« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Instrumendid
Eri maade kultuur ja muusika
Heliloojad ja poeedid
Esseed ja intervjuud

Erhu

Erhu on ĂĽks populaarsemaid hiina muusikas kasutatavaid poogenpille. Hiinakeelne nimi èrhĂş (二胡 – hääld. aa(r)hu) viitab selle, et pillil on kaks keelt. Arvatavalt on erhu tulnud Hiinasse Kesk-Aasiast umbes 8. –10. sajandil. Erhu’l on kuue- või kaheksatahuline, mõnikord ka ĂĽmara kujuga kõlakast, millele on pingutatud pĂĽĂĽtoninahast tekk. Kõlakasti kĂĽlge kinnitub vertikaalselt pilli kael, mille otsas oleva kahe suure virbliga on kinnitatud pilli kaks keelt. Erhu mängutehnika olulisemateks eripäradeks on esiteks see, et helikõrguse muutmiseks ei suruta keeli sõrmlaua vastu, vaid neid kaetakse näppudega õhus. Teiseks omapäraks on aga see, et poogen ei liigu mitte keelte peal, nagu näiteks kõigil Lääne poogenpillidel, vaid on kinnitatud ĂĽksteisele lähedalasuvate, tavaliselt kvinti häälestatud keelte vahele. Mängides hoitakse pilli vertikaalselt ning see toetub mängija vasakule reiele. Pilli maksimaalne ulatus on kolm ja pool oktaavi, peamiseks mänguulatuseks siiski kaks ja pool oktaavi.

Xun

Xun (hääld. sün) on savist valmistatud okariinide perekonda kuuluv instrument, mida peetakse hiina keskse rahvuse, Han'ide muusikainstrumendiks. Tegemist on ühe vanima hiina muusikainstrumendiga, mille vanuseks loetakse umbes kaheksa tuhat aastat. Xun on seest õõnes munakujuline lameda põhjaga pill, mille keskel ülaosas asub ümmargune puhumisava. Sarnaselt ristflöödile tekitatakse heli vastava huulteasendiga. Sõrmeavade arv varieerub viiest seitsmeni, kuigi tänapäeval võib leida ka rohkemate sõrmeavadega instrumente. Traditsiooniliselt on xun'i ulatuseks üks oktaav. Hiinas on xun olnud mõnda aega peaegu täielikus varjusurmas, seda on aga siiski kasutatud Taivani tseremoniaalsetes orkestrites. Tänu uutele arheoloogilistele leidudele on xun üsna hiljuti teinud läbi taassünni ka Hiinas ning tänapäeval kasutatakse seda nii filmi- kui levimuusikas. Xun'il on ääretult huvitav omalaadne tämber, selle kume, sügav ja paindlik heli võib jäljendada sellele ainuomasel viisil ka näiteks inimhäält.

Traditisoonilised hiina flöödid

Traditsioonilisi hiina flööte valmistatakse põhiliselt bambusest, ajaloost on aga säilinud ka päris hulk luust valmistatud flööte. Hiina flöötide ajalugu on aukartustäratav. Vanimate leidude hulgas on näiteks:
 - kaks bambusflööti (lĂĽhike ja pikk, aastast 168 eKr), mis on leitud ĂĽhest hauast;
 - Zhejiang'i provintsist Hemudu'st leitud mitu 7000 aasta vanust väikest luuflööti;
 - Jiahu kĂĽlast (Kollase jõe keskjooksul asuvast orust) rohkem kui kolmkĂĽmmend 9000 aasta vanust viie- kuni seitsmeaugulist flööti, millest vähemalt ĂĽks on ka ideaalses mängukorras!

Hiina bambusest ristflööt dizi (hääldus: diidzõ) on kahtelmata ĂĽks tuntuimaid hiina puhkpille. Tavaliselt kuue sõrmeavaga flöödile annab talle ainuomase isikupära sõrmeavade ning puhumisava vahel paiknev auk (Mo-Cong), mida katab bambuse või roo sisemisest kilest valmistatud imeõhuke membraan. Kaasa vibreerides annab see pillile pisut säriseva ning väga paindliku tämbri, samuti väga suured dĂĽnaamikavõimalused. Teadaolevalt on sellise täienduse teinud flöödile Liu Xi Tang'i ajastul (618-907) eesmärgiga ”parandada pilli toonikvaliteeti”.

Vertikaalselt puhutav bambusflööt xiao (ka dong xiao ,  hääldus: siao) omab teadaolevalt rohkem kui 2000-aastast ajalugu ning on levinud Hiinast ka mitmetesse teistesse Aasia riikidesse. Nii on sellest arenenud näiteks ka Jaapani shakuhachi. Kõige levinum on pillitĂĽĂĽp, millel on esikĂĽljel viis ning tagakĂĽljel ĂĽks sõrmeava. Xiao tämber on mahe ning sĂĽgav, seda kasutatakse nii sooloinstrumendina kui ka ansamblis teiste pillidega (näiteks koos siidkeeltega tsitri, qin'iga).

Gu zheng

Zheng, mis enamasti on tuntud gu zheng'i nime all, kuulub iidsete hiina näppepillide hulka. Juba Ida-Zhou dĂĽnastia ajal (770 – 221 eKr) oli see instrument populaarne aladel, mis tänapäeval kuuluvad Shannxi provintsi ja selle naabrusesse. Hiina keeles tähendab sõna zheng  „resoneerima” ja kirjelduste kohaselt ongi see tähistanud instrumenti, mis kõlab resoneerivalt, helisevalt. Instrumendi pealt kumer, ĂĽldise vormi poolest pikergune korpus on valmistatud wu-tong'i puust. Igal ĂĽksteisest võrdsetel kaugustel asuval metallkeelel on oma liigutatav roop, mis võimaldab instrumenti väga täpselt häälestada. Selle instrumendi keelte arv on ajapikku tõusnud. On teada, et enne Hani ja Jini dĂĽnastiaid oli zheng'il kaksteist keelt. Tangi ja Songi dĂĽnastiate ajal kasvas keelte arv kolmeteistkĂĽmneni ning Mingi ja Qingi dĂĽnastiate ajal juba viieteistkĂĽmne ning kuueteistkĂĽmneni.

Loode-Hiinast on zheng'imängu kunst Qini ja Hani dĂĽnastiate ajal levinud aegamisi ka mujale Hiinasse, segunedes kohalike laulmise ja rahvamuusika traditsioonidega. Selle tulemusena kujunes välja kaks erinevat haru  Põhja- ja Lõuna-Hiina , mis omakorda sisaldavad kuut kohaliku eripäraga koolkonda. Need on Henan, Shandong, Chaozhou, Kejia, Zhejiang ja Sise-Mongoolia. Zheng'i repertuaar on põlvest-põlve edasi antud enamasti suulisel teel. Mängitakse ka teistelt instrumentidelt, nagu näiteks pipa ja qin'i repertuaarist pärinevat muusikat.

Tänapäeval on zheng'il kakskümmend üks kuni kakskümmend viis keelt. Tänasel kontserdil kõlaval instrumendil on keeli kakskümmend üks. Zheng'i keeled on häälestatud pentatoonilises helireas, kus puuduvad pooltoonid (do-re-mi-sol-la). Pooltoonide mängimiseks vajutatakse vastavale keelele roopidest vasakul pool. Selline tehnika võimaldab mängida kõiki helisid nii kromaatilises helireas kui ka pooltoonist suuremaid ja väiksemaid intervalle.

Zheng'i mängitakse parema käe kolme sõrme  pöidla, nimetis- ja keskmise sõrme  kĂĽĂĽnega näppides. Vasakul käel kasutatakse kaht sõrme  kas nimetis- ja keskmist, või siis keskmist ja nimetut sõrme keeltele vajutamiseks. Sellisel viisil ei saavutata mitte ainult altereeritud helisid, vaid ka erinevaid kaunistusvõtteid, nagu näiteks erinevat tĂĽĂĽpi vibraatod ja glissandod. Viimasel ajal on zheng'i mängimisel rakendatud ka klaveri- ja harfimängu tehnikaid.

Bansuri (india bambusflööt)

Kui enamasti on pill tervik, mille on meister loonud ĂĽksikutest osadest, siis bambusflööt on sellele täielik vastand: tulemus pole saavutatud mitte ĂĽksikute osade liitmisel vaid nende äralõikamisel looduslikust bambusest - see on miski, mis on peaaegu täiesti tĂĽhi… Selle pilli täiuslikkus peitub faktis, et teda võib kasutada võrdväärselt ĂĽkskõik millise tänapäevase muusikainstrumendiga. Kuigi see pill on ehituselt väga lihtne, on sellel täiuslikud mängutehnilised võimalused ĂĽkskõik millise teise pilliga võrreldes, samas on ta säilitanud oma algse kuju. Võrreldes tänapäeva flöödiga, on bambusflöödi kõla pehme ja sĂĽgav. Kuna kõiki alteratsioone mängitakse ainult poolaukudega, annab see väga paindlikud võimalused helikõrguste sujuvaks muutmiseks. Paljud ajaloolised faktid viitavad sellele, et eelpool kirjeldatud pillile väga sarnast ristflööti kasutati ka keskaegses Euroopas, mistõttu võime otseselt võrrelda ka mängutehnikaid. India rahvamuusikas ning lõuna-india klassikalises muusikas on bambusflööt olnud kasutusel juba aastatuhandeid. Põhja-india klassikalises muusikas võttis madala bambusflöödi kasutusele Pt. Panalal Ghosh alles alates 1950ndatest aastatest.

Raho Langsepp

Guqin

Guqin (hääldus: guu tšin) on Hiina haritlaste poolt läbi ajaloo kõige enam ĂĽlistatud pill. Selle instrumendi valdamist loeti ĂĽheks „neljast kunstist“. Guqin’i muusikat austati ja selle ĂĽmber kujundati keeruline ideoloogia. Pille koguti kui kunstiväärtusi ja pole ĂĽhtki teist instrumenti, mida oleks nii sagedasti kujutatud maalidel või mainitud poeesias. Tänu haritlaste tavadele sĂĽndmusi kirja panna on säilinud piisavalt informatsiooni selle siidkeeltega pilli ajaloolise esituspraktika kohta. Nii on meie jaoks säilinud ĂĽks maailma vanimaid ĂĽksikasjaliselt ĂĽles märgitud instrumentaalmuusika traditsioone, kus on muuhulgas kirjeldatud ka Hiina muusikateooria ja praktika seoseid ning rakendusi.

Hiina siidkeeltega tsitter qin on pĂĽsinud praktiliselt muutumatuna viimased 1700 aastat. Legendide järgi on see pill aga veel palju vanem. Hiina haritlaste poolt soositud pillina on sellel instrumendil tihedad seosed mõlema suure hiina filosoofia - taoismi ja konfutsianismiga. qin’i mängu puudutavad allikad on ainuke detailne kirjalik Ida muusikatraditsioon, mis pole saanud mõjutusi Lääne kultuuri poolt.

Traditsiooniliselt anti qin’i mängu edasi suuliselt õpetajalt õpilasele. Muusika pandi kirja tabulatuurina, mis kirjeldab detailselt häälestust, sõrmepositsioone, sõrmetehnikaid ning kaunistusi, jättes samas määramata nootide vältuse. Sellise muusika rekonstrueerimisel tuleb tähelepanu pöörata mängutehnika struktuuridele, võrrelda erinevaid versioone ning mõista meloodiate temaatilist ja ajaloolist tagapõhja.

Tartu Vanamuusika Festivalil 2003 peetud loengul käsitles John Thompson qin’i ajalugu ja filosoofiat, samuti kirjeldab ning toob näiteid, kuidas ta qin ’ile kirjutatud muusikat vanadest allikatest rekonstrueerib.

John Thompson
Tartu Vanamuusika Festival 2003

Hiina bambusflööt xiao

Vertikaalselt puhutav bambusflööt xiao (ka dong xiao – hääldus: siao) omab teadaolevalt rohkem kui 2000-aastast ajalugu ning on levinud Hiinast ka mitmetesse teistesse Aasia riikidesse – nii on sellest arenenud näiteks ka Jaapani shaukuhachi. Kõige levinum on pillitĂĽĂĽp, millel on esikĂĽljel viis ning tagakĂĽljel ĂĽks sõrmeava. Xiao tämber on mahe ning sĂĽgav, seda kasutatakse nii sooloinstrumendina, kui ansamblis teiste pillidega (näit. siidkeeltega tsittri, qin’iga).

Raho Langsepp

Hiina bambusflööt dizi

Hiina bambusest ristflööt dizi (hääldus: diidzõ) on kahtelmata ĂĽks hiina tuntuimaid puhkpille. Tavaliselt kuue sõrmeavaga flöödile annab talle ainuomase isikupära sõrmeavade ning puhumisava vahel paiknev auk (Mo-Cong), mida katab bambuse või roo sisemust katvast kilest valmistatud imeõhuke membraan. Kaasa vibreerides annab see pillile pisut säriseva ning väga paindliku tämbri, samuti väga suured dĂĽnaamikavõimalused. Teadaolevalt on sellise täienduse teinud flöödile Liu Xi Tang’i ajastul (618-907) eesmärgiga ”parandada pilli toonikvaliteeti”.

Traditsioonilisi hiina flööte valmistatakse põhiliselt bambusest, ajaloost on aga säilinud ka päris hulga luust valmistatud flööte. Hiina flöötide ajalugu on aukartustäratav. Vanimate leidude hulgas on näiteks:
- kaks bambusflööti (lühike ja pikk) aastast 168 eKr,
mis on leitud ĂĽhest hauast;
- Zhejiang’i provintsist Hemudu’st leitud mitu
7000 aasta vanust väikest luuflööti;
- Jiahu külast (Kollase jõe keskjooksul asuvast orust) rohkem kui kolmkümmend 9000 aasta vanust viie kuni seitsmeaugulist flööti, millest vähemalt üks on ka ideaalses mängukorras!

Raho Langsepp
Kuke aasta alguse kontsert
9. veebruar 2005
Ahvi-aasta alguse kontsert
21. jaanuar 2004

Jaapani bambusflöödid – Yoko-bue

Jaapani bambusflööte nimetatakse jaapani keeles Yoko-bue, see tähendab rist- (yoko) flöödid (fue või bue). On olemas kolme tüüpi flööte: Shino-bue, Noh-kan ja Ryo-teki. Neid traditsioonilisi flööte kutsutakse mõnikord ka lihtsalt fue'deks. Kostümeeritud esinejad mängivad pidustustel Shino-bue'd kõrge ja terava tooniga, et peotuju luua. "Kabuki" muusikas mängitakse seda aga pehme ja voolava tooniga, mis harmoneerub Naga-uta'ga (laulud) ja Samisen'iga (jaapani traditsiooniline keelpill). Noh-kan'i rütmiline ja üleloomulik kõla aitab muuta jaapani traditsiooniliste etenduste "Noh" ja "Kabuki" õhkkonda muinasjutulisemaks. Ryu-teki'l on tugev ja selge kõla ning seda kasutatakse jaapani muusika ansambli kõige vanemas ja traditsioonilisemas stiilis, mida nimetatakse Gagaku.

Hiroyuki Koinuma ja Yumiko Kaneko
Kontsert "Kuu kindluse varemetes" 5. veebruar 2003
Kontsert "Jaapani flöödimuusika" 28. jaanuar 2002

Jaapani bambusflööt shakuhachi

Shakuhachi on otsast puhutav jaapani bambusflööt. Tema esiküljel on vaid neli ja taga üks auk, kuid hoolimata oma välisest lihtsusest, on ta üks nüanssiderohkeim flööt maailmas. Erinevaid kõlavärve saavutatakse näiteks pilli puhumisnurka muutes ja samuti aukude vaid osalise katmise teel.

Shakuhachi't kasutasid komuso'd (shakuhachi't mängivad zen-mungad) vahendina oma religioosses praktikas (shugyo), seal oli igasugune muusikaline liialdamine kõrvalekaldumine õigest tunnetusest. Palasid, mida mängiti, kutsuti honkyoku (algsed lood) ja reeglina olid need soololood. Komuso'de ajalugu ulatub Mukomachi perioodi (1338 - 1573 AD). Hiljem kujunes neist Fuke sekt, Rinzai budismi haru. Fuke sekti hiilgeaegadel (17. sajandi lõpus AD) oli neil üle saja templi üle kogu Jaapani.

Hoolimata sellest, et vanas Jaapanis oli shakuhachi vaid Fuke munkade flööt ja kõigile teistele keelatud, on pill tänapäevaks muutunud väga populaarseks ning temaga mängitakse igasugust muusikat. Seega
jaguneb shakuhachi repertuaar mitmesse kategooriasse:
 
Honkyoku ehk algupärased soololood, mis on otseselt zen-traditsioonist pärit. Honkyoku't peetakse shakuhachi vaimu ja võimaluste kõige eredamaks näiteks. Lood baseeruvad hingamisel ja on mõeldud meditatsiooniks.
Gaikyoku ehk adopteeritud lood, mis on võetud 19. sajandi koto ja samireni repertuaarist ning neid lugusid on mängitud ansamblis.
Shinkyoku ehk uued lood, mis on loodud peale jaapani muusika kokkupuuteid Euroopa muusikaga 20. sajandi alguses.
Gendai-mono ehk modernsed lood, mis on loodud peale Teist maailmasõda.

Roland Suits
Ahvi-aasta alguse kontsert 21. jaanuar 2004
Lamba-aasta alguse kontsert 1. veebruar 2003
Hobuse-aasta alguse kontsert 12. veebruar 2002
Mao-aasta alguse kontsert 24. jaanuar 2001
Tartu Vanamuusika Festival 2001

Kreeka aulos

Topeltlesthuulikuga aulos oli läbi ja lõhki vanakreeka puhkpill.
6.-5. sajandil eKr Ateenas polnud ükski avalik tseremoonia ega teatrietendus, ükski spordi- ega kultuuriüritus mõeldav auloste kõlata.

Nagu paljude vaasimaalide, iseäranis nende, mis maalitud 500 eKr paiku, samuti kirjalike allikate ning üksikute säilinud instrumentide järgi tõdeda võime, pidi auloste kõla olema väga eriilmeline, ulatudes ärritavalt kriiskavast sulnilt meeldivani. Siin peitub vihje sellele, et auloste all tuleb mõista küll erinevalt valmistatud instrumente, neid mängisid aga alati professionaalsed ning sageli kõrgelt ülistatud muusikud.

Conrad SteinmannConrad Steinmann räägib: "Olles nĂĽĂĽd juba ĂĽle 10 aasta aulosest lummatud, oleme meie - ĂĽlimalt tundlik ja osav pillimeister Paul J. Reichlin ning mina ise mängijana ning mitmes mõttes “tõlkijana” - nende erinevate kõladega ka lähemalt tutvust teinud. Lähtuvalt oma praktilis-muusikalisest kogemusest - kas tööpingi juures, kontserdisaalis või kirjutuslaua ääres taaskomponeeritud vanakreeka laulude ja tantsude juures - oleme jõudnud mitmesuguste veendumusteni: muu hulgas annab akriibi lähenemisviis sellele mitme aastatuhande vältel kasutusel olnud instrumendigrupile ka kindlustunde, et veel tänagi mängitakse antiiksete aulostega kĂĽllaltki kaugelt sarnanevatel instrumentidel, nende hilistel järeltulijail. Mainitud olgu sardi kolmekordne launeddas, mida mängitakse n-ö ĂĽlestõstetud keelega, või siis ka “fiðiott”, topeltflööt Kalaabriast, piirkonnnast, mis oli tollase Suur-Kreeka osa. Need instrumendid vahendavad meile muu hulgas ka mänguvõtteid, mis on väga usutavas seoses vanakreeka rĂĽtmilis-meloodiliste vajadustega. “Uuelaadsed”, kasutamata ning virtuoossed kõlad ja pruugid tungivad sel moel läbi kauguste meieni ega paelu ĂĽksnes muusikateadlasi: äkitselt saab reaalseks ning läbinisti elavaks see, mis näis olevat juba ammu ning igaveseks vakatanud. "

Conrad Steinmann
Tartu Vanamuusika Festival 2002
Tartu Vanamuusika Festival 2000

Raamtrumm – tar

Raamtrummid kuulusid keskaja muusikas enimkasutatavate instrumentide hulka. Neil võisid olla küljes väikesed metallist kettad nagu tamburiinil või olid nad ilma, nagu me võime näha freskodel Bellinges ja Funenis Taanis. Nii nendel kui ka teistel kujutistel hoitakse trummi vertikaalselt ning mängitakse vaba käega. See mängutehnika, mis on senini kasutusel kõikjal idamaades, võimaldab väga mitmekesist mängu ning lugematuid tämbrivarjundeid, mis seletab selle instrumendi populaarsust ka keskajal.

Poul Høxbro
Kontsert "Saagad ja Viikingid" 20. ja 22. juuni 2003
Tartu Vanamuusika Festival 2001
Tartu Vanamuusika Festival 2000
Tartu Vanamuusika Festival 1999
Tartu Vanamuusika Festival 1997
Seminar "Löökpillid varajases muusikas" 15. mai 1997

trumm-ja-vile, trumm-ja-psalteerium

Poul HoxbroTrumm-ja-vile/psalteerium: see kombinatsioon ĂĽhekäeflöödist ja trummist on Euroopas laialt levinud Rootsist Hispaaniani kogu keskajal. Seda mängiti tantsuks nii lossis kui kĂĽlatänaval, söögilaua ääres, see saatis turniire ja teatrietendusi; seda võis kuulda lahinguväljal ja isegi jumalateenistustel kirikus. Seda meisterlikku ĂĽhemeheansamblit võis kuulda kas ĂĽksi või koos teiste pillidega. Ăśhekäeflööte võib leida väga mitmes suuruses. Sellel on kolm auku ja tema ulatus on ligi kaks oktaavi. Käsivarrelt või randmelt ripub trumm, mida mängitakse pulgaga nii naha kui serva vastu. Trummi võis asendada triangel, nagu näeme raekoja maalingul Sienas (Itaalias), või keeltrumm, nagu veel tänapäe-valgi esineb mõnes kohas Hispaanias ja Lõuna-Prantsusmaal. Keeltrummil on hulk keeli pingutatud resonantskastile, mida häälestatakse flöödi järgi ning siis lĂĽĂĽakse pulgaga keelte peale nagu trummi. Tihti võime näha muusikut, kes mängib ĂĽhesuurusi või erineva suurusega vilesid ĂĽheaegselt, mis võimaldab kasutada burdooni, mängida paralleelintervallides või lihtsamat polĂĽ-fooniat. Trumm-ja-vile kadus valdavalt 16–17. sajandi jooksul, kuid see on tänapäevani säilinud rahvamuusika traditsioonides nii Hispaanias kui Prantsusmaal.

Poul Høxbro
Kontsert "Saagad ja Viikingid" 20. ja 22. juuni 2003
Tartu Vanamuusika Festival 2001
Tartu Vanamuusika Festival 2000
Tartu Vanamuusika Festival 1999
Tartu Vanamuusika Festival 1997
Seminar "Löökpillid varajases muusikas" 15. mai 1997

ud'i ajalugu

Otman AlmerabetSaib Khatir (683.a, Omaijaadide ajajärk) oli muusik, kes saatis oma laulu zalzal-pillil (791. a), tõi uuendusi selle ehitusse ja andis talle nimeks ud al sabbut, asendades sellega vana araabia ud’i (Mizhar) ja iraagi ud’i.

Tänu Ziryabile, kes pidi lahkuma Bagdadist, asuma elama Kiraouanesse (822) ja hiljem Andaluusia Omaijaadide-aegsesse pealinna Córdobasse, toimus revolutsioon selle instrumendi kuju, käsitsemise ja repertuaari osas.

See andekas andaluusia koolkonna rajaja muusikas lisas muu hulgas ud’ile teise ja kolmanda keele vahele viienda keele («punase kui veri»), mis täiendas nelja meeleolu, kujutas hinge ja sĂĽmboliseeris elu; samuti vähendas ta sobiliku materjalivaliku abil ud’i kaalu kolmandiku võrra. Keelte valmistamine oli eriline: kaks esimest keelt (zir, mathna, bamm) olid valmistatud sooltest, et nad oleksid meloodilisemad, puhta ja tiheda kõlaga. Pill muutus tugevamaks ja temperatuurimuutustele vastupidavamaks. Puust plektron (Mizrab) asendati kotkasulest valmistatud plektroniga, et oleks lihtsam mängida ja et rikastada helide intensiivsust, tõmmates keeli pehmelt ja kärmelt.

Vastavalt auväärse Ziryabi väljatöötatud tehnikale oleme ajast, kui me sellele kunstile pühendusime, ühendanud kommete (tab aqam), rütmi (Iqa, Mizan) ja lauluimprovisatsiooni õppimise.

Otman Almerabet kirjeldab improviseerimise (Taqsim) olemust niimoodi:
«Sel hetkel, kui ma võtan oma ud’i, ei tea ma veel, mida ma mängima hakkan. Plektron puudutab pehmelt ja rahulikult keeli. Mängides ei kordu loodud meloodia kunagi, siit saab alguse muusikaline rännak. Ma tungin oma hinge sisimasse sĂĽgavikku ja uurin esiisade pärandi kauget minevikku. Improvisatsioon ja minu spontaanne looming tekivad vormi- ja värvikĂĽlluses, vaba rĂĽtmiga, kaugel kehtiva maitse ja esteetiliste struktuuride sundusest.»

Otman Almerabet
Tartu Vanamuusika Festival 1999

***

XXII Rahvusvaheline Festival
ORIENT et OCCIDENT
13.-15. ok. 2017

***

 Georg Hackenschmidti mälestusmärk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"