses Huma kaante vahele Doris Kareva tĂ”lkes kogumik Kabiri luulest.

Raagad ja pÃƧhenduslikud laulud

RAAGAD JA PÜHENDUSLIKUD LAULUD

Kakoli alustab oma esinemisi alati tervituslaulu ehk vandanā’ga. Seekordse kontserdi juhatab sisse rÔÔmsameelne tervitus jumal Ć ivale (Rāga Bhupali). Raaga on PĂ”hja-India e Hindustani klassikalise muusika pĂ”hiline vorm. Raaga eesmĂ€rk on rÔÔmustada ning liigutada hingepĂ”hjani nii publikut kui muusikut ennast.

Edasi kuuleme Ă”hturaagat (yaman), keskööraagat (mālkauns), romantilist raagat (bhageswari) ning hommikuraagat (vairabi). Nende vahel esitab Kakoli ĂŒhe laulu, mis on ĂŒlistus kuulsalt Kevadfestivalilt (Holi). See on vĂ€ga eriline pĂŒha, mida tĂ€histab kogu India. Armastusejumal Krishna ise olevat sel pĂ€eval oma kallimatega pidu pidanud ja tantsinud. Kevadfestival on ĂŒhtlasi ka vĂ€rvide pidu ning vana kombe kohaselt on igaĂŒhel lubatud vĂ€rvidega ehtida seda, keda meeldib. SĂ”brad ehivad sĂ”pru ja vÔÔrad vÔÔraid.

Ilma tabla, viiuli, flöödi vÔi mÔne muu instrumendi saateta ei ole raagade ettekandmine lihtne. Selleks et nauditavalt edasi anda pikki improvisatsioone, peab laulja suutma perfektselt valitseda nii oma hÀÀlt kui vaimu. Kakoli kaunile laulule lisandub vaid harmoonium, millel ta end ise saadab.

SeejĂ€rel saab lauljatar puhkust ja sĂ”na saab poeet. Doris Kareva kannab ette PĂ”hja-India pĂŒhaku Kabiri poolt 15. sajandil loodud poeesiat.

Kontserdi ĂŒlejÀÀnud osa koosneb pĂŒhenduslikest lauludest ehk bhadĆŸanitest. Lisaks Kabiri lauludele esitab Kakoli kontserdil veel Tagore ja Meera loomingut. Viimase puhul on tegemist legendaarse India kuningannaga (16. saj.), kes otsustas pĂŒhendada oma elu Krishnale ning temast sai luuletaja, mĂŒstik ja pĂŒhak. Tagore kui Nobeli preemiaga pĂ€rjatud kirjanik ja mĂ”tleja ei vaja tutvustamist, kuid vĂ€hesed teavad, et tema loomingut on suuresti mĂ”jutanud sufi ja keldi mĂŒstika ning et paljudele oma tekstidele lĂ”i ta ise ka viisid.

GÃƠrard Zuchetto ja Troubadours Art Ensemble (Prantsusmaa)

GĂ©rard Zuchetto on tĂ€napĂ€eva juhtivaid eksperte trubaduurilaulu uurimisel ja taaselustamisel. Ta on muusik, helilooja, produtsent, teadlane ja Ă”petaja ĂŒhes isikus. 1978. aastal asutatud C.R.E.M.M.-Trobar (Centre De Recherche Et D'expression Des Musiques MĂ©diĂ©vales-Trobar) on tema juhtimisel arenenud Euroopa trubaduuride uurimiskeskuseks Trobar Na Loba. 2000. aastal pani ta aluse Trob’Art Productions’ile ja plaadifirmale Troba Vox. Ta on koostanud trubaduurilaulu antoloogia, vĂ€lja andnud raamatu ja CD Rom’i ”Terre des Troubadours”, on mitme trubaduuridele pĂŒhendatud filmi autor ning alates 1985. aastast on tema osalusel ilmunud ĂŒle 20 CD. Loengute ja kontsertidega on ta ĂŒles astunud kĂ”ikjal Euroopas, samuti LĂ€his-Idas. GĂ©rard Zuchetto jaoks on olulised rĂŒĂŒtellikkus ja armastus kui Euroopa keskaja kultuuri alustalad. Trubaduurilaul pole tema jaoks mitte lihtsalt huvi ja kirg, vaid eluviis ning mĂ”istmine.

TROUBADOURS ART ENSEMBLE
Troubadours Art Ensemble on asutatud Gérard Zuchetto poolt eesmÀrgiga taaselustada ja propageerida 12.-13. sajandi oksitaani trubaduuride kunsti. 1999. aastal tegevust alustanud ansamblisse kuuluvad aastaid koostööd teinud muusikud-mÔttekaaslased. Juba esimestest lindistustest alates on Troubadours Art Ensemble mÀnginud juhtivat rolli trubaduuride poeesia ja muusikavaramu levitamisel. Ansambel, mis koosneb oma ala parimatest muusikutest, on reisinud praktiliselt kÔikjal maailmas ning saavutanud suure populaarsuse ja tunnustuse.

Tartu Vanamuusika Festivalil esineb ansambel koosseisus Sandra Hurtado-Ròs ( laul, india harmoonium); GĂ©rard Zuchetto (laul); VĂ©ronique Condesse (harf); Denyse Dowling (flöödid, salmei); Patrice VillaumĂ© (rataslĂŒĂŒra, psalteerium)

Trubaduuride laule

Trubaduurilaul
11. sajandil kujunes praeguse Prantsusmaa lĂ”unaosas vĂ€lja aktiivne ja vĂ€ga viljakas kultuuriruum, mille silmapaistvamaks saavutuseks on trob’art (‘tubaduuride kunst’) - trubaduurilaul. LĂ”una kultuuriruumi (Limousin, Aquitaine, Languedoc, Auvergne, Provence) ĂŒhendas oksitaani keel, mis jĂ”udis esimese romaani keelena kirjakeele seisusesse. Selles keeles luuletasid ja laulsid trubaduurid (oksitaanikeelne trobar tĂ€hendab ‘leidma, leiutama’). Trubaduuride ”leiuks” on oskus pĂ”imida sĂ”nu muusikasse, mille tulemuseks on terviklik sĂ”nade ja helide alkeemia. Trubaduurilaulu olulisim temaatika on ”puhas armastus” (fin’ amors). Esmakordselt tĂ”usis tĂ€helepanu keskmesse naise (Daam - Domina) kuju. ArmastuslĂŒĂŒrikas on 12. sajandi meistrid ĂŒletamatud. Trubaduurilaul mĂ”jutas keskajal ja hiljemgi prantsuse, saksa, itaalia, hispaania ja inglise poeesiat. Trubaduuride vormirikas ja peenekoeline lĂŒĂŒrika ning improvisatsioonilaadsete kaunistustega viisid panid aluse LÀÀne-Euroopa ilmaliku poeesia ja muusika tekkele. Ligi tuhat aastat vanad vĂ€rsid ja viisid mĂ”juvad vĂ€rskelt ka tĂ€napĂ€eval.

FA Schola

Raho Langsepp - keskaja flöödid
Tarmo Tabas - laul
Toivo SÔmer - kannel, ud
Janno MĂ€e - löökpillid
Helena Uleksin - kellamÀng

Tartu Ülikooli ning Festivitas Artiumi koostööna 2000. aasta algul sĂŒndinud varajase muusika keskus Festivitas Artium. Schola on loomulikuks jĂ€tkuks varajase muusika alasele tööle Tartu Ülikoolis, ansambli "Via Sonora" tegevusele ja Tartu Vanamuusika Festivalile. Kreekakeelse laensĂ”nana ladina keeles tĂ€histas schola algselt intelligentset aja koosveetmist. Hiljem on sellele kinnistunud meile juba tuttavad Ă”petamise ja Ă”petatusega seotud tĂ€hendused. FA Schola puhul tĂ€hendab see mĂ”lemat – lisaks Ă”ppetööle sĂŒnnib hulgaliselt kontsertprojekte, kus kĂ”rvuti muusikaĂ”ppijatega esinevad kogenud muusikud nii kodu- kui vĂ€lismaalt. Tartu Ülikooli juures tegutsev ansambel FA Schola on keskendunud eelkĂ”ige Euroopa keskaja muusikale. Ansambli liikmed tegelevad ka erinevate pillide Ă”petamisega. Keskusena on FA Schola eesmĂ€rgiks muusika kaudu uurida, vĂ”rrelda ja tutvustada keskaja Euroopa ning Idamaade traditsioonilisi kultuure.

Mikk Sarv ning Tuulemuusikud - Tuulest tulnud viise

Saami ja teiste pÔlisrahvaste ning Kalevala viise laulavad lÀbi tuule koos maa ja metsaga Mikk Sarv ning Tuulemuusikud

Me oleme tuulesĂ”ltlased.  Alates esimesest innukast hingetĂ”mbest sĂŒnnihetkel kuni viimse, elukĂ€iku kokkuvĂ”tva vĂ€ljahingamiseni koome sisse ja vĂ€lja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi ĂŒle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kĂ”igile meie rÔÔmudele.

Kui luuletaja ja teadmamees Uku Masing (1909-1985) oli siin ilmas elanud paar tosinat aastaringi, tulid tuulest temani laulu “Udu ĂŒksi on kindel” sĂ”nad:


Systik on tuul ja ta jalakapuust,
Mina vaid Ôhuke hÀmarast koe,
Mille Jumala sÔrmed ykssarve luust
Ketrasid tÀhtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lÔngast on lÔim
Muldsetel telgedel, ei mina tea –
SÀra udude vast, kui neist suri vÔim,
Et mul pilvi ei ulatund pea.


Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sĂ”nu. Se’st ajast laulab tuul lĂ€bi minu puid ja maid, rÔÔmu ja nukrust.

Õpin ĂŒha enam avanema tuulest tulevatele viisidele ning lasen neil end laulda. Mu headeks Ă”petajateks on olnud mitmete pĂ”lisrahvaste tuuleslauljad: Kalevala laulikud Karjalast;  saami rahvas, setod, ersad, marid, vepslased lĂ€hinaabrusest; handid, mansid, ketid, sölkupid, luoravetlanid Siberist; chippewa`d, lakotad, salish`id, pimad ja ketshua `d Ameerikast, samuti puud, kivid ja veed…

Tuulemuusikud on mu teekaaslased, kes hoolivad tuuleviisidest: Heno Sarv, TÔnis Tulp, Priit Pedajas, Jaan Kiho, Anne Maasik, Heiki-Rein Veromann, Raimond Julle, Raho Langsepp, Taivo NiitvÀgi, Paul Hagu, Viktor Danilov, Marju Sarv ja paljud teised. TÀnan kÔiki kaasakÔlanuid ja kaasakÔlajaid!

Mikk Sarv

Triskele


Vasakult: Ergo-Hart VĂ€strik (laul); Tarmo Tabas (laul); Jaanus Roosileht (fiidel, rebekk, laul); Heikki-Rein Veromann (laul, flöödid); Toivo SĂ”mer (kandled, laul); Janno MĂ€e (trummid, laul)

Ansambel Triskele tuli kokku 1997. aastal eesmĂ€rgiga esitada eesti rahvamuusikat, keskendudes regiviisidele ja vaimulikele rahvalauludele. Ansambli liikmeid ĂŒhendab huvi vanamuusika ja erinevate maade rahvamuusika vastu. Sellest tuleneb ka ansambli Triskele instrumentide valik ja seadete omapĂ€ra, mis vĂ”ib eesti muusikatraditsioone arvestades tunduda esmapilgul omajagu ĂŒllatav. Ansambli liikmete eelnev muusikaline tegevus ja huvid on olnud kĂŒllaltki erinevad, ulatudes keskaja muusikast kuni dĆŸĂ€ssini.

Triskele praeguse koosseisu liikmed on kĂ”ik vĂ€hemal vĂ”i rohkemal mÀÀral kokku puutunud Euroopa keskaja muusika esitamisega ansamblis Via Sonora. Peale selle on nad teinud koostööd Eesti silmapaistvamate vanamuusika esitajatega (Hortus Musicus, Eesti Filharmoonia Kammerkoor jt). Ansambli mĂ€ngulaadis on tunda kiindumust araabia - ja ka ĂŒldisemalt Ida - muusikapĂ€randile omasesse lĂ€henemisesse, kus suhe interpreedi ja muusika vahel on intensiivne ning ennastunustav, hĂ€marduvad piirid kuulaja, esitaja ning muusika vahel.

Tartus tegutsev ansambel Triskele on seitsme koosmusitseerimisaasta jooksul lindistanud ja vĂ€lja andnud neli CD-plaati. Need on “Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2000), “LĂ”una-Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2001), “LĂ”una-Eesti vaimulikud rahvalaulud II” (2002) ja „Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud“ (2003). Ansambel on jĂ€rjekindlalt tegelenud rahvapĂ€raste koraalide tĂ”lgendamisega ning juhtinud nĂ”nda tĂ€helepanu sellele seni vĂ€hetuntud vaimuliku rahvalaulu pĂ€rimusele. Viimasel kolmel aastal on ansambel keskendunud LĂ”una-Eestist pĂ€rit rahvasuiste koraaliviiside esitamisele. Kolga-Jaani laulude kogumik on esimene katsetus koondada plaadile vaid ĂŒhe kihelkonna viisid.

SĂŒmbol TRISKELE – kolmest kodaraina ĂŒhte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund – jĂ”udis PĂ”hja-Euroopasse tĂ”enĂ€oliselt juba nooremal pronksiajal. Kujundile omistati tĂ”rjemaagilist tĂ€hendust, ta sĂŒmboliseeris pĂ€ikest, kuud ning liikumist ja kulgu ĂŒldisemalt. Kuigi viikingiajal seostati triskelet muinasskandinaavia peajumala Odiniga, leidis kujund laialdast kasutamist ka kristlikusse ikonograafias ja sĂŒmboolikas, seda eelkĂ”ige just PĂŒha Kolmainsuse tĂ€henduses. Triskele sĂŒmbol on Eestisse jĂ”udnud erinevate kultuuride vahendusel ning sellesse on kĂ€tketud mitmete ajastute tĂ€hendusvĂ€ljad. Sarnasel moel vĂ”ib ansambel Triskele muusikast leida viiteid eesti rahvamuusika eri kihistustele: siin on jĂ€lgi nii vanemast rahvalaulust, Kagu-Eestile iseloomulikust mitmehÀÀlsusest kui ka pietistlikust koguduselaulust. Sellele kĂ”igele annavad oma vĂ€rvi peegeldused ansambli liikmeid mĂ”jutanud iidsetest ja idamaistest muusikatraditsioonidest.

Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud

Tartu Vanamuusika Festivalil kĂ”lavad ansambel Triskele esituses Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud. Need rahvapĂ€raste koraalide viisid kirjutas rahvasuust ĂŒles 1906. aastal Johannes Simm, kes kĂ€is Eesti ÜliĂ”pilaste Seltsi poolt saadetuna Kolga-Jaanis vanu viise kogumas. Kokku kirjutas J. Simm ĂŒles 93 viisi, mille hulgas oli 19 koraaliteisendit. SedavĂ”rd suur vaimulike viiside hulk annab tunnistust tugevast rahvapĂ€rase koraalilaulmise traditsioonist Kolga-Jaani kihelkonnas. TĂ”enĂ€oliselt kajastub selles laulmismaneer, mis iseloomustab koguduselaulu enne oreli kasutuselevĂ”ttu laulude saatmisel. Koraaliviise anti kantorilt kantorile edasi suulise pĂ€rimusena, ning on loomulik, et aja jooksul need muutusid. Kolga-Jaani vaimulike rahvalaulude muusikalist kĂŒlge vaadeldes vĂ”ib Ă€ra tunda Punscheli koraalikogumikus avaldatud meloodiaid, kuid rahvapĂ€rased teisendid on olulisel mÀÀral enam ornamenteeritud ning nende ĂŒlesehitus on lihtsam.

Ansambel Triskele on viisidele lisanud pillisaate, kasutades nii traditsioonilisi eesti rahvapille kui ka keskaja ning idamaade instrumente. KĂ”ik seaded on valminud ansambli ĂŒhisloominguna. EesmĂ€rgiks pole olnud rahvapĂ€raste koraalide vĂ”imalikult autentsed taasesitused, vaid soov luua musitseerides konkreetsest tekstist ja viisist lĂ€htuvaid nĂ€gemuspilte, mis pĂŒĂŒdlevad ajast ja ilmakorrast sĂ”ltumatu vaimsuse kandjateks.

John Thompson

John Thompson on Ă”ppinud musikoloogiat Haverford’i KolledĆŸis Pennsylvanias. Sellele jĂ€rgnesid magistriĂ”pingud Aasia uuringute alal Florida Riiklikus Ülikoolis ning edasine tĂ€iendus Michigani Ülikoolis etnomusikoloogia alal. 1974. aastal hakkas J. Thompson Ă”ppima qin’i Hebei provintsist pĂ€rit qin’i-meistri Sun Yuqin’i (1915-1990) juures. Sun Yuqin emigreerus Taivanile 1949. aastal ja oli ĂŒks esimesi inimesi, kellele omistati Hiina valitsuse poolt „Rahvusliku TĂ€htsusega KultuuripĂ€randi Hoidja“ aunimetus (1989).

Kuna tĂ€napĂ€evastes qin’i muusika vĂ€ljaannetes on suhteliselt piiratud arv lugusid, alustas Thompson 1976. aastal qin’i meloodiate rekonstrueerimst (dapu) vanadest kĂ€sikirjadest. Tema esimeseks uurimisobjektiks sai mahukas kogumik Shen Qi Mi Pu („Vaimsete ja imepĂ€raste saladuste kĂ€siraamat“, 1425). Töö kĂ€igus arenesid sidemed Tong Kin-Woon’iga Hong Kongist ning qin’i meistritega Hiinast, kes olid John Thompsonile tema töös suureks abiks. JĂ€rgnesid kontserdid Hiinas, kus ta esitas oma rekonstruktsioone. 1992. aastal kutsus Hiina Muusikute Rahvuslik Ühendus teda ĂŒhe peaesinejana Shen Qi Mi Pu’d kĂ€sitlevale seminarile.

1980. aastal alustas John Thompson tööd Hong Kongi Aasia Kunstide Festivali trĂŒkiste toimetajana ja aastal 1986 sai temast nimetatud festivali kunstiline juht. Ta reisis palju, et kohtuda nii esinejate kui organisaatoritega. Samal ajal elas ta ise Cheung Chau saarel, mis asub Hong Kongist ĂŒhe tunni laevasĂ”idu tee kaugusel – saarel, kus puudub autoliiklus. Seal sai ta rahulikult jĂ€tkata iidse qin’i muusika rekonstrueerimist.

John Thompson on andnud suure panuse Aasia kultuuri tutvustamisel ja vÀÀrtustamisel. Aastatel 1980 - 1998 oli ta tegev Hong Kongi Aasia Kunstide Festivali korraldamisel. John Thompson kĂ€sitleb iidseid Aasia traditsioone kui elavat kunsti, mitte kui ainult rahvuslikku vĂ”i ajaloolisest vÀÀrtust. Samast pĂ”himĂ”ttest on kantud ka tema tegevus teadlase ja interpreedina. J. Thompsoni peamiseks uurimisobjektiks on olnud iidse Hiina siidkeeltega tsitter (qin vĂ”i guqin – ’vana keelpill’).

1991. aastal lĂ”petas John Thompson Shen Qi Mi Pu tĂ€ieliku transkriptsiooni. Tema töö tulemuseks oli 350-lehekĂŒljeline noodiraamat ning viis ja pool tundi lindistatud muusikat. SeejĂ€rel keskendus ta hilisematele kĂ€sikirjadele, eeskĂ€tt Zheyin Shizi Qinpu’le (<1491). Hong Kongi Kunstide Arenduse NĂ”ukogu (Hong Kong Arts Development Council) toetusega (1997, 1998) andis ta vĂ€lja raamatu „Muusika teispool heli“ (Music Beyond Sound) ning CD ja transkriptsioonideraamatu Zheyin Shizi Qinpu’st. SeejĂ€rel lĂ”petas ta (1999 - 2000) oma pĂ”hilise töö, Shen Qi Mi Pu lindistused ja transkriptsiooni – 6 CDd ja kolm köidet noote. 2001. aastal abiellus John Thompson Suzanne Smith’iga ning kolis New Yorgi lĂ€histele, kus ta keskendub guqin’i-alasele tööle esinedes, uurides ning Ă”petades.

Hiina varajane muusika Ming’i dÃƧnastia (1368-1644) kÀsikirjadest I

Kontserdil kĂ”lab muusika, mille John Thompson on rekonstrueerinud Ming’i dĂŒnastia siidkeeltega tsitri, guqin’i kĂ€sikirjadest Shen Qi Mi Pu (1425) ja Xilutang Qintong (1549). Nendes kĂ€sikirjades seisab, et ĂŒleskirjutused on tegelikult pĂ€rit varasematest allikatest. Mitmed faktid kinnitavad, et paljud neis sisalduvatest meloodiatest on kogutud vĂ”i ĂŒles mĂ€rgitud 13. sajandil tolleaegses Hiina pealinnas Hangzhou’s. PĂ€rast seda, kui mongolid vallutasid Hiina, sattusid muusika ĂŒleskirjutused sinna, kuhu juhtus. Detailsemalt vĂ”ib kĂ”ikide meloodiate kohta ingliskeelseid materjale lugeda internetiaadressilt www.silkqin.com.


1. Mandlipuu paviljon (Xing Tan, 1549)

Mandlipuu paviljon asub Konfutsiuse (6. saj. eKr) kodulinnas, Qu Fu’s. RÀÀgitakse, et seal olevat ta Ă”petanud oma jĂ€rgijaid. Meloodia koosneb 11 osast. Seitsmenda osa pealkiri on “Raamatute lugemise heli” ja kĂŒmnendal osal on jĂ€rgmised sĂ”nad:

Suvi möödub, saabub talv, kevad muutub sĂŒgiseks;
TÀhed ja pÀike on kodu leidnud lÀÀnes, vesi voolab itta.
VĂ”itlusse ratsutanud kindralid - kus on nad nĂŒĂŒd?
Umbrohi lÀmmatab lilled, kattes maa pimedusega.

2. Vana stiil (Gufeng Cao, 1425)

See meloodia (nagu ka 5. ja 6. pala) on ĂŒks vanimaid hiina air’e. See pĂ€rineb Shen Qi Mi Pu kĂ€sikirja osast, mis sisaldas vanu viise, mida mitte keegi enam mĂ€ngida ei osanud. Need lihtsalt kirjutati taas ĂŒmber. KĂ€sikirja sissejuhatuses seisab selle kohta: “Selle eesmĂ€rgiks on jĂ€rgida puhtaimal kujul vanu tavasid: teha asju neid ohjamata ja siiski vĂ€ltida korratust; vaikida ja olla siiski veenev; mitte jagada Ă”petussĂ”nu ja siiski asjad korda ajada.”

3. Zhuangzi liblika-unenÀgu (Zhou Zhou Meng Die, 1425)

Konfutsiuse kaasaegne Zhuangzi on ĂŒks kuulsaimatest varastest taoistlikest filosoofidest. RÀÀgitakse, et ĂŒhel pĂ€eval nĂ€gi ta und, et on liblikas. Kui ta ĂŒles Ă€rkas, ei olnud ta kindel, kas ta tegelikult oli nĂ€inud und vĂ”i oligi ta nĂŒĂŒd liblikas, kes nĂ€gi und sellest, et on Zhuangzi. Meloodiat peetakse vĂ€ga vanaks, selle on kirja pannud kuulus 13. sajandi qin’i-mĂ€ngija Mao Minzhong.

4. Veinist hullunud (Jiu Kuang, 1425)

See meloodia omistatakse Ruan Ji’le, kuulsale 4. sajandi napsisĂ”brale, kelle kohta seisab sissejuhatuses: ”Nii unustas ta maised raskused ja probleemid, lĂŒlitades need vĂ€lja oma mĂ”tetest ja kehast; ta seadis oma eesmĂ€rgiks saavutada rÔÔm vindine olles, et vĂ”iks selliselt nautida kogu oma elu”.

5. Ühiskonnast tagasi tĂ”mbumine (Dunshi Cao, 1425)

See meloodia jutustab kuulsast erakust Xu You’st. Kui keiser talle trooni pakkunud, vastanud ta, et tal on kĂ”ik, mida ta vajab, ja miks peaks ta siis soovima keisriks saada. Xu You oli ettepanekust sedavĂ”rd solvunud, et pesi lĂ€bi oma kĂ”rvad ning ilmaelust veelgi. Meloodia huvitavaks laadiliseks tunnuseks on see, et vaatamata pentatoonilisele helireale, esineb selles ĂŒheaegselt nii mi-bemoll kui ka tavaline mi.

6. Isafööniks otsib oma kaaslast (Feng Qiu Huang, 1549)

See on sĂŒit, mis algab ĂŒheminutilise modaalse sissejuhatusega (”Mittekosjasobitaja laad”), sellele jĂ€rgneb kaheminutiline sissejuhatav meloodia (”Linqiong’i meloodia”), seejĂ€rel pĂ”himeloodia, mis koosneb kĂŒmnest lĂ”igust. 3. ja 8. lĂ”igu tekste laulis vĂ€idetavalt Sima Xiangru (179.-113. eKr), kui ta kĂŒlastas rikka kaupmehe kodu Linqiong’is. Kaupmehe tĂŒtar oli laulust sedavĂ”rd lummatud, et pĂ”genes koos Sima Xiangru’ga. Isa ĂŒtles tĂŒtrest esmalt lahti, kuid hiljem leebus. Hiljem sai Sima Xiangru’st pealinna kuulus poeet.
Poeem ise kÔlab jÀrgmiselt:

A. (lauldakse kolmandas osas)
”See isafööniks on naasnud oma vanasse koju
ĂŒle nelja tormise mere oma kaaslase otsinguilt.
Aeg polnud veel kĂŒps, polnud vĂ”imalust teda kohata;
Ja siis - milline ĂŒllatus! - sel Ă”htul, tulles lĂ€bi saali,
nÀen naiste poolel silmipimestavalt kaunist neidu.
Ta on nii lÀhedal, kuid siiski kÀttesaamatu - see teeb mind haigeks.
Kuidas vÔiksime oma kaelad pÔimida kui mandariinpardid?
Kuidas vĂ”iksime koos tiibu lehvitada ning kĂ”rgel hĂ”ljuda?”

B. (lauldakse kaheksandas osas)
”Fööniksneiu, Fööniksneiu, tule minuga, ehitame koos pesa,
Sinu eest tahan hoolitseda, saa minuga ĂŒheks, ole alatiseks minu naine.
Jagades armastust tavapĂ€rasel viisil, hakkavad meie sĂŒdamed koos helisema.
Kui keskööl mulle jÀrgned, kes siis sellest teada saab?
Koos kogume tiibadesse tuule, nii tÔuseme kÔrgustesse, lendame kaugele.
Kui minu tunded sind ei puuduta, olen Ă”nnetuim Ă”nnetutest.”

LĂŒhike vaheaeg

Kontserdi II osa

Hiina varajane muusika Ming’i dÃƧnastia (1368-1644) kÀsikirjadest II

7. LaukaÀÀreviis (Zepan Yin, 1425)

Selle meloodia aluseks on luuletus ”Kalamees” (Yu Fu) kogumikust ”Laulud lĂ”unast” (Chu Ci). Meloodia autoriks peetakse 13. sajandi qin’i meistrit Xu Tianmin’i. Suurem osa nimetatud kogumiku vĂ€rssidest kirjeldavad haritlase-ametniku Qu Yuan’i (u. 340-278 eKr) elu, kelle head nĂ”u kulda ei vĂ”etud. PĂ€rast seda, kui ta laimu tĂ”ttu ametist tagandati, sooritas ta enesetapu, uputades ennast jĂ”kke. Seda sĂŒndmust meenutab Draakonipaadi pĂŒha: pikad paadid sĂ”uavad jĂ”ele ning vette visatakse riisikooke, et toita Qu Yuan’i hinge.

Poeem jutustab Qu Yuan’i ootamatust kohtumisest kaluriga. Qu Yuan kaebab, et kogu maailm on rĂ€pane ning nii plaanib ta enesetappu. Kalamees naerab tema ĂŒle, öeldes: ”Kui jĂ”evesi on puhas, saan ma selles oma mĂŒtsi pesta; kui must, siis vĂ”in pesta selles oma jalgu.”

8. Ootamatu ebaÔnn (Li Sao, 1425)

Selles kuulsas poeemis kirjeldab Qu Yuan voorusliku mehe kummalist rĂ€nnakut taevasse. RĂ€ndur on vastaste poolt mĂ”nitatud, sĂ”prade poolt hĂŒljatud ning pettunud isandas, keda ta nimetab Õiglaseks (Ling Xiu). Oma rĂ€nnakul kĂ€ib ta muuhulgas oma saatust kurtmas mĂŒĂŒtilisele valitsejale, Shun’ile, pĂŒĂŒab edutult kosida kaunist vetevaimu Fu Fei’d, jĂ€rgneb kĂ”heldes Song’i kaunile tĂŒtrele ning kĂŒsib nĂ”u kahelt kuulsalt ĆĄamaanilt, Ling Fen’ilt ja Wu Xian’ilt. Viimases vĂ€rsireas rÀÀgib ta oma ”ĂŒhinemisest Peng Xian’iga”, mida tavaliselt tĂ”lgendatakse enesetapu sooritamisena ausameelse Shang’i ministri eeskujul. See 18-st osast koosnev meloodia kuulub qin’i repertuaari kullafondi.

9. Song Yu leinab sĂŒgist (Song Yu Bei Qiu, 1549)

Qu Yuan’i jĂ€rgijat Song Yu’d peetakse kogumikus ”Laulud lĂ”unast” oleva vĂ€rsi “Üheksa vĂ€idet” (Jiu Bian) autoriks. See algab ridadega: ”Oh hĂ€da, karm sĂŒgisĂ”hk! Kalk ja kĂŒlm; taimed vĂ€risevad ja langetavad oma Ă”ied ja lehed, mis kĂ”dunevad.” Meloodia lĂ”puosas jĂ€ljendatakse keele katkemise hÀÀlt, mis vĂ”tab kokku pala meeleolu.

10. Chu laul (Chu Ge, 1425)

Umbes aastal 200 eKr toimus suur sĂ”da Liu Bang’i ja Xiang Yu vahel, mis viis Han’i dĂŒnastia tekkimiseni. MĂ”lemad sĂ”divad pooled olid pĂ€rit Hiina edelaosas asuvast Chu provintsist, kuid Xiang Yu oli sellega lĂ€hemalt seotud. Enne otsustavat lahingut lasi Liu Bang oma sĂ”duritel Chu laule laulda; see tekitas vastase sĂ”durites koduigatsuse ja Liu Bang vĂ”itis lahingu. Meloodias kordub pidevalt ĂŒks motiiv, mis tĂ”enĂ€oliselt viitab Chu laulule, mida enne lahingut lauldi.

Kui tema vĂ€ed olid enne otsustavat lahingut nĂ”rgaks jÀÀnud, pĂ”genes Xiang Yu koos oma naise Yu Ji’ga. RÀÀgitakse, et sel hetkel laulnud ta jĂ€rgmisi vĂ€rsse, mis vĂ”ivad saata meloodia 6. ja 8. osa:

”Mu jĂ”ud vĂ”ib liigutada mĂ€gesid ning mu vaim vĂ”ib haarata ĂŒhiskonda;
Kuid ajad pole sobivad ja (minu ratsu) Zhui ei ole enam vÀle;
Kui Zhui pole enam vÀle, mis saan ma teha?
Oh hĂ€da, Yu Ji, oh hĂ€da, Yu Ji, mis saan ma teha?”

SeejĂ€rel jĂ€ttis Yu Ji Xiang Yu’ga hĂŒvasti ning lĂ”ikas oma kĂ”ri lĂ€bi, öeldes, et tema mees vĂ”itleb paremini, kui ei pea enam tema peale mĂ”tlema. Siiski kaotas Xiang Yu viimase lahingu ning sooritas pĂ€rast seda ka ise enesetapu.

Universalia in Re


Danil RjabtĆĄikov - rubab, ud
Maria Golubeva - viiul
Natalia Kosolapova - vokaal
Vasili Arhipov - vokaal, bendir


Keskaja muusika ansambel Unviersalia in Re on asutatud 2001. aastal. Ansambli eesmĂ€rk on taaselustada ning rakendada musitseerimisel keskaegseid pĂ”himĂ”tteid, mis nĂ€evad muusikat kui vĂ”tit inimese hinge ja tema sĂŒgavaima sisemaailmani jĂ”udmisel. Muusika ei ole selliselt mitte ainult inimese meeli mĂ”jutav kaunis kunst, vaid ka vĂ€gi, mis vĂ”ib meid juhtida ning muuta meie olemust. Universalia in re on keskaja filosoofia termin. Selle sisuks on kĂ”iksuse nĂ€gemine asjades, nĂ€htamatu vĂ€ljendumine nĂ€htava kaudu, kadumatuse nĂ€gemine kaduvuses. Ansambli liikmete jaoks vĂ”tab see kokku keskaegse mĂ”tteviisi, mille kohaselt on muusika kui mĂŒstiline sĂŒsteem, mis vĂ”ib muuta inimest ja tema hinge. Ansambli pĂ”hirepertraari moodustab 11.-15. sajandi Euroopa muusika: koraalid, cantiga’d, lauda’d, samuti vanavene ja bĂŒtsantsi muusika.

Vanavene, BÃƧtsantsi ja Euroopa keskaja muusika

Vanavene, BĂŒtsantsi ja Euroopa keskaja muusika - patukahetsus- ja ĂŒlistuslaule keskaegselt Inglismaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Venemaalt ja BĂŒtsantsist

Usk ei sĂ”ltu riikide vĂ”i rahvuste piiridest. Nii ei ole ĂŒllatav, et patukahetsuslauludes leiame palju tekstilisi sarnasusi inglise pĂ€ritolu “Worldes bliss ne last no throwe” ja vene lirnyi stikh’i vahel. Samuti vĂ”ime nĂ€ha, et kuningas Taaveti psalmid on mĂ”jutatud kogu keskaja poeesiat ning kĂ”ikides kristlikes traditsioonides kasutatakse samalaadseid vorme, ĂŒlistatamaks Jeesuse sĂŒndi ja Neitsi Maarjat.

Tekstilistele sarnasustele lisandub aga ka hĂ€mmastav sarnasus meloodiates. Kreeka “Agni parthene” kasutab sama struktuuri kui prantsuse estampiid ja itaalia saltarellod. Hispaania “Rosa das rosas” ja inglise “Ther is no rose”; inglise “Worldes bliss” ja vene “Greshny cheloveche”; vene-bĂŒtsantsi “Dushe moya” ja itaalia “Ogne homo” on vaid vĂ€hesed nĂ€ited kokkulangevustest nii teksti- kui meloodiatasandil. See kĂ”ik toob meie ette pildi keskaegsest muusikamaailmast, kus eri rahvaste traditsioonid on omavahel tihedalt lĂ€bi pĂ”imunud.
***

XXII Rahvusvaheline Festival
ORIENT et OCCIDENT
13.-15. ok. 2017

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"