Monoodilised ja polÃtfoonilised laulud – samad juured (Marcin Bornus-Szczycinski)

Monoodilised ja polüfoonilised laulud - samad juured.

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, üllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi Å¡okeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tänapäeval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti läks see vastuollu just nende põhimõtetega, mida on rõhutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rütmiline, rohkelt kaunistatud, jõuline ning paljude – sealjuures rütmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub täiesti meie tõekspidamistele muusikaesteetikast üldiselt, eelkõige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. Kõigest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pühade ajal toimuvate ürituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lähtusin tavapärasest, roomakatoliku kirikus üldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud üldlevinud esituspraktika ja mõningate selles dominikaani traditsioonis säilinud eripärade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga järjest uued avastused. Me lõime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja väga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jõudsime järeldusele, et peame oma tavapärase ettekujutuse ning harjumused täielikult ümber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vähe. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ühtlustada oma järjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tõenäoliselt identset 1000-leheküljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kõige üldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pärgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kõigi nagunii üldtuntud asjade ülesmärkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks üles kõige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i käsikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on säilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rändas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kõik võiksid seda ümber kirjutada ilma ühtegi nooti või pausi muutmata, nagu võime lugeda õndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-leheküljelisest eessõnast selles käsikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mõistmise võtmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi järel. Laulmiskunsti väga keerulise ja samas väga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivõrd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. Tänapäeval püüame seda mõista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on säilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja süüria laulutraditsiooni uurimata ei õnnestuks meil tõenäoliselt kuidagi lahendada enamikku rütmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mõistatustest. Tänapäeva Euroopa muusikateaduse süsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline järjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide säilitamisel, mõistame järjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tänu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju üksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga järgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide järgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu põhialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pärast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mõjutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on säilinud vaid Euroopa äärealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rütme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks Püha Dominicuse ajastu liturgiline laul võib muusikaliselt olla palju lähedasem andaluusia flamenkole kui tänapäevasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia käsitlus viib meid otse polüfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-häälset faux bourdon’ tehnikat, mida võib võrrelda näit. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes püüame säilitada monoodilise muusika laulmise põhimõtted, kus on tähtsustatud nii iga hääle laadiline isikupära kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht