Mikk ja Heno Sarv - tuulest ja andide muusikast
Mikk Sarv (1951–2018) Heno Sarv (1954–2010)
1970ndatel olid Mikk ja Heno Sarv need, kes koos Tõnis Tulbiga indiaani ehk andide muusika mängimisega Eestis algust tegid. Lummavaid viise Kesk- ja Lõuna-Ameerika aladel elanud inkade ja teiste põlisrahvaste traditsioonilisest muusikapärandist mängiti kõrvuti pärimusmuusika ja autoriloominguga. Kui Heno keskendus järgnevatel aastakümnetel rohkem eesti ja soome-ugri rahvaste muusikale, siis Miku jaoks jäi andide muusika elu lõpuni vähemalt sama lähedaseks kui eesti ja teiste põlisrahvaste muusika, teinekord ehk isegi lähedasemaks… Ja selles pole midagi ebatavalist – kes Mikku tundsid, teavad hästi, et tema sügavas ja kõikehõlmavas maailmatunnetuses oli inimeste poolt kokku lepitud riigipiiridel pigem ebaoluline koht…Väga oluliseks ühenduslüliks indiaani muusika mängimise ja tunnetamise juurde oli Miku armastatuim pill – flööt. Algusaastatel oli võimalik mängida seda muusikat peamiselt vaid plokkflöötidel, mis Ida-Saksa toodanguna ka meie aladele jõudsid, kuid liikus ka kumeda häälega savipille – okariine, mis ka Mikul juba üsna alguses olemas oli. Hiljem lisandusid pillikogudesse andide traditsioonilised vertikaalselt puhutavad flöödid quena’d (hääld. keena) ja zampoña’d (paani flöödid). Flööt, niisamuti kui laulgi, loob sideme kuuldava ja kuuldamatu vahel hingeõhu – tuule – kaudu, mida me pilli sisse puhume. Väga kaunilt ning ajatult on Mikk tuulest ja muusikast mõeldes kirjutanud järgnevalt:
„Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.
Kui luuletaja ja teadmamees Uku Masing (1909-1985) oli siin ilmas elanud paar tosinat aastaringi, tulid tuulest temani laulu “Udu üksi on kindel? sõnad:
Systik on tuul ja ta jalakapuust,
Mina vaid õhuke hämarast koe,
Mille Jumala sõrmed ykssarve luust
Ketrasid tähtede toas, kui see soe.
Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim
Muldsetel telgedel, ei mina tea –
Sära udude vast, kui neist suri võim,
Et mul pilvi ei ulatund pea.
Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sõnu. Se’st ajast laulab tuul läbi minu puid ja maid, rõõmu ja nukrust.
Õpin üha enam avanema tuulest tulevatele viisidele ning lasen neil end laulda. Mu headeks õpetajateks on olnud mitmete põlisrahvaste tuuleslauljad: Kalevala laulikud Karjalast; saami rahvas, setod, ersad, marid, vepslased lähinaabrusest; handid, mansid, ketid, sölkupid, luoravetlanid Siberist; chippewa`d, lakotad, salish`id, pimad ja ketshua`d Ameerikast, samuti puud, kivid ja veed…Tuulemuusikud on mu teekaaslased, kes hoolivad tuuleviisidest. Tänan kõiki kaasakõlanuid ja kaasakõlajaid!“
