Manu Scripta et Illuminata
Õie Tilga kalligraafilised lehed
Näitusel «Manu Scripta et Illuminata» eksponeerin töid 1980. aastate lõpust, 1990ndate algusest – käsitsi kirjutatud raamatuid ja uuemat loomingut: ladinakeelseid liturgilisi tekste (ülistuslaule, missatekste ja igapäevaseid palveid). Seminaril käsitlen kirjakunsti ajalugu ja arengut varakeskajast barokini. Tutvustan eri kirjastiile, initsiaale, ornamenti, raamatumaali; lisaks sellele töövahendeid, materjale, tehnilisi võtteid. Praktilise tööna õpime kirjutama üht lihtsaimat ja levinuimat gooti kirjastiili – tekstuuri.
Olen õppinud Tallinna Kunstiülikoolis ruumikujundust ja disaini ning Villu Tootsi kirjakunstikoolis. Olen tegelnud graafilise disaini, linnakujunduse, sisekujunduse ja kunsti õpetamisega. Praegu töötan restauraatorina, põhitöö kõrvalt olen pidevalt tegelnud vabaloominguga – maali, kalligraafia ja viimasel ajal ka skulptuuriga.
Õie Tilk
Via Sonora
1985. aastal asutatud Via Sonora põhiliseks huviobjektiks on jäänud keskaja muusika, kuigi viimasel ajal on repertuaaris olnud ka renessanss- ja barokkmuusikat. Ansambli eesmärgiks on läheneda varajasele muusikale ajaloolise traditsiooni ja esituspraktika uurimise kaudu, jättes endale aga ka vabaduse improvisatsioonilisteks otsinguteks vastavate stiilide raames. Kõige rohkem on mängitud-lauldud monoodilist muusikat gregooriuse koraalist instrumentaalsete estampiideni. Stiililiselt kõige iseloomulikumaks jooneks võib nimetada mediteerivat, süvenevat lähenemist muusikalisele algtekstile.
Via Sonora on teinud ka projekte, kus ühes kavas on kõlanud kõrvuti Euroopa keskaja instrumentaalmuusika ja jaapani traditsiooniline muusika («Kolme allika maa», 1996, kaastegev Roland Suits – shakuhachi) ning Euroopa keskaja muusika ja India traditsiooniline muusika («Muusikat päikeseloojangul», 1997, Jyoti Shirodkar – sitar). Alates 1993. aastast on ansambel andnud pidevalt kontserte ja osalenud paljudel festivalidel Skandinaavias ja Saksamaal. Via Sonora on andnud välja kolm kassetti ja ühe CD.
Musica Baltica
Saksamaal langes peaaegu kogu 17. sajandi muusikavaramu sõdade, tulekahjude ja iga-aastaste kevadkoristuste ohvriks. Riia, Königsbergi, Danzigi ja Stettini raamatukogud hävisid viimases sõjas. Alles jäi vaid see, mis oli kindla koha leidnud bibliofiilide kätes: Sebastien de Brossard’i kogu Pariisis, hertsog August von Braunschweigi kogu Wolfenbüttelis ja Dübeni perekonna kollektsioon Stockholmis. 17. sajandi teise poole põhjasaksa vokaal- ja instrumentaalmuusika täiuslikem arhiiv on nn Düben-Sammlung – Rootsi õukonnas teeninud saksa heliloojate perekonna Dübenite 1660. aastal alustatud ja alates 1733. aastast Uppsalas hoitud käsikirjakollektsioon. See on haruldane näide niihästi 17. sajandi õukonnakapelli repertuaaririkkusest kui ka muusikalisest mitmekesisusest saksakeelsetes Läänemere maades, mis kuulusid pärast Kolmekümneaastast sõda ja Rootsile väga soodsat Vestfaali rahu Rootsi riigi valdusse või olid vähemalt selle võimu- ja mõjusfääris.Siin leidub «Kaebelaulude» («Klag-Gesänge») trükieksemplare Riia ja Stettini kantoritelt, mis on loodud sealseid valitsevaid perekondi tabanud surmajuhtumite puhuks, samuti fantaasiarikast instrumentaalmuusikat heliloojailt, kes polnudki õukonnaga seotud või olid vaid põgusalt, ja muidugi ka hulganisti noote Veneetsiast ja Viinist, mille ärakirjad jõudsid siia ilmselt Lübecki kaudu. Silmitsi äsja langenud raudse eesriidega pole kerge harjuda musica baltica eksistentsiga. Ometi oli see olemas, nagu öeldud, Lübecki patronaazi ja saksa kaupmeeste kõikjal valitseva patriitsluse toel. Iseseisva suure kunsti kujunemist ei võimaldanud ajad, mis ei muutunud kuigivõrd rahulikumaks ka pärast Kolmekümneaastast sõda. Ometi õnnestus siin Viinist, Veneetsiast ja Kesk-Saksamaalt imporditut rikastada nii edukalt oma keelepruugi ja kohaliku dialektivarjundiga, et hansaajastu lõpul võis Dieterich Buxtehude näol esile kerkida meister, kelle koguloomingus ühinesid kõigi eelkäijate iseseisvumiskatsed ja isiklikud lisandused üheks terviklikuks põhjasaksa stiiliks. Sel viisil ühendatuna, tõhustatuna ja ülendatuna lisas hansastiil palju olulist saksa hilisbaroki muusika, eriti Bachi ja Händeli stiili kujunemisse.
Kauem veel kui inglastest mõjutatud pavaan – siin on see esindatud anonüümse Fantaasiaga seitsmele vioolale ning Lübecki viiuldaja Baltzari teosega kolmele viiulile ja basso continuo’le – elas külmas Põhjas koraal: kui Lütkeman kandis selle 1593. aastal vaid kobamisi vaimulikust muusikast ilmalikku üle, siis Meder tõstis selle aastal 1700 julgelt etnilise vähemuse piltliku karakteripildina programmilisse muusikasse. Johann Fischer – Lully metsik õpilane – kasutas seda seevastu tõsise «paatosevormelina».
Süit elas kodanliku ja tudengi-isetegevuse ehedaima zanrina mitte küll veel standardiseeritud vormis, ent kompositsioonilise ülevuse nimel oli ta oma «tantsitavusest» juba loobunud. Capriccio heterogeensete, kontrastsete väikelõikude mängulise jada arendas meisterlikult välja Johann Vierdanck, Mantova viiulivirtuoosi Carlo Farina õpilane. «Tõeline» sonaat jäi selle kõrval pigem varju: inventarinimistud näitavad, et selles osas hinnati teoseid Kesk-Saksamaalt, Dresdenist ja eriti Viinist, ise pandi aga harva «käsi külge».
Vähesed säilinud põhjapoolt pärit sonaadid moodustavad siiski kireva pildi: näiteks stilistiliselt väga erinevad teosed Vincenco Albricilt, kes oli 1652–1654 kuninganna Kristiina kapellmeister ning sidus end temaga põgusalt ka tolle hilisemas pagenduses, või Andreas Kirchoffilt, kes ei varja Schmelzeri mõjutusi. Dietrich Beckeri sonaat neljale viiulile pakub seevastu kõlarikast raekoja-eeshalli-muusikat, milles on tehnilist sära ja kõlapeenust.
Musica Antiqua KÃlln
Reinhard Goebel ja Musica Antiqua Köln
20. sajandi suhe vanamuusikaga on loovalt muutlik. Ainus kindel teadmine peitub tõdemuses, et keegi ei saa kindlalt väita, kuidas peaks kaks-kolm sajandit tagasi kirjutatud muusikat esitama tänapäeval. Esmajärgulise tähtsusega saavad olla vaid ajastu instrumendid, mis muusika meieni on toonud. Kahel viimasel aastakümnel on Reinhard Goebel ja tema ansambel Musica Antiqua Köln olnud võtmefiguurid ajalooliste muusikainstrumentide tähtsuse suurenemise ja nende aktsepteerimise arenguteel.
Goebel on sündinud Siegenis 1952. aastal, õppinud kaasaegset ja barokkviiulit Kölnis Franzjosef Maieri ja hiljem Marie Leonhardti, Eduard Melkuse ja Saschko Gawriloffi juhendamisel. Goebel oli 21-aastane viiuldaja, kui asutas oma sõpradest-kaastudengitest ansambli Musica Antiqua Köln. Lühikese ajaga omandas ansambel laialdase repertuaari 17. ja 18. sajandi muusikast, esitades teoseid uudseis interpreteeringuis, mida publik lummatult vastu võttis. Aastaid on Goebel oma isiksusega köitnud väljapaistvaid instrumentaliste ning nad on järginud tema kõrgeid nõudmisi pühendumusele ja virtuoossusele.
Ansambli mõju suurenedes suurenes ka koosseis, repertuaar laienes väljapoole kammermuusika piire, esitusele tulid järjest suuremad projektid, mis on tuntud virtuoossuse, fantaasiarikaste interpreteeringute ja rikkaliku ajaloolise kujutlusvõime poolest.
Üle kahe aastakümne on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud lahutamatult seotud kõigi tähtsamate vanamuusika keskuste ja festivalidega.
Autentsusliikumise tõrvikukandjatena on nad täitnud oma muusikalise tee tavatu repertuaari ja väljapaistvate lindistustega. Enne kui Goebel uue teose repertuaari võtab, ta mitte ainult ei tutvu partituuriga, vaid tegeleb laiemalt teose konteksti, ajastu ja tavadega, kandes intuitiivsed tõlgendused ning tõekspidamised teosesse tööprotsessis. Goebel on jõudnud arusaamisele, et paljud oma ajastu suurmeeste, eriti Johann Sebastian Bachi mõjusfääri kuuluvad heliloojad ootavad senini, et neid avastataks. Nii on Goebel juhatanud kuulajad selliste silmapaistvate muusikaloojate juurde nagu Johann Adam Reincken, Johann Rosenmüller, Johannes Schenck, Johann Paul von Westhoff, Matthias Weckmann, Nicolaus Adam Strungk, Carlo Farina, Salomone Rossi, Jean-Féri Rebel, Michel Blavet, Michel Corrette ja teised.
Musica Antiqua Köln’i rahvusvaheline läbimurre toimus sensatsioonilisel debüütkontserdil Londonis Queen Elisabeth Hall’is 1979. aastal. Samal aastal toimus ka esimene tormiliste kiiduavaldustega vastu võetud esinemine Hollandi festivalil, millele järgnesid turneed enamikus Euroopa riikides, USA-s, Kanadas, Iisraelis, Jaapanis, Koreas, Indoneesias, Austraalias, Indias ja Lõuna-Ameerikas.
Alates 1978. aastast on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud plaadikompanii Archiv Production exclusive artists. Novaatorlik roll tundmatu repertuaari avastamisel ja tutvustamisel on leidnud rahvusvahelist tunnustust, mis ilmneb arvukates auhindades: Deutsche Phonoakademie «Artist of the Year 1981», Deutscher Schallplattenpreis 1981 ja 1982, Grand Prix International du Disque 1984 ja 1987, Grammophone Award 1984 ja 1993, CD Compact Award 1990, 1994 ja 1995, Jahrespreis der Deutschen Schallplattenkritik 1993, Prix Caecilia 1993, Schallplattenpreis Echo-Klassik 1994.
Goebel tõdeb, et talle on tähtsad teadmised ja arusaamad, mida muusika kannab ning mis peaksid jõudma iga kuulajani. Tema eesmärgiks pole originaalsus originaalitsemise pärast, vaid vanamuusika esitused, mis on tõeliselt uudsed, ajastutruud, nüansirikkad avastused kõrgbaroki muusikapärandist.
Florian Deuter - viiul (J. Rogeri, Brescia 1713)
Reinhard Goebel - viiul (Jacobus Stainer, Absam 1665) ja vioola (Staineri järgi, T. Muthesius 1994)
Isabel Schau - vioola (Staineri järgi, Klier 1992)
Wolfgang von Kessinger - vioola anonym (Flandern 1650)
Volker Mölier - vioola (Leopold Widhalm, Nürnberg 1742)
Anke Böttger - viola da gamba (R. Chéroni järgi, Michel Groppe, 1992)
Markus Möllenbeck - cello (Simon Gilbert, Metz 1756)
Christian Rieger - klavessiin (Prantsuse/Saksa, anonüümse meistri koopia, Joop Klinkhamer 1993)
PÃihja-India klassikaline muusika
Põhja-india klassikaline muusika on üks rafineeritumaid kunste muusikamaailmas. Kuigi improvisatsioonil on selles muusikas oluline osa, raamistavad seda kindla struktuurina meloodiamudelid ehk raga’d ja rütmimudelid ehk tala’d. Neid raame arvestades peab muusik looma muusika esinemise hetkel.Traditsiooniliselt ei esita muusikud kindlaksmääratud kava, vaid pigem mängivad erinevaid ragasid, mis on inspireeritud hetkest. Ragade valik ei ole suvaline: sajanditepikkuste traditsioonide järgi peetakse teatud ragasid sobivaks vastavale päevaosale, meeleseisundile ja/või eetilistele tõekspidamistele. Selles mõttes võib ragasid mingil määral kõrvutada vanakreeka filosoofiliste tõekspidamistega laadidest.
Ragasid ei tohi segi ajada lääneliku arusaamaga heliridadest. Ehkki igal ragal on oma iseloomulik helirida ja struktuur, hõlmab see siiski palju enamat. Raga nootide tutvustamise järjekord ja samuti viis, millega kogu raga välja arendatakse, on äärmiselt oluline, nagu ka kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur.
Kuigi notatsioon on olemas, on traditsioon valdavalt suuline ja iga meister annab seda edasi oma õpilastele. Publik hindab esinemistel suurel määral neidsamu kriteeriume, mida peetakse tähtsaks dzäs-siimprovisatsioonide puhul: esinejatelt oodatakse hea improvisatsioonioskuse kõrval ka väga head traditsioonide tundmist. Mõlemas traditsioonis imetletakse muusiku oskusi näidata harjumuspärast uues valguses: suurimat tunnustust leiab võime austada vastava raga terviklikkust sügavalt isikupärase lähenemise kaudu.
Raga traditsiooniline ülesehitus koosneb neljast osast:
ALAP. See on lühike sissejuhatus, kus muusik süveneb ragasse noothaaval, komponeerides alguses üsna lihtsaid fraase kahe või kolme noodi ulatuses toonika ümber. Arendused muutuvad keerukamaks, kui ta jõuab teemaarendusteni oktaavi piires – seejärel mängitakse alap’i instrumendi kogu ulatuses ad libitum sarnaselt Lääne kadentsiga, kus impulss võetakse vastavalt fraasi olulistest kohtadest. Palju kasutatakse mikrotoonilisi kõlavarjundeid, kaunistusi ning glissandot. Neid väljendusvahendeid kasutades avab artist oma arusaama ja tunnetuse ragast, mida ta mängib. Tõeliselt loov muusik püüab oma improvisatsiooni kaudu leida ragast alati mõnda seni avastamata tahku.
JOD/JOR. Kui muusik tunneb, et ta on alap’i kaudu ragat piisavalt tutvustanud, toob ta muusikasse rütmilise pulsi, alustades uuesti lühikeste fraaside mängimisega, mida saadavad rütmilised löögid burdoonkeeltele. Muusikasse tuleb uus dimensioon. Improvisatsioon muutub järjest ulatuslikumaks, jõudes lõpuks väga kiirete stacato-käikudeni («tans»), mis on täis peeni rütminüansse ja nõuavad märkimisväärset tehnilist meisterlikkust. Tempo tõustes jõuab artist muusika järgmisesse faasi.
JHALA. Siin mängib muusik burdoonkeeltel kiireid trioole ja kvartoole, mille vasturütmile ta mängib fraase enamasti sünkopeeritult meloodiakeeltel. Järkjärgult jõuab ta kulminatsioonini, millega lõpeb esinemise esimene osa.
GAT. See osa on piltlikult rondovormis, mille põhiteemaks on eelnevalt komponeeritud motiiv (tavaliselt traditsiooniline), mida mängitakse kindlale korduvale rütmistruktuurile («Tal»). Tablamängija, kelle peamine funktsioon on markeerida antud tala’t, saadab meloodiainstrumenti esinemise lõpuni. Nagu lääne muusi-katraditsiooni rondovormis pöördutakse iga variatsiooni järel tagasi teema juurde, nii pöördub ka india muusik pärast mõnda improvi-satsioonitsüklit tagasi kas teema või järgmise tsükli esimese löögi juurde. Teema ehk gat teenib ühtlasi ajalise tsükli hoidmise eesmärki, nii võib viisipill mängida mitu korda gat’i, samas kui tablamängija improviseerib.
Tavaliselt koosneb see raga osa kahest gat’ist, üks aeglane ja teine kiire. Lõpule lähenedes läheb meloodiainstrument taas jhala’sse, viies esinemise kulminatsioonini.
Anindo Chatterjee
Anindo Chatterjee on sündinud Ken Zuckermann
Ken Zuckerman on üks silmapaistvamaid rahvusvaheliselt tunnustatud sarodivirtuoose. Ta on õppinud kakskümmend viis aastat India legendaarse vanameistri Ustad Ali Akbar Khani käe all ning esinenud koos temaga paljudel kontsertidel Euroopas, Indias ja Ühendriikides. Lisaks tihedale kontserdigraafikule juhatab Ken Zuckerman Ali Akbari Muusika Kolledzit Baselis ja õpetab Baseli muusikaakadeemias ning Schola Cantorum Basiliensises nii india klassikalist muusikat kui ka euroopa keskaja muusikat.
Keskaja Ãthehäälsed laulud – lähenemisvÃiimalusi laulusaadete kujundamisel
Osalejatelt eeldatakse ettevalmistatud lugusid (lauljat ja saatjat (saatjaid)) ja meistriklassis arutatakse interpretatsioonivõimalusi, kuidas säilitada laulusaates selle laadilised põhijooned, improviseerida jne.
Modaalimprovisatsioon
«Modaalimprovisatsioon» ühildub otseselt Ken Zuckermanni kontserdiga. Võttes aluseks mõningaid india monofoonilise muusika improvisatsioonis kasutatavaid esinemis- ja pedagoogilisi mudeleid, näitab ta keskaja muusika õppijatele, kuidas arendada ning harjutada improvisatsiooni. Meistriklass on praktilist laadi: osalejatele antakse hulk meloodia- ja rütmimudeleid, mille kaudu nad saavad aimu antud distsipliinist.
Laterna Magica
Taras Drak – lauto, rubab, viiul, plokkflöödid, kornamuus
Olga Komok – portatiivorel, ketaslüüra
Dmitri Shickardine – viiul, kornamuus, plokkflööt
Stanislav Zoubtsov – trumm-ja-vile, flöödid, tamburiin, shalmei
Ansambli Laterna Magica asutasid 1997. aastal endised ansambli Green Sleeves mängijad, kes on lõpetanud St. Peterburgi konservatooriumi, õpivad St. Peterburgi Ülikoolis ja Kunstide Akadeemias. Ansambel esitab peamiselt euroopa keskaja muusikat ja rahvamuusikat, kuid on mänginud ka barokk-, renessanss- ning ida muusikat. Ansambel astub aktiivselt üles Peterburi kontserdilavadel – esinetakse instituutides, muusikakoolides, muuseumides jne. Ansambel on esinenud ka Helsingis, Prahas ja Krakowis.
Deo gracias, Anglia
Inglise laulud, tantsud ning koraalid 13 - 15 saj. 1. Te deum. English diskant, c. 1300
2. Edi beo thu (anon., later 13th c.)
3. Hail, Mary, full of grace (carol, 15th c.)
4. Alleluia : newe work (carol, 15th c.)
5. Motet (dance-song, 13th c.)
6. Alma redemptoris mater (carol, 15th c.)
7. Dance (anon., c. 1240)
8. Hoc in anni januor (students' song, 13th c.)
9. Ah, man, assay (carol, 15th c.)
10. Dance (13th c.)
11. An heavenly song (Carol, 15th c.)
12. Estampie (anon., c. 1325)
13. Deo gracias, Anglia (carol, 15th c.)
14. Dance (13th c.)
15. Lullay lullow (carol, 15th c.)
ja kontserdi väike hispaania osa:
16. O Virgo splendens (14th. c.)
17. Stella splendens (14th. c.)
18. Como podem per sas culpas (cantiga de Santa Maria)
Ziryabi elav pärand
AL TARAB:
Abdalaziz Samsaoui
canum, kemanja, darbuka
Otman Almerabet
ud, saz
Kontserdi kava:
Fatiha
Sufi (esperitual melodia)
Taksim
Muashaha I (uzubia)
Muashaha II (loma bada)
Laberinto
Parfume du gitane
Jezal
Lili
Al Tarab
Abdalaziz Samsaoui - canum, kemanja, darbukaOtman Almerabet - ud, saz
Tarab tähendab araabia keeles muljeid või tundeid, mida muusika hinges äratab. Muhameedlikus Hispaanias oli see kunstiliik seotud kosmiliste protsesside ja inimhinge seisunditega. Andaluusias tekkis keerukas ja peenekoeline muusika, mis lähtus magribi, hispaania ja lähis-ida kultuuridest. Ziryabi pärsialik peenus, araabialik mõõdukus ja berberlik elurõõm segunesid lääne-gooti ja juudi pärandiga, luues nii kalifaadis ja hilisemates Taifa kuningriikides sellele piirkonnale ainuomase kunstiliigi.
Otman Almerabet on lapsepõlvest saadik esitanud kõige erinevamaid muusikasuundi: andaluusia, egiptuse, süüria, pärsia, türgi ja sufi muusikat. 1982 lõi ta koos vennaga flamenco-mõjutustega ansambli Al Maqam. 1984 asutas ta koos magribi ja andaluusia muusikutega ansambli Al Tarab («Kuulamiskunst»), mis on olnud väga edukas etnomuusika festivalidel Hispaanias (Sevillas, Cadizis, Granadas, Madridis, Barcelonas jne) ja ka väljaspool Hispaaniat (Californias jm). Ta on teinud koostööd väga tuntud muusikutega, nagu näiteks Chano Dominguez (flamenco-jazz), Javier Rueval, El Lebrijano (araabia-andaluusia muusika), Jorge Pardo (jazz-flamenco). Samuti on ta mänginud koos kuulsate armeenia muusikute Haigi ja Soureniga.
Oma tegevuse lautomängijana võttis ta kokku 15 aastat tagasi uurimustööga põhja-aafrika, kesk-ida ja andaluusia etnomuusikast ja instrumentidest; ta on teinud ka dokumentaalsaateid televisioonis (Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Ühendriikides). Praegu juhatab Almarabet Dar Ziryabi kultuurikeskust ning tegeleb andaluusia vanamuusika säilitamise ja õpetamisega ning uue platvormi loomisega kolme ühise ajalooga kultuuri kohtumiseks (Andaluusia elav pärand).
Abdalaziz Samsaoui sündis Marrackechis ja on õppinud Tetuani Andaluusia koolis Amin Al-Akrami käe all. Mänginud Andaluusia Muusika Konservatooriumi noorteorkestris, millega koos on andnud ka soolokontserte riiklikel festivalidel. Osalenud mitmes klassikalise ja rahvamuusika kollektiivis (Alwan). Teinud kaasa hispaania keskaegset muusikat esitavate kollektiivide (nagu näiteks Cinco Siglos ja Alia Musica) lindistustel. Mängib solistina viiulit ja canum’i.
LÃthike udi ajalugu
Saib Khatir (683.a, Omaijaadide ajajärk) oli muusik, kes saatis oma laulu zalzal-pillil (791. a), tõi uuendusi selle ehitusse ja andis talle nimeks ud al sabbut, asendades sellega vana araabia ud’i (Mizhar) ja iraagi ud’i.
Tänu Ziryabile, kes pidi lahkuma Bagdadist, asuma elama Kiraouanesse (822) ja hiljem Andaluusia Omaijaadide-aegsesse pealinna Córdobasse, toimus revolutsioon selle instrumendi kuju, käsitsemise ja repertuaari osas.
See andekas andaluusia koolkonna rajaja muusikas lisas muu hulgas ud’ile teise ja kolmanda keele vahele viienda keele («punase kui veri»), mis täiendas nelja meeleolu, kujutas hinge ja sümboliseeris elu; samuti vähendas ta sobiliku materjalivaliku abil ud’i kaalu kolmandiku võrra. Keelte valmistamine oli eriline: kaks esimest keelt (zir, mathna, bamm) olid valmistatud sooltest, et nad oleksid meloodilisemad, puhta ja tiheda kõlaga. Pill muutus tugevamaks ja temperatuurimuutustele vastupidavamaks. Puust plektron (Mizrab) asendati kotkasulest valmistatud plektroniga, et oleks lihtsam mängida ja et rikastada helide intensiivsust, tõmmates keeli pehmelt ja kärmelt.
Vastavalt auväärse Ziryabi väljatöötatud tehnikale oleme ajast, kui me sellele kunstile pühendusime, ühendanud kommete (tab aqam), rütmi (Iqa, Mizan) ja lauluimprovisatsiooni õppimise.
Otman Almerabet kirjeldab improviseerimise (Taqsim) olemust niimoodi:
«Sel hetkel, kui ma võtan oma ud’i, ei tea ma veel, mida ma mängima hakkan. Plektron puudutab pehmelt ja rahulikult keeli. Mängides ei kordu loodud meloodia kunagi, siit saab alguse muusikaline rännak. Ma tungin oma hinge sisimasse sügavikku ja uurin esiisade pärandi kauget minevikku. Improvisatsioon ja minu spontaanne looming tekivad vormi- ja värvikülluses, vaba rütmiga, kaugel kehtiva maitse ja esteetiliste struktuuride sundusest.»
Tornimuusika
Daniel Speer Kaks torni süiti
Johann Valentin Neder “Mattaglia”
Johann Pezel “Kaks torni süiti”
Michael Praetorius “Brand Simple”
Daniel Speer Kaks torni süiti
Johann Valentin Neder “Mattaglia”
Johann Pezel “Kaks torni süiti”
Michael Praetorius “Brand Simple”
Tallinn Baroque
Kaia Urb (sopran); Raivo Tarum (barokk-trompet); Priit Aimla (barokk-trompet); Aabi Ausma (tromboon); Valter Jürgenson (tromboon); Imbi Tarum (klavessiin); Peeter Margus (alt-tromboon); Olev Ainomäe (pommerid)
Ansambel viljeleb muusikat 17.–18. sajandist, mil Euroopas moodustati kirikute ja õukondade juurde vaskpillimängijatest tsunfte ning neile anti privilegeeritud seisus. Muusikud omalt poolt kohustusid teenima kas siis kuningat, vürsti, keisrit või kirikut ega tohtinud esineda mujal. Leiti, et vaskpillide – trompetite, zinkide, tromboonide – kõla ilmestab kõige paremini kuningliku trooni suursugusust, samuti jumalikku väge ja ülevust. Sellised tsunftid tegutsesid näiteks Bolognas, Veneetsias eesotsas Püha Markuse kapelliga, mis koosnes eranditult trompetitest, zinkidest ja tromboonidest, keiser Leopoldi õukonnas Viinis ja Salzburgis, samuti Leipzigis, Dresdenis, Nürnbergis, Berliinis ja Hamburgis.
Laulukunsti peeti barokkajal kõige kõrgemaks muusikaliseks kunstiks, sest laulja hääleaparaat on täiuslikum kui mis tahes pill ja pealegi väljendab laulja end lisaks ka sõna abil. Seetõttu peeti täiuslikumaks pille, mis sarnanesid inimhäälega. Nii leiti, et trompeti kõla sarnaneb soprani ja kontratenori omaga, zingi kõla kooripoisi häälega, tenortromboon tenori ja basstromboon bassilaulja häälega. Loomulikult ei puudunud kunagi ansamblist ka saatepill, milleks võis olla nii klavessiin kui ka orel. Mõlemat kasutati ka sooloinstrumendina.
Kõik see ülalkirjeldatu on tinginud ka meie ansambli koosseisu ja repertuaarivaliku. Ansambel esitab vastava ajastu muusikat pillidel, millega sel ajastul mängiti. See annab kuulajale ülevaate instrumentide arengust, kõlapildist ja mänguvõimalustest möödunud aegadel.
Tallinn Baroque - kontserdi kava
Giovanni Bassano
“Vestiva I colli” - zink, klavessiin
Johann Rosenmüller (1620-1684)
“Lieber Herre Gott” - sopran, kaks trombooni, b.c.
Juan Cabanilles (1644-1712)
Passacalles de primer tono - klavessiin
Cesario Gussago
Sonata “La Cornala” - altpommer, alt-tromboon, tenor-tromboon, basstromboon
Tarquino Merulo (1594-1665)
“Jesus dulcis memoria” - sopran, zink, pommer, b.c.
Giovanni Battista Buonamento
Sonata a6 - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Tomas Milans (u. 1685-1759)
“Quam vidistis, pastores” - sopran, klavessiin
“Sanctum, et terrible nomen ejus” - sopran, klavessiin
Daniel Speer (1636-1797)
Kaks sonaati - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Anonüüm (Hispaania)
“Batalla Famossa” - klavessiin
Samuel Scheidt (1587-1654)
Kantsoon - zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Michael Altenburg
Intrada “Ein feste Burg” - sopran, zink, pommer, kolm trombooni, b.c.
Dan Laurin
Dan Laurin on sündinud Viimase 20 aasta jooksul on Dan Laurin õpetanud plokkflööti kõikidel võimalikel astmetel Skandivaavias ning Saksamaal. Ta on õpetanud Funeni Konservatooriumis alates
Taani valitsus on eraldanud Dan Laurinile stipendiumi teadusuuringuteks plokkflöödi akustilistest ning helitehnilistest nüanssidest. Uurimistöö, mis avaldatakse hiljem raamatuna, sünnib koostöös selle ala juhtiva teadlase Joe Wolfe (The University of New South Wales, Sydney) ja Clas Pehrssoniga (Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia).
Silmapaistva ning väga aktiivse interpreedina on Dan Laurin esinenud lugematutel kontsertidel Skandinaavias, Euroopas, USAs, Jaapanis, Austraalias ja Indias. Ta on teinud koostööd mitme ansambli ja kammerorkestriga (Drottningholm Baroque Ensemble, Bach Collegium Japan, Berlin Philharmonic). Huvi elektroakustilise muusika vastu on olnud aluseks koostööle mitme tänapäeva Skandinaavia heliloojaga. Peale arvukate lindistuste raadios ja TVs on ta plaadistanud üle kahekümne CD, nende hulgas täielik Jacob van Eycki «Der Fluyten Lust-Hof’i» lindistus (9 CDd). Talle on omistatud «Grammy» ja Rootsi Heliloojate Liidu parima kaasaegse muusika interpreedi auhind
*******
Mõned sõnad instrumentide kohta: g aldid on sügava, jõulise kõlaga, mida ma pean väga sobivaks mõnes aeglases osas. Suuremate pillide ehitus võimaldab suuremat mitmekesisust kõlavärvis, andes väga huvitava dünaamika aeglastes, meloodilistes teemades.
Nn Rosenborgi sopran on üks väheseid säilinud eksemplare van Eycki eluajal kasutusel olnud pillidest. Originaali säilitatakse Rosenborgi kindluses kaunis renessansslossis, paari minuti jalutusteekonna kaugusel minu elukohast Kopenhaagenis. Väärtuslik pill on tehtud väga erilisest materjalist: narvali (sarvvaala) hambast.
Mõlemad pillimeistrid, kelle pillidel ma mängin, elavad kaugel allpool ekvaatorit, Fred Morgan elab Daylesfordis, paaritunnise sõidu kaugusel Melbourne’ist, Austraalias. Paul Whinray elab Uus-Meremaa põhjapoolsel saarel. Ilma nende harukordsete meistriteta poleks ükski minu töödest sündinud. Minu suurim tänu neile.
Dan Laurini kontserdi kava
Prelüüd Vorspeel’ileFantaasia ja Kaja
Geswinde Bode van de Min
Renessansiajastu instrumentalistid häälestasid ja mängisid end soojaks prelüüde improviseerides, seetõttu võib trükitud muusika kogumike sissejuhatusest tihti selliseid palasid leida. Pole kahtlust, et Jacob van Eyck andis märku oma kohalolust Janskerkhofis just selletaoliste lugudega nagu see, mis avab Lust-hof’i: suurepärane miniatuurne sissejuhatus järgnevatele rikkalikele kaunistustele, arpedzodele ja kajadele.
Kaja-fantaasiad olid hollandlaste hulgas eriti populaarsed, tavaliselt olid need mõeldud orelile. Van Eycki aeglased, laadi tutvustavad avamängud on tüüpilised; niipea kui lugu on käima saanud, sünnib ka kaja. Lust-hof’i ainsad dünaamilised varjundid leiduvad just siin, kus rõhutatakse kaja oktaavihüpetega plokkflöödi tagasihoidlikus ulatuses.
(«Armastuse kiire kuller»). Selle viisi päritolu on ebaselge, kuid on teada, et see oli
Psalm 68
(Sõjapsalm: Tõuse, Oh Issand ning näita oma väge). Ühe tuntuima ja armastatumana sai Genfi Psalm ehk psalm 68 tänu oma sisule, mis räägib Jumala vihast nende vastu, kes pole õiged,
Almande prime roses
(«Primrose almande»). Ühte teist hollandi seadet sellele viisile seostatakse «Brande Mr Primrose’iga», mis annab võimaluse seostada seda oletatavalt samanimelise inglise heliloojaga, kuid hollandi lauluraamat nimetab seda «Beaux jeux agreable Tirans!» (mis sobib hästi ka põhiviisiga), viidates air de cour’ algupärale.
Ach Morderesse
La Bergere
(Ah, Mõrvaritar). Mõrvaritariks on karjuseneiu Galathea, kelle kivikõva süda surmab ustavast karjusest kosilase Tyteri, vähemalt karjuse väitel sünnib see nii. Mitmekümne aasta vältel pärast
(«Karjus»). Viisi algupäraks Pierre Guédroni air de cour «Sus, sus, sus, Bergers et Bergerettes» (1620) (Tulge, tulge, karjused ning karjuseneiud), mida võib leida mitmes hollandi lauluraamatus. Marin Mersenne trükkis selle viisi flöödikvartetile seades (pealkirjata ning autorit nimetamata) Harmonie Universelle’s 1632. Kolmas viis esineb erinevates hollandi karjuselauludes ja instrumentaalkogumikes harvemini kui kaks esimest.
Derde Carileen
(«Kolmas Karoliina»). 16. sajandi keskpaigas oli ühtekokku viis karjuseneiu Carileeniga seostuvat viisi; neid on leitud nii eraldiseisvana kui koos. Vähemalt kolm esimest pärinevad inglise teatrist. Selle viisi kirjutas William Lawes kui sinfonia Mask’ile
Doen Daphne d’over schoone Maeght
Stil, stil en reys
(«Kui Daphne, kõige kaunim neiu»). Tänapäeva lindistused on teinud Daphne üheks Lust-hof’i hitiks, kuid see oli ka 17. sajandil üks lemmikuid. Nii tekst kui viis pärinevad
(Tasa, tasa üks hetk). Prantsuse õukonnatants, mis sai kuulsaks tänu sellele, et see ilmus Michael Praetoriuse Terpsichores 1612. Seda tantsuviisi võib leida paljudest allikatest Roomast kuni Šotimaa ja Rootsini kogu 17. sajandi jooksul. Madalmaades oli viis tuntud tänu Jan Starteri tekstile, mis ülistas naise ilu.
Engels Nactegaeltje
(«Inglise ööbik»). Hämmastaval kombel leiduvad sellele läbinisti loodushääli jäljendavale viisile ka sõnad,
Si vous me voules guerir
Courante
(«Kui soovid, et ma paraneksin»). See prantsuse pealkiri on peaaegu muutumatul kujul Madalmaadesse jõudnud, kuid täpne kirjapilt François de Chauncy’ air’ist nägi välja: «Si vous ne voulez me guerir.» Mõlemal puhul on tegemist looga purunenud armastusest, kuid Van Eycki väledad punkteeritud rütmis variatsioonid ei paista seda just eriti südamesse võtvat.
Sellised prantsuse õukonnalõbustused nagu kurantid, air’id, balletid ja sarabandid sillutasid tee Hollandi bergerette’idele ning 17. sajandi instrumentaalmuusikale. Nimeta viiside allikate otsimist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.
Wat zalmen op den Avond doen
(«Mida me õhtul teeme?»). Ainus saksa algupäraga ilmalik laul Lust-hof’is, lihtne-lärmakas ballaad, mida võib leida paljudes 16. sajandi lõpu saksa lauto-käsikirjades. Selle lihtsus loob suurepärased võimalused variatsioonideks; Van Eyck viib variatsioonid kuni kolmeteistkordse kiiruseni ning kasutab rikkalikumaid rütmimudeleid kui üheski teises palas.
Viljandi Linnakapell
Helika Gustavson (laul), Cätlin Jaago (torupill), Sandra Sillamaa (torupill), Anu Taul (torupill), Neeme Punder (flöödid), Siiri Kärt (fiidel, rebekk), Saale Uusma (rebekk), Margus Kubo (rubab), Toivo Sõmer (lauto), Marge Loik (trummid, tamburiinid, lehmakellad, kellamäng), Anti Einpaul (plokkflöödid, pommer, kornamuus), Arno Anton (hiidpasun, tromboon), Peep Heinaste (karjapasun)
Kunstiline juht - Neeme Punder
Viljandi Linnakapelli asutas 1971. aastal lastemuusikakooli flöödiõpetaja Tõnu Sepp. Esialgu mängisid seal põhiliselt muusikakooli õpetajad ja õpilased. Ansambel suurenes
Pärast Tõnu Sepa lahkumist Viljandist on Linnakapelli juhtinud ansambli staazikaim liige Margus Kubo ja Peeter Klaas Hortus Musicusest, aastatel 1989–1991 ning taas alates
Viljandi Linnakapell on viljelenud muusikat keskajast kuni varabarokini. Lisaks arvukatele kontsertidele Eestis on esinetud Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Leedus ja Venemaal.
Seekordne programm koosneb keskaja lauludest ja pillilugudest. Selle ajastu ilmaliku lüürika parimad näited kuuluvad rüütlilaulu zanrisse.
Neidhart von Reuenthal (sünd. umbes 1180, suri pärast 1237. a) on tuntud saksa minnesinger, kes pärines rüütliperekonnast ja alustas oma teenistust Bavaaria hertsogi Otto II juures.
Nii varajase minnesingeri kohta, nagu oli Neidhart, on säilinud suhteliselt palju laule. Teada on 68 autentset poeemi, mis jagunevad kahte ossa: 29 suvelaulu ja 39 talvelaulu. 17st säilinud meloodiast on 2 suve- ja 15 talvelaulud. Lauludel on sissejuhatused, mis kirjeldavad vastava aastaaja loodust. Vorm on traditsiooniliselt stroofiline, eriti lihtne suvelauludes, kus kasutatakse riimitud värsse.
Muusikaliselt avas Neidhart uusi võimalusi. Tema meloodiad põhinevad tantsurütmidel ja on mõjutatud pillimuusikast, mida kasutati laulude saateks. Neidharti laulude suur populaarsus tekitas palju jäljendajaid (nn pseudo-Neidharti laulud).
Prantsuse truvääri Guillaume li Vinier’ sünniaasta on teadmata, tema aktiivseim tegutsemisaeg oli
Guillaume’i looming sisaldab armastuslaule, ballaade, neitsi Maarjale pühendatud laule, looduslüürikat.
Prantsuse truvääri Guillaume d’Amiens’i eluloost on vähe teada. Ta tegutses 13. sajandi lõpus ja tegeles peale rüütlilaulude kirjutamise veel manuskriptide kaunistamisega.
Ecco la Primavera
Eva Rummo
Kai-Riin Kont – plokkflöödid
Ene Nael – klavessiin
Natalia Kostrõkina – plokkflöödid
Tõnis Kuurme – dulcian, plokkflöödid
Ecco la Primavera tuli kokku talvel 1998 projekt-koosseisuna, mis ühendab kolme eesti vanamuusikute põlvkonda. Nimi «Ecco la Primavera» peegeldab ansambli püüet läheneda muusikale alati värskelt, kevadise taassünniga. Ühelt poolt otsivad ansambli liikmed ühtsust mõtteviisis omaaegsete muusikutega ja ka omavahel, teisalt aga lubavad endale vabadusi, näiteks kasutades veidi ebatavalist koosseisu gamba- või brokenkonsordile kirjutatud muusika mängimisel.
Seekordne kava «A la España» on ansamblil kolmas, eelmised on olnud itaalia ja inglise muusikast. Igas kavas püütakse enim rõhutada üht vastavale ajastule ja paikkonnale olulisemat heliloojat. Selles kavas sai selleks hispaania renessansiaja helilooja ja gambavirtuoos Diego Ortiz (1510–1570).
Ansambel avaldab tänu stuudiole Cantores Vagantes võimaluse eest kasutada pille ning prooviruume.
Sepharad
Ana Isabel Arnaz – laul Amaya Oliver – lauto
Ana Isabel Arnaz alustas õpinguid «Miguel Fleta» Muusikakoolis Huescas. 11-aastaselt hakkas ta õppima laulu Mayi Amieva ning hiljem Conrado Beltrani juures. Oma laulustuudiumi lõpetas ta «Conservatorio Superior del Lyceo’s» Barcelonas, kus talle anti stipendium romantilise ooperi õpinguteks. 1997. aastal astus ta Schola Cantorum Basiliensisesse renessanss- ja barokkmuusika osakonda, kus ta alustas õpinguid Richard Levitti käe all. Ta on üles astunud solistina sellistes koosseisudes nagu Coral Oscense, Orquesta Concerto ning Coro de Camera del Palau de la Musica Barcelonas.
Amaya Oliver õppis José Luis Rodrigo käe all «Conservatorio Superior de Musica de Madrid’is», mille lõpetas kitarridiplomiga 1992. aastal. On osalenud meistrikursustel David Russelli, Leo Brouweri, José Miguel Moreno ning Hopkinson Smithi juures. Ta on andnud kontserte kitarriduoga Crescendo, kitarri- ja flöödiduoga Syrinx ning varajase muusika ansamblitega Orphenica Lyra ja Armes Amour. Samuti on ta teinud koostööd muusikaajakirjadega Ritmo ja Scherzo ning heliplaadifirmaga Glossa. Schola Cantorum Basiliensises õpib ta keskaja lautot Crawford Youngi ning sarodi ja india muusikat Ken Zuckermani juhendamisel.
Mauri kuningas kÃinnib läbi Granada linna
Paseavase el rey moro (Narvaez)
Cavalleros de Alcala (Cancionero de Palacio)
La rosa enflorece (Sephardish song)
Fantasia (Milan)
En memoria de Alixandre (Cancionero de Palacio)
Gazal (andalusi egypcio)
Isabel (Mudarra)
Qué es de ti desconsolado? (Cancionero de Palacio)
~
Si me llaman a mi (Mudarra)
Claros y frescos rios (Mudarra)
Una sanosa porfia (Cancionero de Palacio)
Soy contento y vos servido (Encina)
De Anteguera sale el moro (Fuenllana)
El rey de Nimrod (Sephardish song)
Muashaja
Paseavase el rey moro (Pisador)
Mauri kuningas kõnnib läbi Granada linna
Aastal 711 jõudsid Aafrikast poolsaarele araablased. Kaheksa sajandi vältel, mil elati kõrvuti kristlaste ja juutidega, toimus suur vastastikku rikastav kultuuriline areng. Aastal 1492 vallutasid katoliiklased Granada tagasi la Reconquista. Mõne aasta pärast saatsid Katoliku Monarhid poolsaarelt välja tuhandeid juute ja moslemeid. See oligi lõpp – kuid kultuuriline mitmekesisus säilis kõigi kunstivormide olemuses hispaania renessansis.
Sepharad’i eesmärk on tuua publikuni nende kolme kultuuri kokkupuutekohad tol ajastul. Al Tarab’i osalus sellel kontserdil on midagi erilist, kuna see esindab olulist osa selles loos.
Tallinna Barokkorkester
Tallinna Barokkorkester andis oma esimese kontserdi 1986. aastal ning on olnud tihedalt seotud eesti vanamuusika interpretatsiooni arenguga. See on ainus orkester Eestis, kes mängib barokiajastu instrumentidel ja üks väheseid pidevalt tegutsevaid barokkorkestreid kogu Ida-Euroopas. Temast on kujunenud kõrge professionaalse tasemega iseseisev ja arvestatav kollektiiv, mis on saanud väga häid hinnanguid eri maade kriitikutelt. Orkestris osaleb eesti barokkmuusikute paremik, lai repertuaarivalik varabarokist klassitsismini (lisaks teoseid eesti nüüdismuusikast) seab orkestri liikmetele kõrged nõudmised. Tallinna Barokkorkestri kunstiline juht, tegevuse initsiaator ja mänedzer on orkestri soolotsellist Egmont Välja. Tallinna Barokkorkester annab aastas umbes 30 kontserti ning teda kutsutakse tihti esinema festivalidele Eestis ja ka Lääne-Euroopas, Põhjamaades ning Venemaal. Orkester on osalenud kõikidel Haapsalu Vanamuusikafestivalidel nii suurvormide ettekannetel kui ka iseseisvate kontsertidega. Festivali tipphetkedeks on olnud G. Fr. Händeli oratoorium «Messias» 1995. a, A. Vivaldi «Aastaajad» ja H. Purcelli ooper «Dido ja Aeneas» 1996. a, J. S. Bachi Missa h-moll ja G. Fr. Händeli oratooriumi «Jefta» esiettekanne Eestis 1998. a.
Orkester annab süstemaatiliselt muusikalist haridust, pakkudes oma liikmetele võimalust täiendada barokk-keelpillidel mängimise oskusi ja kasvatades ka uusi mängijaid. Lisaks 2–3 korda aastas korraldatavatele meistrikursustele kutsutakse orkestri kontserdiprojekte tihti läbi viima väljapaistvaid välismaiseid barokkinterpretatsiooni spetsialiste.
Enamasti mängib orkester ilma dirigendita, kuid on tehtud ka koostööd mitme nimeka dirigendi (W. Kuijken, H. Gebhard, L. Krämer, S. Layton, H. Arman jt), samuti solistide (S.-L. Kaakinen, K.-M. Kentala, M. Bellini, I. Monighetti jt) ja kooridega. Aktiivse kontserttegevuse kõrval on Tallinna Barokkorkestril 1998. aastal ilmunud kaks CD-d: J. S. Bachi Markus-Passioon kontsertettekandes ja A. Vivaldi «Aastaajad». Lindistatud on H. Purcelli ooper «Dido ja Aeneas» ning tehtud arvukalt salvestusi Eesti raadiojaamadele ja Eesti Televisioonile.
Kreeta-Maria Kentala
Kreeta-Maria Kentala, üks Soome praegusaja juhtivamaid barokkviiuli mängijaid, õppis viiulimängu Sibeliuse Akadeemias Helsingis ja Rootsi Raadio Muusikakoolis. Varajase muusika alal täiendas end Amsterdami Kunstide Kõrgkoolis. Ta on esinenud nii solisti kui ka kammer- ja orkestrimängijana paljude Soome ja Lääne-Euroopa ansamblite ja orkestritega: Soome Raadio Sümfooniaorkester, Ostrobothnia Kammerorkester, Musica Antiqua Köln, Ensemble Sonnerie, Eesti-Soome Barokkorkester jne. Sügisest 1996 on K.-M. Kentala viiulipedagoog Lääne-Helsingi Muusikakoolis ja Ostrobothnia Konservatooriumis.
ALBA
ALBA on asutatud seoses esimese Kopenhaageni Vana-muusika Festivaliga 1992 ning hispaania kunsti näitusega samal aastal Lousianas – nii sündis taani professionaalne keskaja muusika ansambel.
Algusest peale on ALBA keskendunud keskaja muusika vahendamisele nii, et see võiks köita tänapäeva kuulajaid, nii, et see kõlaks kui elav kunst – mitte lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ajaloo vastu. Uurides olemasolevaid algallikaid nii kirjandusest kui kunstist ning õppides elavatest muusikatraditsioonidest, mille juured ulatuvad keskaja muusikasse, on ALBA otsinud eelkõige emotsiooni ajatut seisundit, mis hoolimata muusika ja instru-mentide iseärasustest elab muusikas läbi aegade. Seejärel sünnib muusika, mis on kombinatsioon autentsusest ja isikupärasest väljendusest.
Sarnaselt keskaja rändmuusikutega ei demonstreeri ALBA suurt valikut tõenäolisi (või ka ebatõenäolisi) instrumente, vaid varieerib ja loob muusikalisi kontraste, kontrollides virtuoosselt ning peenelt oma instrumendi lugematuid võimalusi. ALBA programmid toovad kuulajani keskaja muusika lugematud nüansid, tihti ilmestavad muusikat ka tekstid.
Poul Høxbro lõpetas Carl Nielseni muusikaakadeemia plokkflöödi erialal 1994. aastal. Praegu töötab ta samas akadeemias muusikute / interpreetide kursuste koordineerijana. Poul Høxbro on olnud varem ka rokktrummar ja mänginud lõuna-ameerika rahvamuusikat. Õpingute ajal tundis ta suurt huvi nüüdismuusika vastu. Ta sai tuntuks just tänapäeva taani heliloojate uudisloomingu esitajana ning on võitnud mitmeid auhindu. 1992. aastast on ta pühendunud keskaegsele muusikale ning trummi-ja-vile ning raamtrummi mängimisele. Nende vanade, kuid samas nii uudsete helidega on ta tihti külaliseks ka tänapäeva muusika laval.
Agnethe Christensen (ansambli Alba vokaalsolist) on tegelnud nii klassikalise kui ka rahvamuusikaga. Ta on õppinud Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias ja Schola Cantorum Basiliensises. Ta on teinud hulgaliselt nii ansambli- kui soololindistusi, andnud palju kontserte ja juhendanud meistriklasse. Teda võib kuulda ka ooperilaval, kus ta esitab peamiselt tänapäeva- ning barokkoopereid.
Miriam Andersén avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Enne Schola Cantorum Basiliensisesse astumist õppis ta Londonis kalligraafiat ja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö kogemusi. Praegu teeb Miriam Andersén vabakutselise muusikuna koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine.
Donnas das Donnas
Prologo
Miragres fremosos
Dized' ai, trobadores
A Santa Maria (instrumentaal)
Nenbressete Madre de Deus Maria (instrumentaal)
Virgen Madre gloriosa
Santa Maria amar
A Virgen Santa Maria (instrumentaal)
Por foltenno quen na Virgen
Tod' a queste mund'a loar
Como o nome da Virgen
Laulud kogumikust «Cantigas de Santa Maria»
See rohkem kui neljasajast laulust koosnev hispaania kogumik on üks tähelepanuväärsemaid muusikalisi dokumente, mis on kesk-ajast meieni säilinud. Käsikiri on pärit kuningas Alfonso X (1221–1284) õukonnast. Selle Kastiilia ja Leoni kuninga, keda tuntakse ka Alfonso Targana, õukond oli Euroopa üks tähtsamaid kultuurikeskusi. Mitmesugused märgid viitavad sellele, et neid cantigas’id esitasid eri rahvusest muusikud, kes olid sinna kokku tulnud. Vähe on põhjust kahelda selles õukonnas valitsenud world-music’u atmosfääris sellest ideest lähtudes on sündinud ka ALBA seekordne valik sellest hindamatust kogumikust.Rondellus
Vanamuusikaansambel Rondellus loodi 1993. aastal Maria ja Robert Staaki algatusel eesmärgiga esitada keskaja ja renessansi muusikat. Olenevalt kavast koosneb ansambel kahest kuni kuuest lauljast ja instrumentalistist. Rühma liikmed on professionaalid, kes on tegutsenud aastaid Eesti tuntuimates vanamuusikaansamblites. Rondellus on andnud menukaid kontserte Baltimaades, Skandinaavias, Poolas, Saksamaal ja Hispaanias. Rondelluse asutajad Maria ja Robert Staak moodustavad ka ansambli tuumiku, nemad valivad repertuaari, valmistavad ette kavu ja kaasavad vastavalt vajadusele teisi muusikuid.
Maria Staak (laul) – pärast õpinguid Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris otsustas ta hoopis muusika ja laulmise kasuks. Ta lõpetas Tallinna Muusikakooli klassikalise ja dzässlaulu erialal. Hiljem pühendus vanamuusikale. Ta on õppinud Dominique Vellard’i (Schola Cantorum Basiliensis, Šveits) juures laulmist ja keskaja muusikat.
Robert Staak (lauto, löökpillid) – pärast Tallinna Muusikakooli lõpetamist klassikalise kitarri erialal pühendus ta lautole ja teistele vanadele näppepillidele (theorb, barokk-kitarr). Ta on täiendanud end Leif Karlsoni (Helsingi) ja Hopkinson Smithi (Basel) juures. Ta on hinnatud basso continuo mängijana ja on osalenud mitme barokksuurvormi ettekandel Eestis ja mujal. Inspireerituna Poul Høxbro (Taani) meistriklassist 1998. aastal, on ta tegelenud tõsisemalt ka löökpillide mängimisega. Robert Staak on töötanud muusikatoimetajana Eesti Raadios ja aastatel 1991–1998 lautomängijana ansamblis Hortus Musicus.
