« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Instrumendid
Eri maade kultuur ja muusika
Heliloojad ja poeedid
Esseed ja intervjuud
Intervjuud

Intervjuu Agnethe Christenseniga 2. osa

Sul on ĂĽlevaade paljudest Ĺľanritest ning häälekoolidest. Kuidas võrdleksid erinevaid häälekoole? Mind on liigagi tihti kummitanud kĂĽsimus, et miks enamik lauljaid, kes on õppinud klassikalist laulu, ei saa hakkama praktiliselt mitte millegi muuga? See tähendab, nad loomulikult laulavad, kuid erinevates stiilides kõlab see kõik ikka ĂĽhtemoodi…
Ausalt öeldes ma ei tea. Olen sellele ise mõelnud ning mul on vahel tekkinud kĂĽll tunne, et klassikalises muusikas pĂĽĂĽab laulja tihti nagu olla keegi teine – nad ei jää ehk piisavalt iseendaks, ei tee seda siiralt, sisemise rõõmuga… See on tegelikult väga udune tunne ja ei ole vastus sinu kĂĽsimusele. Vastus kĂĽsimusele on, et ma tõesti ei tea. Ma ei saa ka ise aru, miks väga paljud laulavad just sellises kehvas ooperistiilis, kus on näiteks liiga palju vibraatot.

Kas võib siin viga olla ka vales tehnikas, vales õppimismeetodis? Tihti ju juhtub, et inimene, kes on saanud klassikalise häälekooli, soovib laulda teistsugust repertuaari, näiteks eelklassikalist muusikat, aga lihtsalt ei saa sellega hakkama, isegi kui ta seda soovib…
Arvan, et üks põhjus siin on ka selles, et ooperirepertuaariga alustatakse liiga vara. Varasematest aegadest on teada põhimõtteid, kus enne ooperi juurde asumist tegeleti kolm aastat põhjalikult laulmise alustega ja harjutustega. Tänapäeval ei kohta naljalt nii tõsist suhtumist. Teisalt on palju ka lihtsalt kiirustamist. Varasemal ajal oli pigem loomulik see, kui 25-aastaselt alustati karjääri ooperilauljana, aga nüüd arvatakse, et 25selt oled äkki juba liiga vana.

Kas varajase muusika laulmistehnika on erinev, võrreldes hilisema muusikaga? Teoreetiliselt tean, et vähemalt põhitehnika on ikka sama, aga praktikas kõlab see ju väga erinevalt.
Ei, tehnika ei ole erinev. Ma arvan, et probleem on selles, et inimesed ei suhtu endasse piisavalt tõsiselt. Selle asemel et valida endale jõukohane lugu sobivas tempos ja sobivas registris, võtavad nad endale loo, millest nende jõud üle ei käi. Selle tulemuseks ongi see, et nad laulavad viisil, mida me nimetame halvaks tehnikaks. Selle asemel, et kuulata enda häält puhtal kujul, võib meeles mõlkuda esitus mõnelt plaadilt, oma õpetaja hääl, mitte aga enda hääl. Arvan ka, et mõned inimesed käivad õpetaja juures liiga palju. Väga oluline on omada head õpetajat, aga mitte alati ei pruugi olla hea kohtuda õpetajaga vähemalt kord nädalas. Mingil hetkel ei tule õpetaja liigne jäljendamine kasuks. Laulmine on inimesele nii väga omane tegevus ja me peame seda tunnetama sügavalt läbi iseenda selleks, et see võiks olla tõsiseltvõetav, et see võiks olla kunst. Laulmise õppimisel on õpetaja ja õpilane tihti väga lähedased. Tihti püütakse tõesti väga jäljendada õpetajat ja laulmisõpetajad eelistavad kuulata sellist häält, mis just konkreetselt neile meeldib, samas kui on hulga olulisem koos välja uurida ja tunnetada, mis on parim konkreetse õpilase häälele.

Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi see, et vibraatot kasutatakse sedavõrd palju, sellepärast tahaksin esitada pisut intrigeeriva küsimuse. Miks küll on vibraato kasutus nii valdav?
Kui kuulata näiteks lindistusi enne ja pärast Teist maailmasõda, paneme tähele, et enne Teist maailmasõda lauldi märksa väiksema vibraatoga kui pärast. See on kindlasti seotud ka sellega, et orkestrid läksid ĂĽle soolkeeltelt metallkeeltele ning esimese oktaavi la, mis enne oli pisut alla 440 hertsi, nihkus nĂĽĂĽd pisut kõrgemale kui 440 hertsi. Ăśhesõnaga, kogu kõlapilt muutus valjemaks ning lauljad olid sunnitud laulma kõvemini, aga nemad ei saanud oma instrumenti muuta – nad ei saa oma häälepaelu pikemaks venitada vms.

Kas see tähendab siis seda, et akustilised nõudmised on tegelikult ületanud inimhääle võimalused?
Jah, ma arvan küll. Siinkohal on loomulikult tähelepanuväärne, et on olemas inimesi, kes on võimelised ilma pingutuseta üle laulma ükskõik millise orkestri, aga seda kohtab kahtlemata harva.

Miks tuli selline muutus just Teise maailmasõjaga seoses? Teame, et juba Wagner tõi lavale eelnevast tunduvalt suuremad orkestrid. Samuti oli üleminek soolkeeltelt metallkeeltele toimunud juba varem.
Sellele on jällegi raske üheselt vastata. Kahtlemata oli Teine maailmasõda sündmus, mis vapustas tervet maailma ja tulles pärast sellist šokki tagasi oma vana hea muusika juurde, hakati seda ehk kohati ka üle romantiseerima: pandi tõlgendustesse rohkem, kui algselt mõeldud oli. Sellest siis ehk ka mõningane liialdamine... Aga erinevus esitustes on selgelt olemas.

Loe edasi

***

Muinasjutulised viisid
Tõrva kirik-kammersaalis
20.12.2018 kl 18

***

 Taiji yang stiili treeningud algavad 1. novembril

***

 Georg Hackenschmidti mälestusmärk on saanud ideelahenduse!

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"