Gandersheimi Hrotsvit (u 935-972)

Gandersheimi Hrotsviti nimi ei pruugi eestlasele midagi ütelda, kui ta pole just filoloog või keskaja-huviline. Selle üle tuhande aasta tagasi (u 935–972) elanud vaga naise kirjatöid pole seni olnud võimalik eesti keeles lugeda. Laia lugejaskonda ei olnud Hrotsvitil arvatavasti ka eluajal, sest ta tööde ainsa teadaoleva käsikirja leidis humanist Conrad Celtes St. Emmerani kloostrist alles 1493 ja publitseeris 1501. 

Hrotsvit pärines saksi aadlist ning elas Gandersheimi benediktiini nunnakloostris, kus ta kloostri abtissi Gerberga õhutusel pani ladina keeles kirja kloostri ajaloo (Primordia coenobii Gandeshemensis) ning pikema ajaloolise keiser Otto vägitöid kirjeldava poeemi (Gesta Ottonis). Samuti on ta pannud heksameetritesse kaheksa pühakute-ainelist legendi (Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujul) ning kirjutanud kuus näitemängu, mille saatesõnas ütleb ta järgmist: Leidub palju katoliiklasi, kes elegantsema väljendusviisi tõttu eelistavad kasulikele pühadele kirjadele tühiseid paganlikke raamatuid, ja seda tõsiasja ei saa me täielikult välja vabandada. On ka teisi, kes on kinni pühakirjas ja olgugi et muud paganlikku  põlgavad, siiski loevad sageli Terentiuse väljamõeldisi; sel ajal kui nad lõbu tunnevad ladusast keelepruugist, lasevad nad end jumalavallatute asjade teadasaamisest rüvetada. Seepärast mina, Gandersheimi Vali Hüüd, pole keeldunud teda jäljendamast kirjutades, kuna teised austavad lugedes;  mistõttu sellessamas kirjutamiszanris, milles retsiteeritakse hellikute naiste näotuid jõledusi, ülistatakse ka pühade neitsite kiiduväärt karskustegusid vastavalt minu ainesele.  /---/ 

Draamad on kirja pandud rütmistatud proosas, mille lausete erineva pikkusega mõttelised üksused väga sageli riimuvad, kusjuures riim võib olla ebapuhas ja vaevu tajutav. Tekst on läbi põimitud rohkete Vana ja Uue Testamendi tekstitsitaatide, parafraaside, kirikukeelsete väljendite, liturgiliste reministsentsidega jms. Lisaks antiigi mõjutustele on tuntav ka hilisemate poeetide (eelkõige Prudentius) ja prosaistide (Boethius, Beda, Alkuin jt ning kirikuisad) mõju. Draamad on algselt pealkirjastamata, varustatud Bütsantsi Aristophanese eeskujul väikese sisukokkuvõttega, hilisemal ajal on neid hakatud nimetama peategelase nime järgi: Gallicanus, Dulcitius, Calimachus, Abraham, Pafnutius, Sapientia. Kuus tükki sellepärast, et ära võtta Terentiuse kuue komöödia paganlikku mõju. Tinglikult võiks neid samuti komöödiateks nimetada, kuid mingil juhul ei naeruväärista Hrotsvit kristlikku maailma kuuluvat, vaid ilmaliku maailma pahesid, kasutades leidlikult situatsioonikoomikat. Tõenäoliselt neid komöödiaid keskajal ei mängitud, tegemist on ikkagi literaatidele mõeldud tekstidega. Sakslased peavad Hrotsvitist väga lugu kui esimesest saksa poetessist ja tänapäeval on teda edukalt lavastatud.

Kabir Р15. sajandi P̵hja-India luuletaja

Pühakust müstik ja luuletaja Kabir elas Põhja-Indias 15. sajandil. Ta kasvas üles islamiusulises kangakuduja perekonnas. Kodust ei saanud ta kaasa kirjaoskust, oma igapäevast leiba teenis ta hiljem kudumiskunstiga. See on ka enam-vähem kõik, mis tema legendidest tihedalt läbipõimunud eluloost teada on ja millega erinevad allikad ligilähedaseltki nõusse jäävad. Suure au sees on Kabir aga Indias veel praegugi – tema erakordsust rõhutab tõsiasi, et tema luule austajate seas on nii hindusid kui ka muslimeid. Kabiri luule on küll religioosne, kuid samas oma olemuselt vaba: see küll tugineb traditsioonile, aga ei järgi seda rangelt.

Kabir esitas oma ekstaatilisi pühenduslikke laule ühes hindi keele murdes, mis on praeguseks käibelt kadunud. Sõnadest tähtsam oli tema jaoks laulude sõnum ja meloodia: nii ongi paljudest tekstidest säilinud erinevaid üleskirjutusi, tõlkeid ja tõlgendusi. Ingliskeelne maailm tunneb Kabiri tekste eeskätt Rabindranath Tagore tõlgete kaudu. Kabiri luulet eestlastele vahendanud Doris Kareva on koondanud osa armastatud India klassiku tõlgendustest raamatusse “Kabir. 99 luuletust” (Huma, 2003).

Kabir mahutab kahte vahedasse värsiritta selliseid tarkusi, mida paljud teised ei suuda öelda ka mitmel leheküljel:

Nagu seemnes varjul on õli,
ränikivis salajas säde,
su kehas Jumalik elab.

Koge seda, kui jõuad!

Meister Rumelant - rüütlilaulik Taani kuninga õukonnas

«See sündis Jutlandis, üleval põhjas… Ustavad taanlased, otsige võimalust kätte maksta oma kuninga eest, et võiksite seeläbi au ning kiituse ära teenida.» See kuningas on Erik Klipping, kes mõrvati julmalt 22. novembri  öösel 1286. aastal Finnerupi külas Jutlandis, ning käesolev tekst pärineb saksa rüütlilaulikult Rumelantilt, kellelt koos sõnade ja meloodiaga on säilinud kümme laulu. Nendest kolm laulu kirjeldavad dramaatilisi talveöösündmusi ning tõenäoliselt  lauldi  neid Nyborgi lossis 1287. aastal. Seega on tegemist haruldase näitega keskaegsel Taanimaal kõlanud muusikast. Sõnad on saksakeelsed, milles pole midagi iseäralikku, arvestades väga tihedaid sidemeid saksa ja taani õukondade ning aadlike vahel – nii nagu see oli tol ajal ka teistes Euroopa maades.

Kuid kes oli Rumelant? Erinevalt paljudest oma «kolleegidest» ei pärinenud ta aadliperekonnast, vaid kandis tiitlit Meister, mis tähendas professionaalset muusikut. Rumelanti kunstnikunimi, mis tähendab «maalt pääsenu», viitab talle kui rändmuusikule, ning laulutekstidest võib saada vihjeid tema rännakute kohta: Frankfurt Maini ääres, Schwerin, Mecklenburg, Pommerimaa ja – Nyborg. Rohkem me tema elust ei tea. Siiski on Manesse codex’is (u 1300) säilinud üks portree, kus teda kujutatakse enne hobuse selga hüppamist ühe aadlikuga hüvasti jätmas. Pilt selle kohal annab vihje Rumelanti igapäevaelust: naine ja kaks meest käest kinni õukonnatantsu tantsimas, neid saatmas flöödi- ja fiidlimängija. Kõrvuti tõsiste lauludega on see ilmekaimaks näiteks rändmuusiku mitmekülgsest elust ja kohustustest, mida näiteks Nyborgi lossi pidustusedki nõudsid: seal on keerukaid kompositsioone, mis ülistavad daamide ilu ning isandate üllust, aga ka moraali- ja propagandalaule, instrumentaalset virtuoossust ja hoogsaid tantsuviise.