« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Instrumendid
Eri maade kultuur ja muusika
Heliloojad ja poeedid
Esseed ja intervjuud
Intervjuud

Intervjuu Agnethe Christenseniga 2. osa

Sul on ĂŒlevaade paljudest ĆŸanritest ning hÀÀlekoolidest. Kuidas vĂ”rdleksid erinevaid hÀÀlekoole? Mind on liigagi tihti kummitanud kĂŒsimus, et miks enamik lauljaid, kes on Ă”ppinud klassikalist laulu, ei saa hakkama praktiliselt mitte millegi muuga? See tĂ€hendab, nad loomulikult laulavad, kuid erinevates stiilides kĂ”lab see kĂ”ik ikka ĂŒhtemoodi…
Ausalt öeldes ma ei tea. Olen sellele ise mĂ”elnud ning mul on vahel tekkinud kĂŒll tunne, et klassikalises muusikas pĂŒĂŒab laulja tihti nagu olla keegi teine – nad ei jÀÀ ehk piisavalt iseendaks, ei tee seda siiralt, sisemise rÔÔmuga… See on tegelikult vĂ€ga udune tunne ja ei ole vastus sinu kĂŒsimusele. Vastus kĂŒsimusele on, et ma tĂ”esti ei tea. Ma ei saa ka ise aru, miks vĂ€ga paljud laulavad just sellises kehvas ooperistiilis, kus on nĂ€iteks liiga palju vibraatot.

Kas vĂ”ib siin viga olla ka vales tehnikas, vales Ă”ppimismeetodis? Tihti ju juhtub, et inimene, kes on saanud klassikalise hÀÀlekooli, soovib laulda teistsugust repertuaari, nĂ€iteks eelklassikalist muusikat, aga lihtsalt ei saa sellega hakkama, isegi kui ta seda soovib…
Arvan, et ĂŒks pĂ”hjus siin on ka selles, et ooperirepertuaariga alustatakse liiga vara. Varasematest aegadest on teada pĂ”himĂ”tteid, kus enne ooperi juurde asumist tegeleti kolm aastat pĂ”hjalikult laulmise alustega ja harjutustega. TĂ€napĂ€eval ei kohta naljalt nii tĂ”sist suhtumist. Teisalt on palju ka lihtsalt kiirustamist. Varasemal ajal oli pigem loomulik see, kui 25-aastaselt alustati karjÀÀri ooperilauljana, aga nĂŒĂŒd arvatakse, et 25selt oled Ă€kki juba liiga vana.

Kas varajase muusika laulmistehnika on erinev, vÔrreldes hilisema muusikaga? Teoreetiliselt tean, et vÀhemalt pÔhitehnika on ikka sama, aga praktikas kÔlab see ju vÀga erinevalt.
Ei, tehnika ei ole erinev. Ma arvan, et probleem on selles, et inimesed ei suhtu endasse piisavalt tĂ”siselt. Selle asemel et valida endale jĂ”ukohane lugu sobivas tempos ja sobivas registris, vĂ”tavad nad endale loo, millest nende jĂ”ud ĂŒle ei kĂ€i. Selle tulemuseks ongi see, et nad laulavad viisil, mida me nimetame halvaks tehnikaks. Selle asemel, et kuulata enda hÀÀlt puhtal kujul, vĂ”ib meeles mĂ”lkuda esitus mĂ”nelt plaadilt, oma Ă”petaja hÀÀl, mitte aga enda hÀÀl. Arvan ka, et mĂ”ned inimesed kĂ€ivad Ă”petaja juures liiga palju. VĂ€ga oluline on omada head Ă”petajat, aga mitte alati ei pruugi olla hea kohtuda Ă”petajaga vĂ€hemalt kord nĂ€dalas. Mingil hetkel ei tule Ă”petaja liigne jĂ€ljendamine kasuks. Laulmine on inimesele nii vĂ€ga omane tegevus ja me peame seda tunnetama sĂŒgavalt lĂ€bi iseenda selleks, et see vĂ”iks olla tĂ”siseltvĂ”etav, et see vĂ”iks olla kunst. Laulmise Ă”ppimisel on Ă”petaja ja Ă”pilane tihti vĂ€ga lĂ€hedased. Tihti pĂŒĂŒtakse tĂ”esti vĂ€ga jĂ€ljendada Ă”petajat ja laulmisĂ”petajad eelistavad kuulata sellist hÀÀlt, mis just konkreetselt neile meeldib, samas kui on hulga olulisem koos vĂ€lja uurida ja tunnetada, mis on parim konkreetse Ă”pilase hÀÀlele.

Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi see, et vibraatot kasutatakse sedavĂ”rd palju, sellepĂ€rast tahaksin esitada pisut intrigeeriva kĂŒsimuse. Miks kĂŒll on vibraato kasutus nii valdav?
Kui kuulata nĂ€iteks lindistusi enne ja pĂ€rast Teist maailmasĂ”da, paneme tĂ€hele, et enne Teist maailmasĂ”da lauldi mĂ€rksa vĂ€iksema vibraatoga kui pĂ€rast. See on kindlasti seotud ka sellega, et orkestrid lĂ€ksid ĂŒle soolkeeltelt metallkeeltele ning esimese oktaavi la, mis enne oli pisut alla 440 hertsi, nihkus nĂŒĂŒd pisut kĂ”rgemale kui 440 hertsi. ÜhesĂ”naga, kogu kĂ”lapilt muutus valjemaks ning lauljad olid sunnitud laulma kĂ”vemini, aga nemad ei saanud oma instrumenti muuta – nad ei saa oma hÀÀlepaelu pikemaks venitada vms.

Kas see tĂ€hendab siis seda, et akustilised nĂ”udmised on tegelikult ĂŒletanud inimhÀÀle vĂ”imalused?
Jah, ma arvan kĂŒll. Siinkohal on loomulikult tĂ€helepanuvÀÀrne, et on olemas inimesi, kes on vĂ”imelised ilma pingutuseta ĂŒle laulma ĂŒkskĂ”ik millise orkestri, aga seda kohtab kahtlemata harva.

Miks tuli selline muutus just Teise maailmasĂ”jaga seoses? Teame, et juba Wagner tĂ”i lavale eelnevast tunduvalt suuremad orkestrid. Samuti oli ĂŒleminek soolkeeltelt metallkeeltele toimunud juba varem.
Sellele on jĂ€llegi raske ĂŒheselt vastata. Kahtlemata oli Teine maailmasĂ”da sĂŒndmus, mis vapustas tervet maailma ja tulles pĂ€rast sellist ĆĄokki tagasi oma vana hea muusika juurde, hakati seda ehk kohati ka ĂŒle romantiseerima: pandi tĂ”lgendustesse rohkem, kui algselt mĂ”eldud oli. Sellest siis ehk ka mĂ”ningane liialdamine... Aga erinevus esitustes on selgelt olemas.

Loe edasi

***

Telemann ja tema inglise kolleegid
laupÀeval,
4. nov.kl 18
Tartu Ülikooli aulas

 

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"