« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Festival 2017
Festival 2016
Festival 2015
Festival 2014
Festival 2013
Festival 2012
Festival 2011
Festival 2010
Festival 2009
Festival 2008
Festival 2007
Festival 2006
Festival 2005
Festival 2004
Festival 2003
Festival 2002
Ajakava
Esinejad, loengud, kontserdid
Pildid / Photos 25.09
Pildid / Photos 26.09
Pildid / Photos 27.09
Pildid / Photos 28.09
Festival 2001
Festival 2000
Sri Lanka Kultuuri Festival
Festival 1999
Festival 1998
Festival 1997
Festival 1996
Üldist

Monoodilised ja polÃƧfoonilised laulud – samad juured (Marcin Bornus-Szczycinski)

Monoodilised ja polĂŒfoonilised laulud - samad juured.

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, ĂŒllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi ĆĄokeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tĂ€napĂ€eval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti lĂ€ks see vastuollu just nende pĂ”himĂ”tetega, mida on rĂ”hutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rĂŒtmiline, rohkelt kaunistatud, jĂ”uline ning paljude – sealjuures rĂŒtmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub tĂ€iesti meie tĂ”ekspidamistele muusikaesteetikast ĂŒldiselt, eelkĂ”ige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. KĂ”igest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pĂŒhade ajal toimuvate ĂŒrituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lĂ€htusin tavapĂ€rasest, roomakatoliku kirikus ĂŒldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud ĂŒldlevinud esituspraktika ja mĂ”ningate selles dominikaani traditsioonis sĂ€ilinud eripĂ€rade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga jĂ€rjest uued avastused. Me lĂ”ime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja vĂ€ga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jĂ”udsime jĂ€reldusele, et peame oma tavapĂ€rase ettekujutuse ning harjumused tĂ€ielikult ĂŒmber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vĂ€he. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ĂŒhtlustada oma jĂ€rjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tĂ”enĂ€oliselt identset 1000-lehekĂŒljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kĂ”ige ĂŒldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pĂ€rgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kĂ”igi nagunii ĂŒldtuntud asjade ĂŒlesmĂ€rkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks ĂŒles kĂ”ige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i kĂ€sikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on sĂ€ilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rĂ€ndas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kĂ”ik vĂ”iksid seda ĂŒmber kirjutada ilma ĂŒhtegi nooti vĂ”i pausi muutmata, nagu vĂ”ime lugeda Ă”ndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-lehekĂŒljelisest eessĂ”nast selles kĂ€sikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mĂ”istmise vĂ”tmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi jĂ€rel. Laulmiskunsti vĂ€ga keerulise ja samas vĂ€ga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivĂ”rd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. TĂ€napĂ€eval pĂŒĂŒame seda mĂ”ista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on sĂ€ilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja sĂŒĂŒria laulutraditsiooni uurimata ei Ă”nnestuks meil tĂ”enĂ€oliselt kuidagi lahendada enamikku rĂŒtmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mĂ”istatustest. TĂ€napĂ€eva Euroopa muusikateaduse sĂŒsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline jĂ€rjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide sĂ€ilitamisel, mĂ”istame jĂ€rjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tĂ€nu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju ĂŒksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga jĂ€rgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide jĂ€rgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu pĂ”hialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pĂ€rast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mĂ”jutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on sĂ€ilinud vaid Euroopa ÀÀrealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rĂŒtme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks PĂŒha Dominicuse ajastu liturgiline laul vĂ”ib muusikaliselt olla palju lĂ€hedasem andaluusia flamenkole kui tĂ€napĂ€evasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia kĂ€sitlus viib meid otse polĂŒfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-hÀÀlset faux bourdon’ tehnikat, mida vĂ”ib vĂ”rrelda nĂ€it. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes pĂŒĂŒame sĂ€ilitada monoodilise muusika laulmise pĂ”himĂ”tted, kus on tĂ€htsustatud nii iga hÀÀle laadiline isikupĂ€ra kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht

***

Telemann ja tema inglise kolleegid
laupÀeval,
4. nov.kl 18
Tartu Ülikooli aulas

 

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"