"Vilepillimehe külaskäik" Sigrid Maasen

Impressioon
7. oktoobril 2006 toimunud kontserdist "Tibia"
Kirjutatud Tartu Ülikooli muusikaesseistika kursuse raames

XI Rahvusvahelise Tartu Vanamuusikafestivali „Orient et occident” raames Jaani kirikus laupäeval 7. oktoobril toimunud öökontsert pakkus kohaletulnuile mitmesuguseid emotsioone. Usutavasti oli nii mõnelgi kontserdikülastajal pisut kahju, et algselt välja kuulutatud kava apokalüptilise sisuga keskaegsetest lauludest, mida pidid esitama Benjamin Bagby ning Norbert Rodenkirchen, polnud B. Bagby ootamatu haigestumise tõttu võimalik ette kanda. Festivali korraldajad valmistasid aga kohaletulnuile kordumatu elamuse, pakkudes kuulamiseks Norbert Rodenkircheni kava sooloflöödile.

N. Rodenkirchen, kes on sündinud Kölnis ning õppinud sealses muusikakõrgkoolis kaasaegse ning barokkflöödi erialal, pakkus kirikusse kogunenuile kuulamiseks oma 2001. aastal valminud sooloplaadi „Tibia ex tempore” materjalile põhineva kava. Nii nagu mainitud plaadil, esitas Rodenkirchen ka kontserdil keskaegsetest käsikirjadest pärit meloodiaid ning nende improvisatsioonilisi edasiarendusi, kusjuures ajalooline materjal sulas pea jäljetult kokku interpreedi enda loominguga. Võib arvata, et kontsert tegi nõutuks need kuulajad, kellele meeldib kontserdi ajal kavas sõrmega järge ajada, kuna vähem teadliku varajase muusika huvilise jaoks oli sellest helidekogumist traditsiooniliste meloodiate või käsikirjadesse üles tähendatud viisijuppide eristamine improvisatsioonilisest materjalist praktiliselt võimatu ning ekspertidelegi oleks see ülesanne arvatavasti mõningast peamurdmist pakkunud. Ometi tuleks publiku mõnetist peataolekut käesoleva kontserdi puhul pigem plussiks pidada, kuna formaalse kava puudumine pani kuulajad interpreedile ning esitatavale muusikale harilikust enam tähelepanu pöörama. Taoline süvenemine tasus end ka ära, kuna Rodenkirchen on muljetavaldava tunnetusliku täpsusega omandanud keskaja autor-interpreetidele omase muusikalise käekirja. Just sellel kontserdil kõlas muusika nii nagu seda teadjamate sõnul keskajal sageli esitati – pikkade, suuresti improvisatsiooniliste helilõikudena, mille pingestatus on ühtlane esimesest noodist viimaseni.

Nii laotus esimestest flöödihelidest alates kuulajate ees laiali omapärane kõlakangas, mille voltide vahelt paiskus kiriku löövide vahele pisut keskaegset tolmu, kuid samas ei piirdunud Rodenkirchen vaid varajaste meistrite vaimutöö restaureeritud kujul kuulajateni toomisega. Interpreedi poolt vallapäästetud helid olid elavad ning hingavad. Kontserdil kõlanud muusika oli oma olemuselt kordi avaram kui see kitsuke ruum, mida kiriku ajahambaist puretud telliskiviseinad talle pakkuda suutsid; sestap pani ta oma võlujõuga massiivsed kirikumüürid murenema, sirutudes läbi tekkinud avauste mustavasse öhe, ning pöördudes seejärel tagasi sissepoole, sopistamaks endale õõnsat pesa kuulaja hinges – ikka selleks, et leida oma koht siin ja praegu.

Kogu sellele muusikalisele otsimisele ning uitamisele andis suuna Rodenkirchen, kes nagu Hamelini linna vilepillimees lummas oma hingestatud esitusega, pannes kontserdikülastajad end kuulama ning seejärel endale läbi füüsilise ning metafoorilise aegruumi järgnema. Kontserti kuulates jäigi Norbert Rodenkirchenist mulje kui interpreedist, kes end varajase muusika radadel sedavõrd kodus tunneb, et neil kasvõi kinnisilmi liikuda võib. Viimast demonstreeris flöödimängija ka näitlikult, viies flöödihelid väikesel jalutuskäigul sügavas hämaruses, milles vilkusid vaid üksikud küünlatuled, igasse kiriku nurka iga üksiku kuulajani, pakkudes neile võib-olla terve vanamuusikafestivali kontekstis kõige autentsema varajase muusika kuulamiskogemuse.

Sigrid Maasen
TÜ inglise filoloogia magistrand