Ansambel Collinetto

Eugenia Corrieri – laul
Alberto Crugnola – lauto, rataslüüra
Isacco Colombo – Å¡almei, flööt
Dani Pelagatti – pommer
Félix Stricker  – liugtrompet, tromboon

 

 

 

 

 

 

Colin, colinet või collinetto – nii nimetati sageli mitmesuguseid mustkustnikke, žonglööre ja rändmuusikuid, keda võis 15. sajandil kohata paljudes Euroopa õukondades. Nimetust colino e i suoi compagni (colino ja tema trupp) on mitmed kroonikud kasutanud koguni üldnimena tavapärase puupuhkpilliansambli (nn alta cappella või pifari, nagu seda ka sageli on nimetatud) tähistamiseks.

Alta cappella'sid võis tavapäraselt kuulda nii avalikel kui ka eraviisilistel pidustustel, mida korraldaja soovis muusikalise taustaga kaunistada, ning iseäranis populaarsed olid need õukondade tantsupidudel hiliskeskajal ja vararenessansi ajajärgul. Alta cappella'de hiilgeaeg langes 15. sajandile. Siis olid koosseisus tavaliselt šalmeid ja pommerid (mõlemad kuuluvad topeltlesthuulikuga instrumentide perekonda ja on tänapäevase oboe eelkäijad), millele hakati varasemate pillide edasiarendusena tasapisi lisama liugtrompeteid ning sajandi lõpupoole ka tromboone.

Ansambel Collinetto jätkab Baselis Å veitsis asuvas varajase muusika akadeemia Schola Cantorum Basiliensis alta cappella traditsiooni. Just Schola Cantorum Basiliensise juures taaselustati 1970ndatel aastatel 15. sajandile tüüpiline alta cappella koosseis. Sellest ajast on mitmed põlvkonnad üliõpilasi huvitunud puupuhkpillide uurimisest, pakkudes sealjuures elamusi kuulajatele Å veitsi, Prantsuse, Saksa ja Itaalia kontsertsaalides ning pälvides palju kiidusõnu. Ansambli Collinetto olulisemate ülesastumiste hulka kuulub esinemine Baseli kunstimuuseumi poolt 2001. aastal esimese muusikatrükise 500. aastapäevale pühendatud „Petrucci-Festtage Basel“ pidulikul lõppkontserdil, mida juhatasid Evelyn Tubb ja Anthony Rooley. 2000. aasta detsembris omistati ansamblile Euroopa Kultuurifondi (European Cultural Foundation) autasu „Trans Regio Preis“.