« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola FA Taiji Artiklid
Instrumendid
Eri maade kultuur ja muusika
Heliloojad ja poeedid
Esseed ja intervjuud
Intervjuud

"Vilepillimehe külaskäik" Sigrid Maasen

Impressioon
7. oktoobril 2006 toimunud kontserdist "Tibia"
Kirjutatud Tartu Ăślikooli muusikaesseistika kursuse raames

XI Rahvusvahelise Tartu Vanamuusikafestivali „Orient et occident” raames Jaani kirikus laupäeval 7. oktoobril toimunud öökontsert pakkus kohaletulnuile mitmesuguseid emotsioone. Usutavasti oli nii mõnelgi kontserdikĂĽlastajal pisut kahju, et algselt välja kuulutatud kava apokalĂĽptilise sisuga keskaegsetest lauludest, mida pidid esitama Benjamin Bagby ning Norbert Rodenkirchen, polnud B. Bagby ootamatu haigestumise tõttu võimalik ette kanda. Festivali korraldajad valmistasid aga kohaletulnuile kordumatu elamuse, pakkudes kuulamiseks Norbert Rodenkircheni kava sooloflöödile.

N. Rodenkirchen, kes on sĂĽndinud Kölnis ning õppinud sealses muusikakõrgkoolis kaasaegse ning barokkflöödi erialal, pakkus kirikusse kogunenuile kuulamiseks oma 2001. aastal valminud sooloplaadi „Tibia ex tempore” materjalile põhineva kava. Nii nagu mainitud plaadil, esitas Rodenkirchen ka kontserdil keskaegsetest käsikirjadest pärit meloodiaid ning nende improvisatsioonilisi edasiarendusi, kusjuures ajalooline materjal sulas pea jäljetult kokku interpreedi enda loominguga. Võib arvata, et kontsert tegi nõutuks need kuulajad, kellele meeldib kontserdi ajal kavas sõrmega järge ajada, kuna vähem teadliku varajase muusika huvilise jaoks oli sellest helidekogumist traditsiooniliste meloodiate või käsikirjadesse ĂĽles tähendatud viisijuppide eristamine improvisatsioonilisest materjalist praktiliselt võimatu ning ekspertidelegi oleks see ĂĽlesanne arvatavasti mõningast peamurdmist pakkunud. Ometi tuleks publiku mõnetist peataolekut käesoleva kontserdi puhul pigem plussiks pidada, kuna formaalse kava puudumine pani kuulajad interpreedile ning esitatavale muusikale harilikust enam tähelepanu pöörama. Taoline sĂĽvenemine tasus end ka ära, kuna Rodenkirchen on muljetavaldava tunnetusliku täpsusega omandanud keskaja autor-interpreetidele omase muusikalise käekirja. Just sellel kontserdil kõlas muusika nii nagu seda teadjamate sõnul keskajal sageli esitati – pikkade, suuresti improvisatsiooniliste helilõikudena, mille pingestatus on ĂĽhtlane esimesest noodist viimaseni.

Nii laotus esimestest flöödihelidest alates kuulajate ees laiali omapärane kõlakangas, mille voltide vahelt paiskus kiriku löövide vahele pisut keskaegset tolmu, kuid samas ei piirdunud Rodenkirchen vaid varajaste meistrite vaimutöö restaureeritud kujul kuulajateni toomisega. Interpreedi poolt vallapäästetud helid olid elavad ning hingavad. Kontserdil kõlanud muusika oli oma olemuselt kordi avaram kui see kitsuke ruum, mida kiriku ajahambaist puretud telliskiviseinad talle pakkuda suutsid; sestap pani ta oma võlujõuga massiivsed kirikumĂĽĂĽrid murenema, sirutudes läbi tekkinud avauste mustavasse öhe, ning pöördudes seejärel tagasi sissepoole, sopistamaks endale õõnsat pesa kuulaja hinges – ikka selleks, et leida oma koht siin ja praegu.

Kogu sellele muusikalisele otsimisele ning uitamisele andis suuna Rodenkirchen, kes nagu Hamelini linna vilepillimees lummas oma hingestatud esitusega, pannes kontserdikülastajad end kuulama ning seejärel endale läbi füüsilise ning metafoorilise aegruumi järgnema. Kontserti kuulates jäigi Norbert Rodenkirchenist mulje kui interpreedist, kes end varajase muusika radadel sedavõrd kodus tunneb, et neil kasvõi kinnisilmi liikuda võib. Viimast demonstreeris flöödimängija ka näitlikult, viies flöödihelid väikesel jalutuskäigul sügavas hämaruses, milles vilkusid vaid üksikud küünlatuled, igasse kiriku nurka iga üksiku kuulajani, pakkudes neile võib-olla terve vanamuusikafestivali kontekstis kõige autentsema varajase muusika kuulamiskogemuse.

Sigrid Maasen
TĂś inglise filoloogia magistrand

"Mis on muusika? – minu isiklik arvamus" V. Hemapala Perera

Ăśldine arusaama järgi on muusika tihti eelkõige meelelahutus, samas kui minu jaoks on see kaugel väljaspool neid piire – muusika on kõikeläbiv ja transtsendentne. Siinkohal pean silmas klassikalist ning traditsioonilist muusikat, olgu see siis Ida või Lääne traditsioonis. Vastasel juhul võime leida end tĂĽhjusest…

Iga inimene on oma sĂĽdames ĂĽhel või teisel moel omaks võtnud mõne religioosse või filosoofilise traditsiooni, mis vaatamata selle vormile või praktikale, viivad ĂĽhisele vaimse täiuslikkuse sihile. Nii on ka muusika ĂĽks tee, mis võib viia selle sama eesmärgini või olla teeks taevastesse kõrgustesse. Klassikalise muusika täiuslik teostus võib meid lunastada materiaalse maailma piiratusest. Kuidas ma võrdleks Ida ja Lääne klassikalist muusikat? Inimesel on kaks poolust: mõistus ja sĂĽda. Vastavalt idamaisele nägemusele on hindustani klassikalises muusikas tähtsaimal kohal sĂĽda, mis valgustab mõistust – lääne klassikalises muusikas on see vastupidi. Tegelikult on see nagu ĂĽks mäetipp, millele võib läheneda kahelt eri kĂĽljelt. Ei tahaks jätta lisamata, et minu kõige täiuslikumaks instrumendiks on bambusflööt. Kui enamasti on pill tervik, mille on meister loonud ĂĽksikutest osadest, siis bambusflööt on sellele täielik vastand: tulemus pole saavutatud mitte ĂĽksikute osade liitmisel vaid nende äralõikamisel looduslikust bambusest – see on miski, mis on peaaegu täiesti tĂĽhi… Kuid selle pilli täiuslikkus peitub faktis, et teda võib kasutada võrdväärselt ĂĽkskõik millise tänapäevase muusikainstrumendiga. Kuigi see pill on ehituselt väga lihtne, on sellel täiuslikud mängutehnilised võimalused ĂĽkskõik millise teise pilliga võrreldes, samas on ta säilitanud oma algse kuju. Bambusflööt on kliimaatilistele muutustele vastupidav, teda on kerge käsitseda ja transportida ning teiste pillidega võrreldes on ta suhteliselt odav.

Mida on muusika tähendanud minu jaoks isiklikult? Vastaksin sellele lühidalt: muusika on minu teine silm!

V. Hemapala Perera

"Monoodilised ja polĂĽfoonilised laulud – samad juured" Marcin Bornus-Szczycinski

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, ĂĽllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi šokeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tänapäeval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti läks see vastuollu just nende põhimõtetega, mida on rõhutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rĂĽtmiline, rohkelt kaunistatud, jõuline ning paljude – sealjuures rĂĽtmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub täiesti meie tõekspidamistele muusikaesteetikast ĂĽldiselt, eelkõige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. Kõigest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pĂĽhade ajal toimuvate ĂĽrituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lähtusin tavapärasest, roomakatoliku kirikus ĂĽldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud ĂĽldlevinud esituspraktika ja mõningate selles dominikaani traditsioonis säilinud eripärade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga järjest uued avastused. Me lõime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja väga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jõudsime järeldusele, et peame oma tavapärase ettekujutuse ning harjumused täielikult ĂĽmber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vähe. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ĂĽhtlustada oma järjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tõenäoliselt identset 1000-lehekĂĽljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kõige ĂĽldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pärgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kõigi nagunii ĂĽldtuntud asjade ĂĽlesmärkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks ĂĽles kõige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i käsikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on säilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rändas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kõik võiksid seda ĂĽmber kirjutada ilma ĂĽhtegi nooti või pausi muutmata, nagu võime lugeda õndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-lehekĂĽljelisest eessõnast selles käsikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mõistmise võtmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi järel. Laulmiskunsti väga keerulise ja samas väga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivõrd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. Tänapäeval pĂĽĂĽame seda mõista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on säilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja sĂĽĂĽria laulutraditsiooni uurimata ei õnnestuks meil tõenäoliselt kuidagi lahendada enamikku rĂĽtmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mõistatustest. Tänapäeva Euroopa muusikateaduse sĂĽsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline järjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide säilitamisel, mõistame järjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tänu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju ĂĽksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga järgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide järgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu põhialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pärast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mõjutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on säilinud vaid Euroopa äärealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rütme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks Püha Dominicuse ajastu liturgiline laul võib muusikaliselt olla palju lähedasem andaluusia flamenkole kui tänapäevasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia käsitlus viib meid otse polĂĽfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-häälset faux bourdon’ tehnikat, mida võib võrrelda näit. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes pĂĽĂĽame säilitada monoodilise muusika laulmise põhimõtted, kus on tähtsustatud nii iga hääle laadiline isikupära kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht

***

Ă•htumeditatsioonid XXVII 31.08.21 Tartu Jaani kirikus

***

Taiji yang stiili treeningud on hetkel suvepuhkusel ja jätkuvad taas sügisel 2021

***

Valminud on dokumentaalfilm Georg Hackenschmidtist

***

 Georg Hackenschmidti mälestusmärk on saanud ideelahenduse!

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"